Uus mainstream Zorg


Uus mainstream Zorg
----

Mida vähem kõigile klassikalistele tunnustele vastavat mainstream ehk peavoolu popmuusikat tehakse, seda suuremad on tavaarusaamade järgi marginaalseks liigitatava muusika esilekerkimise võimalused.

Erik Morna märkis hiljuti, et Eestis on see piir praegu äärmiselt lähedal. Tõsi ta on, sihipärase kindlusega kohalikku peavoolu oma tegevust suunavate muusikute hulk on muutumas konstantseks ja see arv pole just teab kui suur. Me kõik teame ju suurepäraselt, millisest ajast on too lokaalne mainstreami käsitlus pärit. Pisut liialdatult võib väita, et siinne arusaam popmuusika osast inimeste elus kujunes ammuste Vikerraadio soovikontsertide saatel ning kummatigi pole vaba meedia sünd seda maleva kokkutulekutel püstitatud monumenti terve aastakümne vältel suutnud kõigutada. Ometi on elu märksa mitmeplaanilisem, kui ta tavaliselt paistab. Iga eurolaulu kohta kirjutatakse Eestis vähemalt kaks natukenegi ambitsioonikamat tükki ja üleüldises vaakumis saavutab nii mõnigi neist tähelepanu.

Zorg võib päevasest raadioeetrist ainult unistada. Kuigi näiteks Ameerikas on samalaadne massiivselt kõlav industriaal puhas mainstream, neil päevil isegi teatud anakronismi varjundiga meeleolumuusika. Zorgi tähendus seisneb pigem püüdes korporatiivsele hiina müürile musti tulpe istutada, kui muusikaliselt midagi enneolematult uut öelda. Ja sellisena on nad tohutult sümpaatsed. Taolist kraami on maailmas massiliselt ja omamoodi irooniliselt teeb juhm meedia neid ja teisi samalaadseid Eesti bände ignoreerides iseendale karuteene. Täpselt nagu kakskümmend aastat tagasi. Üheksakümnendad saabuvad Eestisse tänu tollideklaratsioonidele, mida nad oma saabumise õigustamiseks täitma peavad. Kui kõik nende mängureeglite järgi käiks, muutuks nn vasakule muusika süsteemi osaks kiiremini, kui Zorgi mehed “Nine Inch Nails” öelda jõuaksid. Aga nii ei lähe. See on tugevaim trump Zorgi kaardipakis.

Zorgi uues “Artificial” albumis on rohkem Die Kruppsi, Rammsteini ja teiste Saksa reformaatorite mõjusid kui moodsate ameeriklaste omi. “Artificial” marsib, saluteerib, annab au. Zorgi distsipliin on vääramatu. Tanel Ranna vokaal on anonüümne, kollektiivi ja eesmärgi huvid on kõrgemad üksikisiku omadest. Indrek Palu ja Rene Rebane on Zorgi peategelased. Nende militaristliku rütmimasina loopidel hüplevad kitarrid on ühtaegu brutaalsed ja halastamatud ja kaasatundvad. Plaadi tähelepanuväärsemad lood on üldisest reglemendist eemalduv ning Riina Süvalepa lauldud “Voices of Silence” ja varem Eesti Judas Priesti tribuutalbumil avaldatud “Eat Me Alive”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare