Uus raamatusari: mõrvalugude mõistatuslik veetlus
Tavaliselt on kriminaalromaani peategelaseks saladust uuriv detektiiv, aga ei pruugi. Selles sarjas esindatud Agatha Christie „Roger Ackroydi mõrv” irdub tavast sihilikult ja on ikkagi täielik kriminull. Harilikult lõppeb lugu saladuse lahendamise ja kurjategija paljastamisega, aga erandeid leiab ka kõige kuldsemast klassikast. Christie on lasknud mõrvaritel pärast kuritööde paljastamist detektiivi nõusolekul vabadusse jääda, rääkimata sellest, et tema tuntuim detektiiv Poirot annab „Eesriides” enne surma tapahimule järele ja mõrvab inimese, keda ta tõesti selle vääriliseks peab. Rex Stouti eetiline, kuid amoraalne detektiiv Archie Good-win laseb ühes jutus kurjategijal vabasurma minna. Teises võtab ta enda peale enesekaitseks tapmise, ilma seda tegelikult sooritamata. Kolmandas aitab oma ülemusel Nero Wolfe’il korraldada nii, et kurjategijad notivad üksteist ise maha. Maurice Leblanci teoste kangelane Arsène Lupin kimbutab kurjategijaid peamiselt siis, kui enda planeeritud varguste kõrvalt jääb aega üle. Postmodernistlik puänt, mis aitab kriminulli pahupidi keerata, võib olla näiteks avastus, et kogu tegevus on vaid detektiivi hullumeelse fantaasia vili. Nii läheb näiteks tänapäeva põnevuskirjaniku Dennis Lehane’i romaanis „Shutter Island”, millest Martin Scorsese tegi kinohiti.
Kui leppida lihtsa määratlusega kriminaalromaanist kui loost, mis sisaldab kuritegu, detektiivi ja mõistatust, on žanri leiutaja leidmine raske.
Minu kooliajal õpetati, et esimene detektiivijutt oli Edgar Allan Poe „Mõrvad Rue Morgue’il” (1841) ja esimene kriminaalromaan Wilkie Collinsi „Naine valges” (1859). Taanlased aga ütlevad, et esimene oli hoopis nende Steen Steensen Blicheri „Vejlbye kirikuõpetaja” (1829), mille sisukirjeldus kõlab nagu moodne Skandinaavia noir: kohtunik taipab teose lõpuks, et on lasknud hukata süütu mehe, kes on pealegi tema armastatu isa.
Lahtise piiriga žanr
Väljastpoolt Euroopat pärinevate näidete uurimine kisub žanripiirid taas lahti. Robert van Guliku kriminullid kohtunik Dist on inspireeritud Hiina romaanidest, kus kurjategija on lugejale algusest peale teada, kohtunikust uurija juurdleb paralleelselt mitut kaasust ja tunnistajaks võib olla mõrvatu kummitus. Araablaste keskaegsete „1001 öö” juttude seas on lugu, kus vesiir Jaffar peab lahendama kaks omavahel seotud kuritööd, muidu lüüakse ta pea maha. Jaffar pole siiski suurem asi detektiiv ja ei saa lahenduse leidmisega hakkama, aga säilitab pea. Võiksime need näited kriminullide sekka lugeda, aga siis mahuksid hulka ka Shakespeare’i „Hamlet” ja „Othello” ning Dostojevski „Kuritöö ja karistus”. Kurjategija on, detektiiv on, lahendus on, mis on siis erinev? Kirjanduslik väärtus?
20. sajandil oli kriminullide avalik põlastamine üks lihtsaimaid viise moraalse ja intellektuaalse üleoleku rõhutamiseks. Sajandi teises pooles hakkas osa teoreetikuid aga väitma, et kõrge ja madala kultuuri liigitus on jäänuk klassiühiskonnast: aristokraatidele ooper ja faasanid, laiadele hulkadele kriminullid ja kartulipuder. Nüüd, kui ulmet ja kriminulle loeb juba ammu nii suurärimees kui ka poetöötaja, ei ole rikkuse ja hea maitse vahel võrdusmärgi tõmbamisest enam abi. Kõrge ja madala eristamise asemel saab ehk eristada head ja halba, kuid vastavad mõõdupuud tuleb sel juhul inimestel endal välja arendada. Eriti segaseks ajavad pildi Umberto Eco ja Karl Ristikivi sugused autorid, kes kogu oma „kõrguse” kiuste mitte ainult ei loe kriminaalromaane, vaid ka kirjutavad neid.
Demokraatlikud lood
Mis on siis kriminaalromaanide võlu? Mõistatused ja närvikõdi, mida enamik selliseid teoseid pakuvad, on muidugi oluline osa vastusest. Veel üks asi, mis mulle kümneid või sadu läbiloetud kriminulle meenutades pähe torkab, on nende demokraatlik iseloom.
Kuigi Christiele ja teistele „kuldajastu” autoritele on ette heidetud seisusühiskonna propageerimist, tegutseb surm neis võluva võrdsustajana: kõigi seisuste esindajaid tapetakse ja igaüks tapab, kerjusest kuningapojani.
Lihtrahvale pakub selline võimalus lohutust, kõrgklassile pisut närvikõdi. Kahtlusaluste ja tunnistajate galerii on läbilõige vastava ajastu tüüpidest ja kihtidest, andes suurema pildi kui lihtsalt ühe kuritöö lugu.
Lõpetades Eesti näidetega: Herta Laipaik näitab mõnes oma jutus läbi Nõukogude arsti silmade taigaühiskonna muutumist, Arvi Kork jälgib Vancouveri võmmi pilguga Kanada rassi- ja narkoprobleeme. Ilmselt on tähtis ka see, et nii saame tunda vaga kahjurõõmu kaabaka karistamise üle.
14. septembril alustab ilmumist Eesti Päevalehe laupäevalehe LP raamatusari „Maailma krimiklassika”.
Koostöös kirjastusega Varrak on sarja valitud 30 maailma krimi- ja põnevusklassika tähtteost, millest igaüks on žanri arengus aukohal. Kõik esindatud autorid on tunnustatud, neist kolme looming tähistab moodsa krimikirjanduse algust: Wilkie Collins oma „Kuukiviga”, Arthur Conan Doyle Sherlock Holmesi lugudega ja G. K. Chesterton Isa Browni lugudega moodustavad žanri alustalad. Sarjas on ka kõige uuemad krimipärlid.
Raamatuid müüakse koos Eesti Päevalehe laupäevalehega LP ja iga raamat on Eesti paremates kauplustes müügil nädal aega. Nagu ikka, on hind väga soodne – 5,99 eurot. Raamatuid saab tellida alates järgmisest neljapäevast (15. augustist) aadressilt raamat.epl.ee Kõik EPL tellijad saavad kingituseks sarja avaraamatu Arthur Conan Doyle’i „Sherlock Holmesi memuaarid”. Raamat saadetakse postiga koju.
| 14.09.2013 | „Sherlock Holmesi memuaarid” | Arthur Conan Doyle |
| 21.09.2013 | „Külaline” | Lee Child |
| 28.09.2013 | „Pikk hüvastijätt” | Raymond Chandler |
| 5.10.2013 | „Näota mõrvarid” | Henning Mankell |
| 12.10.2013 | „Saint-Pholieni kiriku poodu” | Georges Simenon |
| 19.10.2013 | „Kuukivi” | Wilkie Collins |
| 26.10.2013 | „Uksekell helises” | Rex Stout |
| 2.11.2013 | „Kobra” | Frederick Forsyth |
| 9.11.2013 | „Esimene daamide detektiiviagentuur” | Alexander McCall Smith |
| 16.11.2013 | „Näkineiu laul” | Val McDermid |
| 23.11.2013 | „Isa Browni lood” | Gilbert Keith Chesterton |
| 30.11.2013 | „Mõrvad Badger’s Driftis” | Caroline Graham |
| 7.12.2013 | „Pelikani memorandum” | John Grisham |
| 14.12.2013 | „Punarind” | Jo Nesbo |
| 21.12.2013 | „Janitšaride puu” | Jason Goodwin |
| 28.12.2013 | „Korralagedus Bellona klubis” | Dorothy L. Sayers |
| 4.01.2014 | „Bourne’i identiteet” | Robert Ludlum |
| 11.01.2014 | „Eluaegne” | Liza Marklund |
| 18.01.2014 | „Õnneliku kaotaja juhtum” | Erle Stanley Gardner |
| 25.01.2014 | „Must märkmik” | Ian Rankin |
| 1.02.2014 | „Naisterahvale sobimatu töö” | Phyllis Dorothy James |
| 8.02.2014 | „Väike trummitüdruk” | John Le Carré |
| 15.02.2014 | „Pruutneitsi” | Ruth Rendell |
| 22.02.2014 | „Kibe pill” | Sara Paretsky |
| 1.03.2014 | „Roger Ackroydi mõrv” | Agatha Christie |
| 8.03.2014 | „Ütle seda mürgikeeli” | Ann Granger |
| 15.03.2014 | „Närvidemäng” | Dick Francis |
| 22.03.2014 | „Ainus, mis jääb” | Patricia Daniels Cornwell |
| 29.03.2014 | „Pimeduse varjus” | Peter Robinson |
| 5.04.2014 | „Kui haud haljendab” | Deborah Crombie |
Urmo Soonvald
peatoimetaja
Koos Varraku ja Eesti Päevalehe „Maailma krimiklassika” raamatusarjaga avaldame ka kaks kriminaalset järjelugu, et aidata lugejatel iga päev saada väike doos krimikirjandust.
Esmaspäevast algab Eesti Päevalehes ja LP-s vähemalt kolm nädalat kestev Allan Hmelnitski järjelugu „Saatana märk”. Tegu on tempoka ja spetsiaalselt Eesti Päevalehele ning LP-le kirjutatud põnevikuga, kus on draamat, huumorit, irooniat ja selgeltnägemist. Tegevuse keskel seisab loomulikult uurijapaar, kelle väga erinevad iseloomud ja käekirjad viivad kuriteo avastamiseni. Aga tee tõeni on pikk ja kelmikas.
Augusti lõpus alustame EPL-i ja Delfi veebilehtedel endise politseiniku Kalle Klandorfi ilukirjandusliku thrilleriga „Palgasõdur”, kus on kokku punutud tõsielusündmused ja autori fantaasia. Olgu öeldud, et seal on tegelased, kes kananvad nimesid Rüütel, Savisaar, Nugis...
Head ootamist ja head lugemist!
