1988. aastal ilmus kirjastuselt Kunst Ingrid Mölleri raamat Vermeerist „Maja kanali ääres”, mis on ilukirjanduslik fiktsioon, kuid põhineb vähestel teadaolevatel kuulsa „Delfti sfinksi” eluloo faktidel. Kirjastus palus mul kirjutada järelsõna, kus ma püüdsin välja sõeluda, mis on faktid ja mis autori väljamõeldised.

Samasugustes raskustes on olnud Vermeeri „loomingu täieliku ülevaate” kirjutanud Agnese Antonini, kes selle üle ka kurdab.

Selleski raamatus on palju spekulatsioone, näiteks selle ümber, kes olid Vermeeri õpetajad ja lähimad eeskujud. Ometi on erinevalt flaami kunstnikest pea igas Hollandi linnas oma koolkond. Nii räägitakse ka Delfti koolkonnast, mille õitseng

al­gas 17. sajandi algul. Delft tõusis Amsterdami ja Haarlemi järel tähtsuselt kolmandaks kunstikeskuseks.

Esimesena tuleb siin mainida Leonard Bramerit, kes oli Vermeeride laulatusel üks tunnistaja. Nii on arvatud, et Bramer oli ka üks Vermeeri õpetajatest.

Oma linnavaadete ja interjööridega on Vermeerile väga lähedane Pieter de Hooch. Ilmselt sidus neid loominguline sõprus, mida oletab ka Antonini.

Kordused

Autor jätab lahtiseks küsimuse, kas Vermeer kasutas camera obscura’t, s.t pimekambrit, mis on fotograafia eelkäija. Linnavaadete puhul võiks see tõesti kõne alla tulla. Interjöörides korduvad viis ruumi – tõenäoliselt kunstniku kodu. Samuti kordub üks ja seesama naisefiguur – ilmselt tema naine Catarina. Antonini arutleb, miks on see naine paisunud kõhuga. Kas ta on rase, sümboliseerides naise viljakust, või on hoopis tegemist neitsi Maarja allegooriaga? Mina kaldun arvama, et see on kindlasti Catarina ja rase. Ta sünnitas Vermeerile 11 last ja kui arvestada, et Vermeer elas kõigest 43-aastaseks, siis pidigi ta naine olema permanentselt rase.

Kindlamalt oleks võinud väita, et kunstiteadlased on viidanud võimalikule ja ainsale Vermeeri autoportreele, milleks on vasakpoolne figuur maalil „Kupeldaja”.

Raamatu autor viitab korrektselt Vermeeri taasavastajale, prantsuse ajakirjanikule Théophile Thoré-Bürgerile, kes 1866. aastal kirjutatud artiklis nimetabki Vermeeri „Delfti sfinksiks”.

Mainitud on ka tuntuimat Vermeeri võltsijat van Meegereni, kes otseselt ei võltsinud, vaid tegi „uusi” Vermeere juurde. Kiitma peab ka maalidele lisatud detailseid lähivaateid, kus tuleb eriti hästi esile tema maalitehnika, mis võlus impressioniste ja puäntilliste. Mõtlesin lugedes, kas autor on midagi, mida mina Vermeeri kohta tean, ka kahe silma vahele jätnud. Kuid vastupidi, sain ise targemaks. Puuduvad küll suuremad kunstiteaduslikud üldistused, kuid raamat on peatükkide kaupa ilusti liigendatud ja hästi on antud edasi ka kunstniku ajastu taust. Ühesõnaga – väärt lugemine. 

Raamat

Vermeer

Loomingu täielik ülevaade

•• Agnese Antonini

•• Sinisukk, 2008

•• 191 lk, kõva köide