Uut moodsa kunsti ajalugu oleks vaja
Järjekordne näide on keeleteadlase Mati Hindi kirjutis “Eesti identiteedi kasv ja kasvatus 2006. aastal – Kumust Brotzeni” (EPL 7.10). Tore, et ta tervitab Kumu valmimist ja meenutab tegelasi, kes olid selle vastu. Kunagine linnapea Tõnis Palts ütles, et kes tahab head kunsti vaadata, sõitku välismaale, üks poliitik nimetas Kumut maksumaksja raha raiskamise musternäidiseks. Ka kultuuriminister Signe Kivi vaidlustas asukoha, mis oleks venitanud Kumu valmimist veel kümmekond aastat edasi.
Siis aga alustab Mati Hint kriitikat lausega: “Kumu on neelanud palju raha, põhjustanud palju meelehärmi ja toonud palju rõõmu. Aga midagi on ometi täitunud, ohvrite hinnaga, aga omal jõul.” Arvustajale on hambu jäänud Kumu moodsa kunsti ekspositsioon, mille koostamise patt jääb Eha Komissarovi hingele, kuigi asjaga oli seotud ka Hanno Soans.
Hint: “Minu hinnangul on selle korruse taotlused Kumu üldtaotlustele vastupidised – moodne kunst Kumus on märkimisväärses mahus destruktiivne antiesteetika, mis mõnikord balansseerib (laste)porno piiril ja seostub Eesti identiteedi ehitamisega ainult servapidi, kui sedagi.” Kumab läbi ka ihalus Nõukogude-aegse Eesti kunsti järele, mil kunstnikud elasid oma esteetilises elevandiluutornis.
Kunst on muutunud kogu maailmas sotsiaalsemaks ja ühiskonnakriitilisemaks, mida see ei saanud meil nõuka-ajal eriti olla. Literaadid ja laiem publik aga ootavad, et kunstnikud teeksid kodukaunistuseks ilusaid natüürmorte ja lillepilte, mis ilmselt ka Hindi jaoks tugevdaksid Eesti identiteeti. Ühesõnaga on hea kunst see, millel Erwin Panofsky järgi pole “sekundaarset süžeed”, s.t ei mingeid puhta kunsti väliseid alltekste, vihjeid ega sotsiaalseid sõnumeid – jäägu oma liistude juurde.
Vihjed ja viited
Kui kunstnik toob oma visuaalses keeles esile vihjeid lastepornole, kasutab viiteid nõmedale reklaamile, sekkub monumendisõtta, korraldab väljaspool näitusesaale aktsioone või tsiteerib-parodiseerib omaaegset kunsti, siis on kohe meie identiteediga midagi lahti. Hindi jaoks oleks vist Kumu jaoks kõige parem, kui seal oleksid väljas Köler, Laikmaa, vennad Rauad ja rahvusromantiline Oskar Kallis. Juba Wiiralt oma hallutsinatoorsete gravüüridega oleks midagi kahtlast – kui, siis lamavad tiigrid ja lapseportreed. Aga mingid “purkis....jad” tuleks sealt kohe välja arvata.
Ei tea mitmendat korda pean antud kontekstis kaitsma meie hetkel rahvusvaheliselt tuntumat kunstnikku Jaan Toomikut, kes tegi selle installatsiooni, juhtimaks tähelepanu noore kunstniku elutingimustele, kus ateljees polnud isegi tualetti. Ma ei saa aru ka Hindi väitest “eesti nüüdisaegne kunst vastandub suures osas rahvuslikule kunstile, oma kuraatorite sõnastuses mõnigi kord sõnaselgelt”. Ja vaata, kõiges on süüdi Soros! See meenutab mulle seda, kuidas Sorost on süüdistatud meie rahvusliku kunsti hävitamises või kuidas Valgevenes arvati, et Soros on kõik Lukasˇenko vastased kinni maksnud.
Mis rahvuslikku identiteeti kandsid Peterburis õppinud Köler, Düsseldorfis õppinud Rauad või Pariisis õhku ahminud pallaslased? Kristjan Raud otsis möödunud sajandi algul paaniliselt seda õiget rahvuslikku stiili, kuid jäi hätta: ikka tulid ka tema enda kunsti juugend ja saksa ekspressionism. Konrad Mägi on väga hea postimpressionismi järgija, kuid rahvuslikkusega seovad teda ainult motiivid Lõuna-Eesti maastikest, nagu ka Kristjan Rauda oma Kalevipoja illustratsioonidega.
Juri Lotman on kirjutanud, et kunsti keel on universaalne, kuid sõnum lokaalne. Nii on ka tänapäeva Eesti kunstis, kus kasutatakse kõiki tänapäevaseid keeli ja meediaid, kuid sõnum on ikkagi meie kontekstist.
Kirjanik ja kunstnik
Millegipärast arvavad kirjanikud-poeedid, et maailma pärast südant valutama ja ühiskonna valupunktidesse sekkuma peavad ainult nemad. Aga võib-olla mõjub mulle ka Hindi mõistes “destruktiivse antiesteetikana” Eduard Vilde “Külmale maale”, mis õigustab varganägu. Miks ma pean lugema, kuidas Oru Pearu kaevu s...b või miks sekkus Tammsaare melioratsiooni- ja haridusküsimustesse? Rääkimata moodsast eesti kirjandusest. Miks ei räägi Hint neist asjadest, vaid võtab hambusse kunsti? Mina ei hakka kunstikriitikuna muusika- ja ooperiteemadel sõna võtma.
Kunstiharidusega, eriti mis puudutab uuemat kunsti, on meil probleeme. Lõpetuseks üks hea lugu. Olin tollase kultuuriministri Jaak Allikuga Brüsselis kaasas, kui seal avati Eesti kunsti näitus. Meid majutati Brüggesse ja hommikul oli meil aega külastada sealset kunstimuuseumi. Alustasime altpoolt, kus olid vararenessansi meistrid. Jagasin Allikule seletusi. Mida korrus ülespoole ja tänapäevale lähemale, seda tõredamaks Allik muutus. Juba abstraktsionismi juures hakkas ta nina kirtsutama. Kui aga jõudsime üles Madalmaade kontseptualistide juurde, oli päris tige: “Seleta mulle, mis asjad need on, miks nad on siia muuseumi välja pandud!” Eks ma siis seletasin, et suur osa moodsast kunstist on teose kehandist väljaspool, nende mõistmiseks on vaja lugeda kunstnike teooriaid ja manifeste ja siis alles hakkab väliselt minimalistlik teos sinuga kõnelema. Rääkisin ka sellest, millist hinda need tööd maksavad. Ei aidanud midagi. Lõpuks vihastasin ja ütlesin: lähme nüüd selle muuseumi direktori juurde ja sina ütled, et oled ühe Euroopa riigi kultuuriminister ja nõuad, et selline kraam sealt likvideeritaks. Nüüd alles hakkas Allik naerma.
Ehk oleks pidanud ka Mati Hint minema alt vendade Raudade juurest üles jõudes kas Marika Valgu või Sirje Helme juurde ja tegema selgeks, mis on Eesti identiteet, rahvuslik kunst ja kasvatus.
