Uutes eesti nukufilmides mängivad näitlejad

Mullu 50 aasta juubelit tähistanud Nukufilm esitleb täna Sõpruses kahte uut animafilmi.

 Rao Heidmetsa „Kaasasündinud kohustused“ ja Riho Undi „Lili“ on mõlemad ligi kümme minutit pikad ja pigem täiskasvanud vaatajale. Üks rohkem allegooriline kui teine, kuid vaatajale nauditavad on nad mõlemad.

„Kaasasündinud kohustustes“ näeb publik Rao Heidemetsa tõlgendust tänapäeva elu virvarrist, Riho Undi „Lili“ toetub aga üle kuuekümne aasta vanusele šlaagrile „Lili Marleen”. Olgu need rahmeldavad Peeter Oja ja Marika Korolev „Kaasasündinud kohustustes” või raugelt suitsu tõmbav Hele Kõre „Lilis”, kes panevad mõtlema nukufilmi piiride üle, kuid igal juhul ärgitasid mõlemad filmid uudistama, kuidas filmistuudios nukkudega mängitakse. Nukufilmi produtsent Arvo Nuut vastas küsimusele, kas näitleja kasutamine animafilmis on ainult Eestis popp või on tegemist ülemaailmse trendiga, et pigem on tegemist aja märgiga. „Digitaalse tehnoloogia areng kergendab näitleja kasutamist animafilmis, erinevalt filmilindist saab nüüd lubada väga kvaliteetset näitleja ja nuku kokkuviimist,” sõnas ta.

Suund stereokinole

Stuudios, kus aastas sünnib 40–50 minutit nukufilmi, mis lahtiseletatuna tähendab nelja pikemat või viit lühemat filmi, töötab uute tööde kallal mitukümmend inimest. Lähimaks analoogstuudioks on lätlaste Anima¯cijas Briga¯de, üks väike stuudio on ka Kiievis. Kui jätta kõrvale brittide ilmakuulus Nick Park oma animatsioonidega, võibki nentida, et paradoksaalsel kombel on nukufilmi traditsiooni suutnud ennekõike edasi kanda Nõukogude Liidu stuudiote „pärijad”. „Ilmselt pole nukufilm äriliselt nii kergelt rakendatav kui joonisfilm,” leiab Arvo Nuut.

„Nukufilm on alati nõudnud teatava tehnilise baasi olemasolu, mis tähendab omakorda väljaminekuid. Nick Park on omaette teema, eks igal pool tehakse midagi. Soomes hakkavad  peale tulema Priit Pärna õpilased, aga nemadki töötavad veel projektipõhiselt,” rääkis Nuut.

Üheks kindlalt ettevõetud uueks suunaks on Nukufilmis stereofilmide, teisisõnu 3D-animatsiooni tegemine. Nuut tuletab meelde, et esimesed eesti stereofilmid tegi Nukufilm juba kolmkümmend aastat tagasi (Elbert Tuganovi „Suveniir“ 1977 ja Heino Parsi „Kui mehed laulavad“ 1979). Vahepeal peeti vahet, sest tehnilised lahendused läksid liialt kalliks, kuid digitaalse tehnoloogia areng viis tegijad jälle stereokino juurde tagasi.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis näevad eesti vaatajadki varsti Nukufilmi „Miriami hernehirmutist” Tallinna kobarkinos. Ül-diselt peetakse Nukufilmis stereofilmide tegemise plaane, kuid neist olevat veel vara rääkida. Seni jätkub Nukufilmi juubeliaasta aga Moskvas, kus avatakse 31. novembril näitus „Eesti animatsioon. Nukufilmi 50 aastat”.

Uued nukufilmid

„Kaasasündinud kohustused”

••  Stsenarist ja režissöör:

Rao Heidmets; helilooja: Sven Grünberg

“Lili”

••  Stsenarist ja režissöör: Riho Unt; operaator: Ragnar Neljandi

••  Esilinastuvad täna Sõpruses