“Vaadake, kui ilusad lilled mul on!” — Betti Alver 100

 (14)
“Vaadake, kui ilusad lilled mul on!” — Betti Alver 100
----

Teame, kes oli Betti Alver luuletajana. Aga kes ta oli inimesena? Meenutab sõbranna.

Renate Tamm (86) elab Tartus Raadi kalmistu kõrval väikeses tammedealuses majas. Ta on arbujate põlvkonna luuletaja Laur Tamme (1911–1998) abikaasa ja Betti Alveri endine hea sõbranna – alates arbujate päevist kuni poetessi elu lõpuni. Läksin talle külla, et Bettist tema 100. sünniaastapäeva puhul natuke rääkida. Mitte kui poetessist, vaid kui – inimesest. Betti ise on küll öelnud, et kõik, mis võiks lugejaid huvitada, leidub tema luules ning tal endal pole sellele enam suurt midagi lisada (Aivar Kull, „Kulli pilk”, lk 439). Aga sellega ei saa nõus olla.

„Ahjalt oli üks naisterahvas pakkunud Bettile luudasid müüa. Betti oli öelnud, et ega tal luuda vaja ei ole, aga kui nii kaugelt on neid müüma tuldud, ju siis inimesel on väga seda raha vaja – ja ostnud kõik luuad ära.”

Seepeale oli Renate sõbrannat hurjutanud – tegu joodikuga, kes luudade tegemisega endale joomise raha korjab! Kaks nädalat hiljem oli sama naine jälle Betti ukse taga. Ja Betti oli sunnitud tunnistama, et sõbrannal oli õigus olnud. See on esimene lugu, mis Renatele Bettist meelde tuleb. „Ta uskus, et kõik on head – aga kõik ei olnud head!”

Kirjandusloolistest mälestustest on teada rohkelt Betti-juures käimise meenutusi. Ehkki külaliste suhtes oli Betti valiv. „Ega tema poole keegi sisse ei saanud, ilma ette teatamata.” Üldiselt käisid poetessi kodus Koidula tänaval muidugi kirjanikud. „Kas tal mittekirjanduslikke sõpru oli palju?” – „Tal kooliõed käisid tema poolt korra nädalas läbi. Aga ega palju tal ei käinud.”

Renate oli Betti sõbranna väljaspool kirjanduslikku maailma – olmemaailmas. Käis näiteks temaga koos seenel. „Tema õpetas mind seeni tundma. Šampinjone.” Ja käis tema eest poes, kuna Betti jalad ei olnud enam need. „Ta ütles mulle, mis ta poest tahab, ja mina siis tõin.”

Kuskilt kirjeldusest on meelde jäänud, et Betti elas millalgi väga vaestes oludes, leidis oma postkastist heade inimeste sinna pandud raha. Mu sellekohasele küsimusele aga vastab Renate: „Tal oli raha küllalt.” Ju siis hiljem, pärast süngeid aastaid 1950-ndate alguses.

„Kui oli see aeg, kui juba Eesti lipud lehvisid, siis Betti tuli ükskord jaanipäeval – oli käinud jaanitulesid vaatamas – meilt läbi, ma mäletan, see on praegu silmade ees, kuidas ta tuli sealt tammede juurest ja hüüdis minu abikaasale: „Laur, ma nägin Eesti lippu!” Üks auto oli talle sõitnud vastu ja autost oli Eesti lipp väljas. Siis ta natuke istus lõkke juures, meil oli lõke põlemas.”

Jutt tüürib kaugesse aega – päevisse, mil Betti oli õnnelikult abielus teise arbujast luuletaja Heiti Talvikuga. „Heiti Talvik käis siis meie pool, kui pomme visati. Elasime Luha tänaval. Viskas pomme Luha peale. Heiti oli nii rõõmus, ütles: „Näe! Üks lendas sinna!” Tema ei kartnud. Aga Betti kartis, kui pommid lendasid. Noh, oligi õigus karta.” Ja Renate kordab uuesti: „Heiti oli lõbus ja julge! Tema ei kartnud. Ta vaatas kohe nii lõbusalt...”

Sõda lahkus Eesti pinnalt ja uus võim saatis Heiti kui sotsiaalselt ohtliku elemendi 1945. aasta kevadel asumisele. Seal Heiti kaks ja pool aastat hiljem ka suri.

„Kui Heiti oli viidud asumisele, saatsime Bettiga talle tubakat. Ta kirjutas Bettile, et „tubakat jätkus Rakvereni”. Ometigi oli kaasa võetud kõrge paberikott, tubakat täis. Tähendab – kõik selle tubaka võtsid rongisaatjad ära. Saatis veel Bettile kirja, et saada mulle niiti ja nõela! Teised vangid nõudsid ikka söögipoolist, aga Heiti oli Heiti.” Ja meenutustehõlma vajunult: „Heiti oli tark inimene.”

„Mul on meeles, kui me läksime neile külla ja nad elasid siin Narva maanteel kruusaaugu ääres. Heiti pani ahju kütte. Kui toredasti tal oli see sall pandud ümber kaela! Ja käed olid mustad, tegi pilpaid tulealustuseks. See oli kõik nii tore.”

Ja veel üks lugu tuleb Renatel Heitist meelde. „Tollal saadeti püssiga Raadi põllule õlerõuke valvama. Aga Heiti ütles: „Ei mina püssi kätte võta! Mina kellegi pihta tulistama ei hakka!” Looduselaps.”

„Kuidas Betti ja Heiti kooselu oli? Harmooniline, kahe vaimuinimese kooselu?” – „No ikka, kaks tarka inimest koos. Neil oli huvitav koos olla.” – „Armastus oli suur?” – „Loomulikult, nad ikka mõistsid teineteist.”

Loe veel

„Hiljem oli Betti Mart Lepikuga abielus. Mis mees see Mart Lepik oli?” – „Ma ei tea nende kooselust mitte midagi. Ma siis ei puutnud nendega kokku. Peale Mardi surma hakkasin Betti pool käima.” – „Miks vahepeal ei käinud?” – „Ei tea, miks. Mardi ajal jäime nagu võõraks. Puutusime Bettiga kokku siis, kui tal see kurb aeg oli. Ta käis maal minu ema juures. Ütles: „Kui mulle öeldaks, kus Heiti on, siis ma läheks kas või roomates tema juurde.” Siis tuligi kiri, minu abikaasa nimele – et ärge saatke enam pakke, Heitit ei ole enam.”

Kurvad mälestused vahelduvad lõbusate mälestustega. Ühtäkki tuleb Renatel meelde üks ammune foto ja meie vestlusse ilmub luuletaja August Sang, ka arbujate seltskonna liige.

„Bettit ei saanud ju kuidagi kodust välja. Aga Sangakene tuli koos mu abikaasaga matkalt ja ütlesid, et lähme lõpetame matka nii, et sõidame Peipsi äärde, Kauksi. Läkski siis Sang rääkima, et kas Betti tuleb kaasa. Mart Lepikut ei olnud kodus ja Betti oligi nõus tulema. Pühabane päev, väga ilus ilm. „29. juuli” oli mul selle foto taha kirjutatud. Meil olid naabrid ka oma autoga kaasas, koos lastega, need olid umbes 14- ja 16-aastased. Kauksis on ilus liivarand. Betti hakkas kohe lastega liiva sees mängima, igasugu maju ja selliseid asju ehitama! Või mis lapsed need enam olid, aga huvitav oli, et neile istus see. Mul on sellest päevast foto, aga andsin selle Enn Lillemetsale, kes koostab praegu Bettist mälestusteraamatut.”

Ja jälle – „Nii kahju oli, kui enam Sanga ei olnud – ei olnud uksekella ja naeratavat nägu ukse taga...  Sang oli väga positiivne inimene, väga rahulik ja heatahtlik.”

Meie vestlus pöördub Betti juurde tagasi. Betti suri 19. juunil 1989, pärast kuudepikkust haiglasviibimist. Renatel on meeles päev, kui ta sõbranna oma kodus kokku kukkus ja haiglasse viidi – 8. veebruar.

„Mina olin siis tema pool, kui ta kokku kukkus. Oli mulle öelnud: „Too poest viinereid. Too vahukoort kah.” Tegime viinerid soojaks ja kohvi ka. Ta võttis riiuli pealt selle purgi, kus vahukoort saab vahustada, ja tegi vahukoort seal köögilaua juures. Mina tõin viinerid, panin laua peale. Kohv oli valmis. Hakkab sööma: „Nendel viineritel ei ole üldse mingit maitset. Vii oma kutsale.” Võtab kohvi, paneb koort sinna peale – „Sel kohvil ei ole ka miskit maitset.” Ja ühekorraga: „Oooah...”” Renate ei teadnud, mida teha, jooksis abi kutsuma. Ja Betti viidi haiglasse.

Kui Betti haiglas viibis, ei tahtnud arst alguses lubada Renatel sõbrannat vaatamas käia. Aga – „Betti sugulane Reet Niido ütles: „Mina läksin ja mine sina kah!” Siis läksin mina ka. Ja õde ütles: „Kus te olite? Kogu aeg ta hõikab ainult Renatet!” Mina: „Mulle öeldi, et ei ole vaja tulla.” Siis hakkasin seal käima. Sain niimoodi seatud, et sain tagauksest sisse – siis sain õhtuti ka teda käia vaatamas.” Renate viis Bettile ka haiglasse süüa. Isegi esimesi maasikaid. Aga haige organism ei talunud enam muud, kui vedelaid toite.

Aga Betti kui kirjanik kõrvaltvaataja pilgu läbi? „Ma mäletan, kuidas ta ükskord ütles: „Tead, ma sain valmis!” Üks sõna oli puudu olnud, aga nüüd – „Ma leidsin selle!” See oli see luuletus: „Minu king!... Mu king...” („Kellahääl”, 1983 – toim). Tal oli nii hea meel, et sai selle sõna kätte.”

Eredaid mälestusi on Renatel ka sellest, kuidas nad kahekesi üht suurt Betti kogumikku kokku panid. „Ja kuidas me ta kogu kokku panime! See oli nii tore! Keetsime kastrulitäie kruubisuppi, läksime tema teise tuppa, kus oli ahi köetud soojaks – ja hakkasime raamatuid lõhkuma. Ma ei ole elu sees raamatuid lõhkunud – aga tema pool olen! Tema kogud lõhkusime kõik lahti ja mul oli äärelõikaja, sellega lõikasime ilusti luuletused välja. Siis tuli hakata liimima. Sõime vahepeal kruubisuppi ja liimisime edasi. Paberi peale. Ja pärast panime kokku.”

Küsin, mida Renate arvab Betti põhilise uurija Karl Muru käsitlustest. Renate: „Ei oska hinnata. Aga seda ma ütlen, et Aili Paju oma raamatus „Betti, kibuvits õitseb” küll kompetentne ei olnud. Ta ütleb seal, et Betti aias oli Marie Underi õunapuu. Aga Betti aias oli Anna Haava õunapuu. Istutatud sinna Betti akna alla. Ta kiitis alati neid „Anna Haava õunu”. Teine viga oli väiksem viga. Mina olin operatsioonil ja Betti tuli mind haiglasse vaatama. Aga Aili Paju kirjutas, et – ei käinud haiglas vaatamas.”

„Ma pean ütlema, et Betti ei olnud morn. Aga tema igale inimesele ei avanenud. Ta tundis inimesi küllaltki hästi,” annab mu vestluskaaslane vahepeal möödaminnes hinnangu oma sõbranna iseloomule. Siis kaldub jutt jälle teiste arbujate peale.

„Mida Betti Uku Masingust arvas?” – „Uku Masingut ta väga austas.” Tihedamat läbikäimist nende vahel küll ei olnud. Sage külaline oli Betti juures kirjanik ja tõlkija Leo Anvelt, kelle matusteks palus Betti Renatel valgeid nelke osta.

Kirjandusmaailmast libiseb jutt olmemaailma. Poes, nagu öeldud, käis Betti eest Renate: „Tal oli väga vilets see käimine.” Uurin: „Mis te talle kõige rohkem poest ostsite?” – „Tema sõi niivõrd vähe! Kui kanasuppi tegi, siis ikka suure kastrulitäie. Pani terve kana keema ja pani juurde, mis kõik supile juurde pannakse, aga lõpptulemus oli see, et ega ta sealt midagi söödud küll ei saanud. Tuli kõik ära visata.”

Kulinaarsetele radadele jõudnud, tuleb Renatele meelde, milliste eripäraste võileibadega armastas Betti oma sünnipäeval külalisi rõõmustada. „Neid võileibasid ei osanud igaüks teha. See oli eriline tegemine!”

Niisiis, võileivad piduliku sündmuse puhul à la Betti Alver:

– leivapäts pikuti viiludeks lõigata, mitte risti, nagu tavaliselt

– saadud pikkadele viiludele määrida esmalt või ja siis panna kate

– seejärel viiludest lõigata väikesed tükid

Katteks aga panna – „Seal oli forelli – soolaforelli oli ta ostnud. Need me kiskusime kahvliga pehmeks, et oleks nagu võie. Siis, kui mõni külaline oli kuskilt hankinud kalamarja, pandi nagu kaunistuseks leibadele mingisugused elavad täpid ka peale. See oli tore! Nii lõbus oli neid alati teha! Teine teisel pool lauda.”

„Ja lilled! Kuidas Betti seadis lilli! Kui tal oli sünnipäev, siis panime alguses lilled niisama vaasidesse ära. Aga järgmisel päeval – või sama päeva õhtul, kui külalised olid ära läinud – tuli uuesti lilled tema juurde tuua ja siis ta lõikas kõikidel lilledel otsast tüki ära, ajas otsa natuke lõhki. Iga varre eraldi. Siis pani vaasi. Mina tõin talle tema tahtmise järgi vaase ja täitsin neid veega. Siis Betti sättis lilled vaasidesse niimoodi, et neil oli seal nägu. Ja siis ütles: „Pane nüüd see selle vaatega.” Siis ma teadsin, mis pidi tuli vaas riiulisse panna. Ja need olid nii ilusad! Alati oli nii suur töö see lillede lõikamine. Ja tal oli alati palju lilli.”

Kord tõid koolilapsed Bettile kausitäie sinililli. Ja kujutage ette – Betti võttis ka need kõik ükshaaval samamoodi ette. Lõikas varre otsast lõhki ja sättis ilusti vaasi.

„Betti emapoolne vanaisa oli mõisniku aednik. Ja ma mõtlen, et sealt ongi pärit see lillede armastus ja lillede sättimine. Kui ostsin Leo Anveldile turult need valged nelgid, siis Betti ütles kohe: „Oi, see jääb nagu külmaks.” Läks aeda, tal oli üks põõsas seal, murdis sealt juurde – ja kimp läks kohe ilusamaks. Tal oli lillede sättimise peale silma.”

Palju tuleb Renatel veel Betti sünnipäevaga seoses meelde. „Ükskord oli väga tore nali. Johannes Lott (1969–1978 EKP Tartu linnakomitee esimene sekretär, 1978–1988 ENSV kultuuriminister – toim) tuli kah valitsuse poolt Bettit õnnitlema, nagu ikka kombeks oli. Enne oli muidugi teatanud, et tuleb. Oli siis hakanud Bettile õnnesoovi lugema, nii nagu ikka see jutt käib. Betti aga – „Vaadake, kui ilusad lilled mul on!” Jälle Lott hakkab peale. „Vaadake, kui ilusad lilled need seal on!” Meie Ele Lõhmusega (praegu Ele Süvalep – toim) nii kangesti naersime teises toas, kui kuuleme, kuidas Betti näitab Lotile lilli! Ja Lott ei saanudki oma päheõpitud õnnitlust ette lugeda. Aga mis Bettil sellest kahju oli.”

Ja kord oli jälle niisugune lugu. Betti ja Renate korjanud Valgemetsas seeni. Lust korjata oli muidugi suurem, kui lust nendega pärast edasi tegelda. Valgemetsas oli ka luuletaja ja kirjandusteadlase Valmar Adamsi suvemaja. Rongijaama poole minnes, et linna tagasi sõita, leidnud Betti jaama lähedal metsas ühele ilusale välule jõudes järsku: „Ärme lähe enne rongi tulekut, puhastame siin seened ära. Muidu Adams tuleb jälle kätt suudlema!”

Betti Alver nagu vanaema

•• Betti Alveril ei olnud lapsi ega lapselapsi, kuid oma maja lastele oli ta otsekui vanaema eest, meenutab lapsepõlves luuletajaga Tartus samas Koidula tänava majas elanud Lea Kivi (39).

•• “Betti elas meie kõrvalkorteris ja kui tema köögiuks oli lahti, siis see tähendas, et me võisime tema juurde minna,” meenutab ta. “Nii me siis aeg-ajalt katsusime tema ukselinki ja kui uks avanes, läksime tädi Bettile külla.”

•• Betti Alver elas esimesel korrusel, korter oli hämar, asju oli palju ja riiulid olid tihedalt raamatuid täis. Korteri elutuba oli talvel alati jahe – Betti ei julgenud ahju kütta, kuna ülakorrusel elanud vanaproua ahi hakkas siis suitsu sisse ajama. Bettile meeldis lastega juttu ajada ja mängida.

•• Üks mäng oli näiteks selline, et paari-kolme-aastane Lea, tema paar aastat vanem vend ja Betti istusid kolmekesi diivanil ja kujutasid ette, et diivan ei ole diivan, vaid hoopis laev. Nad ladusid terve diivani täis kotte, käekotte ja kohvrikesi – neid oli palju, kuna Betti oli juba oma noorusajast peale kotte alles hoidnud – sest reisile tuli ju pagasit ka kaasa võtta. “Istusime seal diivanil, kujutasime ette, et oleme laevas ja Betti rääkis meile, mis toimub ümberringi,” meenutab Lea. “Vahepeal oli tasane meri, vahepeal tulid aga suured lained ja torm ning mõnikord ütles tädi Betti, et vaadake, nüüd tuli suur krokodill ja temaga tuleb võidelda.”

•• Mänge oli veelgi. “Üks mäng oli selline, et kujutasime ette, et kõik on vastupidi – et lagi on põrand ja põrand on lagi,” meenutab Lea Kivi. “Ta oskas asju nii huvitavalt teha, et kõik oli nagu mäng.”

•• Kui lapsed mängisid õues, saatis Betti neile aknast korvikesega mandleid. Ja veel pidas ta Lea venna Lembituga kirjavahetust: Betti ja Lembit jätsid teineteise kirjakastidesse väikseid sedeleid. “Ühel päeval teatas Lembit, et ta ei taha enam piima juua – keegi ei saanud aru, miks,” meenutab Lea. “Aastaid hiljem tunnistas Betti, et selle taga oli tema – tema oli Lembitule öelnud, et piim on paha, ja ennast pärast süüdi tundnud.” Lembit usaldas Bettile selliseidki asju, mida ta kellelegi teisele ei rääkinud. Teise-kolmanda klassi poisina kirjutas Lembit Bettile: “Siin kirjas on suur saladus. Ma tegin täna suitsu.” Betti vastas, et suitsetamine on tõesti paha.

•• “Betti oli nagu haldjas,” ütleb Lea. “Ta ei pahandanud lastega kunagi ja ütles, et kui lapsi keelata, siis just juhtuvadki halvad asjad.” Bettile ei meeldinud seegi, kui majahoidja pügas puid ja põõsaid, sest ta tahtis, et kõik vohab ja kasvab nii nagu loodus ette näeb. 

•• Lea Kivi vaevavad siiamaani Betti Alveri viimased elukuud. “Ta oli pikalt haiglas, täiesti üksi,” meenutab Lea. “Käisime isaga teda vaatamas, Bettil olid silmad kinni, ta oli poolunes, kuid ta tundis mu isa hääle ära ja ütles: “Mihkel, sõidame Jõgevale, sõidame Jõgevale.”” Betti Alver oli Jõgeval sündinud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare