Vaapo Vaher: kirjandus vajab tukslevat verd, ka verevalamist

Kirjandus on vastastikune verelutsimine, kirjutab Vaapo Vaher värskelt ilmunud mahuka essee- ja artiklikogu eessõnas.

••Kirjutate kohe oma uue raamatu alguses, et kirjandus on vampirism, sama kujundit olete varem kasutanud kino puhul. Aga kas kirjanik on siin õigupoolest imeja või imetaja rollis?

Nojah, see vampirismi-metafoorika on arusaadavalt ihutud, irriteeriv, ligikutsuv, aga väljendab ilmselt mu sisemist iha intensiivsuse, kirjandusliku kire, andumuse, lõpuni mineku, fataalsuse järele. Ma eriti ei talu leiget, veretut „teksti tootmist”, teooriale rajanevat tühipretensiooni. Kui püsida vampirismikujundis, siis on kirjanik nii imeja kui ka imetava osas, ise lutsib ta ju enda ja ümbritsevate psüühikast, sotsiaalsest õhustikust jne, kirjanikku ja ta teostesse löövad kihvu aga kriitikud, kirjandusloolased, iseäranis kurval puhul ka kirjandusteadlased. See kokku on tõepoolest üks igikestev vampiiride tants, süngevõitu intriigidest pilgel mäng. Ma ei usu teesi, et kirjanikul on kriitikast midagi õppida või et kriitika avab ta silmad ja aitab kirjanikul kvalitatiivselt edeneda. Aga ilma kriitikata on kirjanduselu tühjavõitu, peaaegu mõttetu. Kujundlikult jätkates – tukslevat verd on vaja, kohati ka verevalamist.

••Tundub, õigemini on suhteliselt selge, et teie ei ole sellest leerist, kes usub, et autori isikut saab tema teostest lahutada. Nii et te ei usu „autori surma”? Või äkki jaotuvad autorid kaheks – need, kelle puhul on eraelul määrav tähtsus, ja teised? Kui tähtsad on „kollased” eraelulised detailid kirjaniku ja ta teose mõistmisel?

Autor võib surra vaid koos oma teos(t)ega. Hajuda, sest ta töödesse kätketud sõnum ei eruta uusi põlvi suuremat ja sootsiumi huvi kaob ka kirjutaja vastu. Ent võib juhtuda, et autor elab kirjandusmälus kauem kui ta tegelik loome. Just tuli Loomingu Raamatukogus Mihhail Artsõbaševi romaan, millele kirjutasin saatva essee. Artsõbašev on ehe näide, kuis kirjanik ise tuikab kirjandusloos märgina aina edasi, ehkki ta teosed ei kätke enam kütkestavat energeetikat. Mis tähendab „kollased” eraelulised detailid? Kas elu saab olla „kollane”? Kõmukriitika ja -ajalehed võivad oma kiljumistes mõnda ellu ebaproportsionaalselt ja kommertslikult „kollast” küll puistata, elu ise on aga dramaatiline, traagiline või igapäine.