VAAPO VAHER: Sukelduda kui laps loomaaeda
Alustuseks küsiksin, et kui vasakpoolne kirjanik Aleksander Antson poleks aastakümnete eest paberile paisanud oma sugestiivset, paljusid põlvkondi lummanud kaantevahet 1936. aasta pruunidest olümpiamängudest Berliinis, kas siis jäänuks eesti olümpiaraamatute aastakümneid kestnud traditsioon hoopis sigimata? Kas ilma Antsonita meil seda köidete rivi tänaseks polekski? Instinktiivselt kisub hüüatama: oh ei, mis te nüüd, küllap alustanuks keegi teine ja mõnest muust paigast. Aga veidi järele mõelnuna kratsid kukalt – kurat seda teab, Antsoni ekspressiivne hakatus oli ikka paljuski määrav.
Antson lõi stiili
Ilma Berliini-raamatuta saanuks kogu järgnev loomult märksa teistsugune. Ka Paavo Kivine oli sama meelt, kui ta Antsoni teose 1992. aasta kordusväljaande saatesõnas kinnitas, et kõigi hilisemate autorite olümpiapildistused on nii sisult kui vormilt oma esiema, Berliini-raamatu äratuntavad lapsed”. Niisiis, Antson andis suuna ja stiili ning tema publitsistilised geenid pulbitsevad ka kõigi järgijate veres, sealjuures olümpiakirjaniku Paavo Kivise omas kõige loomingulisemalt. Kivise geenikesi on omakorda märgata vingerdamas praeguste ajakirjanduslike olümplaste tempokas loomemahlas.
Aeg teeb vigureid, Antson pürgis tõsikirjanikuks läbi hulga näitemängude ja romaanide, ent ainsaks, mis tast jäi, on Berliini olümpiamängud 1936”. Sellesse raamatusse ühendus õnneliku sünkroonsusega kogu Antsoni loomeline potentsiaal – sportlasekirg, sotsiaalne temperament, Ļurnalistiline teravsilmsus, dramaatikataju, vilkalt värvikas sulg. Antson ei fikseerinud üksnes sportlikke sündmusi, tüüpe ja tulemusi, tema kirjeldustes mängib koloriitselt kaasa ajastufoon, ühiskondlik-poliitiline õhustik.
Oma veendumustelt poolpunane Antson suutis tunnistada, et vaatamata ohjeldamatule natsipoliitikale, Hitleri-maaniale, miljonitele ergavatele haakristiplagudele, millesse muidu nii bürokraatiliselt hall Berliin lausa lämbus, jäävad 1936. aasta mängud olümpiamällu olulisemalt kui mitmedki demokraatlikult korraldatud.
Antson: ”Arvan, et olin staadionil üks objektiivsemaid pealtvaatajaid. Mul polnud tarvis siin millestki sattuda erilisse vaimustusse, mulle on vastuvõtmatu saksa rahvussotsialismi ideoloogia ja selle propageerimisüritused seoses olümpia-mängudega, ma pole saksa pedantsest korrapärasusest ja nende erilisest organiseerimisoskusestki kunagi olnud vaimustuses. Olen osanud sellest näha kaugemale – kuid ometi pean tunnistama täie objektiivsusega: Berliini olümpiamängud kujunesid sportliku sündmusena suurimaks kõigist spordiajaloo seniseist sündmusist.”
Kas tervitada Hitlerit?
Sõnaga, Antsoni raamat sunnib mõtlema mitte üksnes spordist, vaid näiteks ka eestlase psüühika hämaratest tagamaadest. Raamatus on foto, millel kamp Eesti olümpiadressis mehi tammub rivisammu kuskil anonüümsel murul, kõigil parem käsi üksmeelselt õhku visatud. Pildiallkiri selgitab: “Eesti atleedid harjutavad olümpiakülas ”hitlerlikku tervitust”.” Tänane lugeja on hämmingus: oli siis ”Heil Hitler!” kõigile osavõtjaile avamis-tseremoonial tõepoolest sunduslik? Sugugi mitte. Antson kirjeldab eredalt, kuis hiigelstaadioni 115 000 fanaatilise pealtvaataja silme all defileeriti – osa läbimarssivaist rahvusdelegatsioonidest tervitas auloois lamasklevat Hitlerit natsliku käetõstega, osa mitte. Need, kes käe sirgu ajasid, said publikumassi tormilise rõõmurõkke osaliseks, teiste jaoks jäi põlastav vaikimine.
Antson: “Juba olümpiaväravasse ilmumisel võeti eestlased vastu suure aplausiga. See paisus üle staadioni kerkivaks juubelduseks, meeskonna saabumisel autribüüni esisele, kus meie võistlejad tõstsid käed faistlikule tervituslaadile vastavalt ”
Soomlased, eestlastega võrreldes tollal sportlikud hiiglased, said tunda tribüünide kibedat põlgust, sest ükski siniristilipu all kõndinu ei alandunud Hitleri ees kätt kergitama. Antson oli vaimustunud: “...eestlased sammusid Berliini staadionil kui võitjad sangarid, soomlased nendega võrreldes – kui senitundmatud samojeedid!” Oh püha lihtsameelsust! Antson ei kahelnud hetkegi, et Hitleri ees püherdamine oli peen ja kaval tegu: ”Kui palju võib vahel tähendada üksainus käeliigutus – seda võis ilmekalt näha Berliinis.
(---) Eesti meeskonna juhid seekord olid olnud ettenägelikud.”
Antson võis võimu ees koolduda veel vabatahtsi, paljud hilisemad kirjutajad pidid tegema seda sunnitult. Veneaegsetes olümpiaraamatutes tuli silmakirjalikult hõisata nõukasportlaste ja kogu sotsialismileeri sportliku võidukäigu puhul, Moskva mänge kajastanud raamat algas BreĻnevi olümpiakõne ja Arnold Greeni uhkustava saatesõnaga. Erlend Teemägi manas Pravdat tsiteerides nurjatuid kapitalimaid, kes Moskva mänge boikoteerisid poliitilise pisiasja pärast – Nõukogude ”piiratud väekontingendid” olid tunginud Afganistani.
Vaade raudse eesriide taha
Ent tollase eestlase lugejavaist töötas selektsiooniga, kõik rutiinne jaburus jäi silme vahele, haaravasse võistluskirjeldusse süüviti täie emotsiooniga. Mäletan, kui plahvatuslikult oluliseks sai Peet Soosaare Melbourne’i-raamat, esimene olümpia-köide pärast Antsonit. See 1958. aastal poodidesse jõudnud Soosaare kõvakaaneline oli läbimurre eesti spordiurnalistikas, lausa ilmutus – äkki sai lugeda spordipeost seal, raudeesriide taga. Meisterlikult manati silme ette Vladimir Kutsi sangarlik duell Gordon Pirie’ga, Nõukogude jalgpallimeeskonna triumf ja Eduard Streltsovi hiilgemäng. Ehkki mõni aastake hiljem levis sosistamisi kumu, et Streltsov kukkus kindralitütre vägistamise eest türmi.
Edasi laekus olümpiaraamatuid juba regulaarselt – ikka kaks aastat pärast mänge. Operatiivsemalt ei saanud, tsensor nõudis pikka kontrolliaega, nii enne kui pärast trükkimist, kõiksugu kooskõlastamised kuni Moskvani välja.
Ometi tundusid need raamatud ka kaks aastaringi pärast sündmusi verivärskeina, köited haarati lennult ja loeti kärmelt kapsaks. Sest kirjutajad olid käinud ise kohal, oma silmaga kaenud – telekat siis tunnistamas polnud. Ja kui juba ka oli, siis otsemaid ei saanud TV veel kirjasõnale võistlejaks. Alles Müncheni järel tunnistas Paavo Kivine: “ sinu kohalolekuefekt tõstab televisiooniefekti ees käed püsti.”
Milline võimekas kirjutajate, spordivõimendajate jada: Lembit Koik, Heino Sisask, Malev Kits, Mati Eliste, Kristjan Arusoo, Toomas Uba, Urmas Eslon, Tiit Karuks Ent minu tundelises mälus kõrguvad teistest üle kaks nime: Valter Heuer ja Paavo Kivine. Need olid mehed, kes suutsid luua omaenda poeetika, kohati nii pildilise, et telekas kahvatus selle kõrval.
Kiviselt sööbis peaaegu sõna-sõnalt mällu ridamisi kujundeid. Näiteks: “Sukeldud olümpiamängudesse nagu laps loomaaeda: kindla sooviga lõvidest lindudeni kõik ära vaadata ” Või pärast jänkidest sprinterite krahhi: “Nii keerab heitlik Fortuuna seeliku lehvides end esimest korda tähtedest-triipudest ära.” Kivine söandas käimisvõistlusi kirjeldanud peatükile panna ühesõnalise pealkirja – ”Tee”. See oli kümnesse tulistamine, mis pealegi käivitas tollases kunstihuvilises avaraid assotsiatsioone – ”Tee”/”La strada” oli ju ka Fellini film.
Olümpiaraamatute tee on jõudnud tänasesse päeva, nüüd trükitakse neid juba mõni kuu pärast mängude päädimist. Nii nagu omal ajal Antsonigi raamatut. Võitlus TV-ga jätkub, kuid näib, et teed kisuvad hargu. Mõlemal omad eelised ja väärtused. Oma tee.
