Vaarik armastab oma lavastuse tegelasi

Andrus Vaarik lavastab esimest korda Vanalinnastuudios Reedel esietenduvas komöödias ”Vaikse hääle tõus ja langus” on tähtsal kohal muusika

Vanalinnastuudios inglise tänapäevatükki “Vaikse hääle tõus ja langus” lavastav Andrus Vaarik tahab, et ta lavastuses mängiksid näitlejad inimesi, kellega publik saaks end kergesti samastada.

“Olen rääkinud näitlejatele proovis, et need inimesed näidendis pole teist lollimad,” ütleb lavastaja. “Mina armastan kõiki neid tegelasi, kui vulgaarsed või veidrad nad alguses ka ei tundu. Mulle ei meeldi, kui näitleja esitab laval suhet või hoiakut enda esitatud tegelaskujusse,” lausus lavastajaks hakanud näitleja, kes hindab traditsioonilist ümberkehastumist ja klaari lugu. “Mulle ei meeldi viimasel ajal kasutusse tulnud sõna “näitlemine” – näitleja peab tegutsema oma tegelaskujus laval – selles mõttes on ingliskeelne acting märksa täpsem määratlus.”

Autor on rõhutute kaitsja

Komöödia “Vaikse hääle tõus ja langus” autor Jim Cartwright pole Eestis tundmatu: Hendrik Toompere on lavastanud teatritudengitega Draamateatri egiidi all ta esiknäidendi “Tee” ja peagi tuleb tudengilavastusena välja Cartwrighti “Kaks”.

“Vaikne hääl” pälvis 1993. aastal Inglismaa kõrgeima, Lawrence Olivier’i auhinna, seega on tegu selle maa aasta parima näidendiga. Tollal hinnati Briti Kuninglikus Rahvusteatris valmi-nud esmalavastust, mille tegi kuulus Sam Mendes, kes pälvis hiljem oma debüütfilmiga “Tabamata ilu” Oscari.

Samast lavastusest sai Olivier’i auhinna ka Alison Steadman, kes mängis ema rolli, mida esitab Vanalinnastuudios Anne Paluver.

Kuigi Cartwrighti dramaturgia on kriitikutelt palju kiita saanud ja ka rohkesti auhinnatud, pole seda massiliselt kuskil lavastatud. Ta ei kipu mahtuma isegi kategooria well made play alla, sest seal on dramaturgilisi konkse ja karaktereid, mis tavaettekujutusest oluliselt erinevad. Nagu autori seisukohadki.

“Cartwright on rõhutute kaitsja, kes poetiseerib teist ja kolmandat Inglismaad,” arvas autori hoiakutest Vaarik.

Näidend kirjutati inglise näitlejannale Jane Horrocksile, kes mängis Mendese esilavastuses ja ka 1998. aastal Inglismaal näidendi alusel vändatud filmis. Peategelane, hüüdnimega Vaikne Hääl, on noor naine, kes kuskil Põhja-Inglismaal armastab üksi laulda. Et vaja on lauluoskust, siis korraldati pearolli saamiseks katseesinemine, mille võitis Linnateatri noor näitlejanna Evelin Pang.

Näitleja teenistuses

Vaarik tunnistab, et töös Vanalinnastuudio näitlejatega peitusid omad raskused. “Kohtun kõigi näitlejatega esmakordselt, seepärast võttis mul aega, enne kui sain selgeks meetodi, kuidas neile läheneda. Kuid see ei ole probleem, sest kõik osalejad on profid.”

Lavastaja väitel pole tal näitlejatega tööd tehes kunagi autoriteediprobleeme. “Olen näitlejatega vaene, aga aus – esimeses proovis ütlen kohe välja, et ma pole mingi lavastaja. Ma pole seda tükki tahtnud lavastada, see on mulle teatri poolt ette antud, kuid näidend on mulle väga armsaks saanud. Ütlen otse välja, et mul pole mingit keerulist lavastuskontseptsiooni peale selle, mis tükis endas on. Olen proovisaalis näitlejate ja näidendi teenistuses.”