Väärispuidust Eve Kask uurib Eesti nägusid
— Näitusel „Eesti nägu” astud üles nii kunstniku kui ka kuraatorina. Ning kunstnikeks on peamiselt sinu enda õpilased kunstiakadeemiast. Kuidas see näitus alguse sai?
— Nagu ikka, algavad paljud asjad juhusest. Ning asjad hakkavad juhtuma siis, kui sa ise oled juba mingi „kolme neljandiku” peal (s.t piisavalt eksalteeritud). Olin oma eelmise näitusega, mille jaoks pildistasin 282 inimese silmi, umbes kolmveerandi peal ja juhtusin Ott Sandraku silmi pildistama.
Ott küsis, miks ma terveid nägusid ei pildista ja miks mitte teha üks raamat eestlaste nägudest. Olen varemgi lõpetanud oma näituseprojekte raamatuga – kuid sel juhul peaks alustama ju näitusest. Kuna juhuslikult oli kunstihoone galerii näitusetaotluste tähtaeg, siis esitasime sinna taotluse, mis rahuldati.
Teadsin kohe, et soovin kaasata selle teema õppeprotsessi ja teha koostööd ka Tallinna ülikooliga.
„Kärberi inimesed” (fotoseeria Kärberi 37 elanikest kogu elu kirjususes – T. V.) oli ainuke töö, mis oli juba mitu aastat vana. Teised tööd näitusel on kõik eelmise aasta lõpust, selle algusest.
— Kunstnikud on tihti liiga egotsentrilised, et midagi üheskoos teha. Kuidas on sinuga?
— Adusin selle näitusega järjekordselt, et mulle väga istub ühistöö. Kuigi koostegemise tunnetus on tekkinud triennaaliaastatega (Eve Kask on korraldanud 11 aastat Tallinna graafikatriennaali – T. V.), teadvustan ma üha enam, et ma tõesti naudin ühistööd.
Olen alati tahtnud kuuluda mõttekaaslaste gruppi ja ise mitu sellist varases nooruses asutanud. Viimase küll 18-aastaselt, see oli imeliku nimega enesearendamise ühing Käbike. Kuid kui see hakkas muutuma väga ida filosoofiate keskseks ja KGB hoidis meil silma peal, siis polnud see asutajaliikmetele enam vastuvõetav…
— Mis on kunsti suurim missioon?
— Seda on raske sõnastada. Kuid kui hakata mõtlema laiemalt – kas ühiskond ka kunsti vajab –, siis jääb esmapilgul mulje, et mitte eriti. Kuid arvan, et ega see ikka nii trööstitu ka ole. See, miks kunstnikud tajuvad, et ühiskond neid ei vaja, tuleneb väärtustest, mis on liiga kaldu ühele poole. Arvan, et inimesed vajavad kunsti, sest see muudab neid tundlikumaks. See on omamoodi vastuhakk reaalsusele.
— Kellele sina lood?
— Endaga ei ole probleemi – kunstnikul on loomupäraselt mingi ora taga, mis sunnib teda looma. Mingi sisemine kripeldus ja mootor, mis ajab su käima. Ma võin küll mõelda, et olen väsinud ja kõigest tüdinud – kuid see ring hakkab jälle peale. Kusjuures ma ei teadvusta, millisele publikule loon.
Vaata, kui palju on noori lootustandvaid kunstnikke, kelle puhul mõtled, et oo – kui vägev start! Kuid miks paljud siis ikkagi ära kaovad? Ju see mootor ei tööta neil nii tugevalt.
— Millisesse punkti oled kunstnikuna jõudnud?
— Ma olen teinud elus kannapöördeid, mille motiivid on olnud väga erinevad. Kuid praegu tunnen küll suurt rahulolu, et olen saanud oma loomingus tegeleda inimesega. See teema on mind köitnud noorusest peale, tahtsin kunagi minna isegi psühholoogiat õppima. Mind on alati huvitanud inimene, mind on alati huvitanud elu – lihtsalt oli aastaid, kui ma ei osanud seda oma loomingusse tuua.
— Kelle häält kunstnike hulgast kuulad ja tõsiselt võtad?
— Minu maailm ei ole must-valge, ma ei ole jaganud inimesi kaheks: tõsiseltvõetavad ja teised, kes ei lähe arvesse. See sõltub ikkagi arvamusest.
Loomingu koha pealt… Oma poolikuid asju näitan ma tõesti harva ja väga valitud inimestele. Samas huvitab mind inimeste arvamus küll. Kuid näiteks videot, mis näitab Signet (Signe Kivi – T. V.) presidendi balliks ette valmistamas, ma muidugi näitasin talle protsessi käigus. Sest see asi puudutas teda väga isiklikult.
— Miks ei avalda kunstnikud arvamust kas või kolumni vormis? Meenuvad väga üksikud näited.
— Ainult oma loominguga tegelevad kunstnikud kipuvad tõesti olema liiga enesekesksed. Lisaks nõuab sõnaga tegelemine head verbaalset väljendusoskust, mille nõrkust on märgata nii õpilaste kui ka tudengite seas. Väitlemisoskuse arendamine võiks olla põhikooli programmis, olen seda hariduslünka ka enda juures teravalt tundnud.
— Oled kunstniku kohta tavatult sportlik. Vehklemine, mägironimine, suusatamine…
— Esimesed kaks jäävad kahjuks kaugesse minevikku, aga suusatamist ma armastan ja teen seda peaaegu iga päev. Kui mõni päev jääb vahele – näiteks eile –, siis ma tunnen kohe iseenda ees süüd. Suusatan Pirita valgustatud radadel ning see on minu jaoks tõeline kaif ja meditatsioon. Kolmveerand tundi vähemalt. Sel aastal ei olegi end veel päris lahti suusatada jõudnud – nii et suusataks iga päev 10–15 kilomeetrit. Eks spordiarmastus on jäänud külge isalt, kes oli sportlane.
— Kuidas tajud vaimu ja keha vahekorda – kas mõnikord on tunne, et kisub ühele poole ära?
— Kui ma pole pikalt sportinud – näiteks pool aastat –, siis mu keha saab pahaseks ja ma tunnen oma kehas end halvasti. Nooruses harrastatud vastupidavusalad tulevad täna kasuks – näituse korraldamine on ka füüsiline pingutus, mis sarnaneb vägagi maratonile. Lõpuspurdis tuleb elada nädalaid mitmekordse tempoga.
— Kuidas on lood rutiiniga? Oled tuttav?
— On kahesugust rutiini. Sellist rutiini, et käia iga päev kaheksa tundi tööl ja teha ühesuguseid liigutusi – seda ma ei kujuta ette. Kuid samal ajal on rutiin osa minu loomingust, ma olen teinud mitmeid väga pikki projekte. Näiteks pildistanud üles Eesti üle 1500 bussiootepaviljoni (sellest andis ta koos Signe Kiviga välja raamatu – T. V.) või seesama Viinistu projekt, mille tarvis pildistasin üles 282 inimese silmad. Käsmus pildistasin üles oma küla elanikud (sellest on raamat „Käsmu inimesed ja majad” – T.V.).
Pildistada päevade ja nädalate kaupa – ka see on ju omamoodi rutiin. Kuid asja nimel olen ma selleks valmis. Mulle meeldib mõelda, et see on pigem põhjalikkus. Iga asi peab olema lõpuni perfektne – isegi kui ma tean, et see on oma absoluutsuses midagi saavutamatut.
Ja samas meeldib mulle mõnikord väga laiselda.
— Seepeale meenub mulle hiljuti loetud Wilde’i essee, mis kuulutab mittemidagitegemise inimolemise kõrgeimaks olemisvormiks. Mida annab sulle laisklemine?
— Mulle mõnikord lihtsalt meeldib mitte midagi teha. Laisklemine on kohutavalt oluline tegevus – võimalus end puhastada ja saada tühjaks anumaks, et asuda seda uuesti täitma.
— Sul on väga korralik õpetajapraktika Tallinna kunstikoolist ja kunstiakadeemiast. Mida annab sulle töö õpetajana?
— See annab mulle üha rohkem. Akadeemias saan valida autorikursuste teemaks asjad, mis mind ennast ka tõesti huvitavad või pakuvad üliõpilastele osalemisvõimalusi väljaspool kooli. Kuna see kõlab kokku minu enda kunstnikutööga, siis tunnen, et õpin ka ise sellest protsessist.
— Kui lähedale lased tudengeid endale ja vastupidi?
— Ma ei pea isiklikus plaanis liigset lähedust õpilastega vajalikuks, mingi distants peab jääma. Mulle peab jääma minu enda ruum. Olen aastatega ära õppinud selle, kuidas hoida end ja mitte liiga palju koolist koju tassida. Alati see ei õnnestu…
Vaimses plaanis on vastastikkune avatus oluline.
Kuna looming peaks olema aus ja tihtipeale on tegemist sügavalt isiklikuga, siis võib ette tulla „klaasikildudel kõndimist”. Eeldan siiski, et ühise eesmärgi nimel suudavad mõlemad pooled olla võimalikult konstruktiivsed.
— Mis on praeguste õpilaste ja sinu õpipäevade suurim erinevus?
— Mina õppisin kõige sügavamal stagnaajal, 1978–1984, kui kedagi ei huvitanud see, mida sa mõtled. Oluline oli oma asjad tähtajaks ära teha – meil oli kõva distsipliin ja pidime käima kõikides tundides kohal. Praegu on ikkagi totaalne vabadus. Üliõpilastel on võrreldamatult rohkem stiimuleid, võimalusi ja ka õigusi. 25 aastat tagasi ei olnud kombeks isegi teise osakonna uksest sisse piiluda, rääkimata sellest, et oleks tahtnud näiteks skulptuuri proovida. Ka õlimaal oli graafikaosakonnas keelatud – suur kompromiss oli, et lubati temperavärvidega maalida.
— Kas sa mäletad, millest unistasid paarikümne aasta eest? On su unistusi täide läinud? Või teisi, mille pärast on piinlik?
— Kõik „suured” unistused, on enam-vähem täide läinud. Unistasin reisimisest. Kõige tähtsam noorusunistus oli saada kunstnikuks. Tagasi vaadates ei teinud ma selleks mitte midagi…, kuid kõigest hoolimata uskusin, et ühel päeval saab minust kunstnik. Piinlik ei ole mul ühegi unistuse pärast. Pigem tunnen, et mul ei ole enam selliseid väga suuri ja pooluskumatuid unistusi. Mul on olnud õnne kogeda, et koos usu ja tahtega võivad paljud unistused saada vägagi reaalseks.
— Mis on see kõige olulisem, mida püüad anda oma õpilastele?
— Ma püüan anda eelkõige seda, mis on minu kogemuses olemas, ma ei saa anda võimatut... Kooliajal me vajame arutelu, dialoogi – paljudel ei olegi hilisemas elus enam võimalik leida kedagi, kellega asju arutada. Muidugi võtavad ka õpilased kriitikat väga erinevalt, kuid koolis ei ole mõtet ju kõigile öelda, kui suurepärased nad on. Isegi kui ma näin range, siis ei ole see isiklik.
Ma pigem argumenteerin, kuulan õpilasi. Ning kui ma mõnikord tunnen, et tegu on jubeda jamaga, kuid õpilane samal ajal väga usub endasse – siis võib sellest tööst ka asja saada.
Mõttevahetustega kaasneb teatud käitumise ja hoiakute edasiandmine. See on nagu perekond, kus isegi siis, kui räägid midagi muud, mõjutab sinu käitumine väga selgelt lapsi. Kuna ma ise suhtun kunsti äärmise kirglikkusega, siis ei mõista ma huvipuudust ega kannata küünilist või blaseerunud suhtumist. Ma lihtsalt arvan, et need ideed ja kunst üldse on TÄHTSAD. See ei ole midagi ülejala ja muuseas.
Kunst on midagi väga isiklikku – need on väärtused, mille pärast tasub elada ja olla.
— Oskad sa kirgliku inimesena öelda, mille üle viimati südamest rõõmu tundsid?
— Tundsingi viimase näituse üle kaks nädalat tagasi. Ma ei olnud kindel, kuidas see kooslus tööle hakkab. Kui enamik töid oli üleval, rõõmustasingi, et see on täitsa normaalne ja korralik näitus.
— Kui meeleline sa oled? Millist meelt usaldad kõige enam?
— Kõik meeled on olulised. Kuid kui kõike on liiga palju, siis inimese organism blokeerib mingid meeled ära. Ja ma tajun, kuidas ma siis mõnikord ei näe või ei kuule. Kuid eks nägemistki ole mitmesugust, nagu Jüri Okas on väga ilusti tähendanud: „On võimalik: vaadata ja mitte näha; näha ja mitte märgata olemuslikku; ära tunda ja mitte tunnetada.”
— Kuidas on sul lood kuuenda meelega?
— Seda ma usaldan, olen teinud palju suuri otsuseid sisetunde järgi. Kuigi nooruses töötas ka kuues meel kindlasti palju paremini. Ma isegi jätsin kunagi ühele Kesk-Aasia mägimatkale minemata ainult seepärast, et nägin unes, et ma ei tohi sinna minna. Olen vahel mõelnud: kas tegin õigesti, kas minuga oleks seal midagi juhtunud?
Kuid ka vaistu tuleb treenida, tormlemises ei tööta see muidu nii hästi.
— Kuidas tajud kriisi ühiskonnas? Teeb see närviliseks, murelikuks?
— Sattusin eile vaatama üht dokfilmi Ameerikas tekkinud kummituslinnadest – inimeste kohatu elustiili košmaarsetest tagajärgedest. Inimesed võiksid mõistuse häält kuulda võtta ja vähem roosamannat uskuda. Minu elu ei ole majanduskriis veel mõjutanud. Kui ma seda laenurallit jälgisin, siis mõtlesin: kas inimesed on ogaraks läinud! Ükskord tuleb tagasimaksmise päev, mis nüüd on nii kujundlikult käes. Ma olen sellest prii ja elan südamerahuga Lasnamäel. Pean oluliseks mitte tegeleda kõrvaliste asjadega – pean energiat piisavalt tähtsaks, et kulutada see loomingu peale. Mitte pangalaenude tagasimaksmiseks. Minu raha tuleb siit, sealt ja kolmandast kohast ning nii ei sõltu ma ainult ühest tööandjast.
— Seega oled tõeline lindprii – ei ole end sidunud laenude, kindlate tööandjatega. Stabiilselt ebastabiilne ja murelikult muretu vabakutselise elu ühtaegu?
— Jah, mõnikord muretsen veidi perioodide pärast, mil mul ei ole mitte mingit sissetulekut. Kuid seda ette nähes on võimalik sellega arvestada.
— Kuidas suhtud paratamatusesse? Kui leplik oled?
— On asju, millega on väga raske leppida, isegi siis, kui nad on paratamatud. Näiteks väga lähedaste inimeste surm. Laiskusest, rumalusest või künismist tuleneva paratamatusega ma küll ei lepi. Samas ei taha ma mürgitada oma elu asjadega, mis sunniks mind ringi käima nagu fuuriat – halbu asju ei tasu enesega kaasas kanda.
— Mida ootad tulevikult?
— Ootan ühiskonnalt väärtuste ümberpaigutumist materiaalsuse-vaimsuse teljel.
— Usud sa, et kapitalismile võib olla alternatiivi?
— Inimesed ei suudagi enam uskuda, et võiks olla. Sinisilmselt tahaks loota, et on. Kuid Sel sajandil ei ole keegi seda veel veenvalt sõnastanud.
Eve Kase viis
esimesena pähe
tulevat muusikaelamust:
•• Meredith Monki kontsert 1990. aastal ühes Hamburgi kirikus
•• Lepo Sumera „Südameasjad” 1999. aastal Ühispanga hoones
•• Arvo Pärdi „Alinale”
•• „Wallenberg”
•• Laibach omas ajas, aga mitte Tallinna kontserdil
„Eesti nägu“
Kunstihoone galeriis kuni 22.02
