Vääritud viis viimast


kirjanik ja kriitik

Viis viimast. Ja – sada esimest. Sada esimest huvitab kõiki. Ka sajandi sada esimest. Edu ja kuulsus, olgu see ehtne ja kodune või võlts ja kullakarva, tõmbab ligi. Vaesus ja viletsus, olgu see enda või teiste süül, päritud või pealesunnitud, tõukab eemale. Kullaauk tõmbab, prügikast peletab. Üks gravitatsioon kõik, ütleb nüüdisaegne küüniline intellektuaalne vaimupõllu harija internetis ja sülitab. Nii me siis elame, ütleb väsinud talupidaja piimavedajale ja ohkab. Nii on elu, ütleb vana noorele ja muigab: üks ta mäng kõik. Igal ajastul oma hullus.

Kas on halvemaid, paremaid aegu või ainult hetk, milles asume praegu? küsis Artur Alliksaar. Lõpuks, kõik on ju ime, leidis Marie Under. Küsin: on see pelk retoorika? Või peaksime mõtlema ka niisugusele näiliselt abstraktsele asjale nagu mentaliteet. Lõpuks sõltub ju meist enestest, mis värvi saab kosmiline tolm, vastaks Jaan Kaplinski. Ja mina tahaksin, et paremaid aegu siiski oleks, et kõik oleks hetketigi ime ja tolmust saaksid värvid ka sellele inimesele, keda keegi ei märka. Kellele auto võib karistamatult päise päeva ajal otsa sõita, sest ta on liiga vana ja jalus oma ülekäigukohal. Sest kõik on näha, aga inimest tuleb otsida. Kui millestki kirjutada ei ole, siis kirjutatakse inimesest, ütles mulle hiljuti noor ajakirjanik Eesti Päevalehest.

Kui igaüks meist päevakaja otsimise ja filosofeerimise kõrval ühe päeva aastas ühtegi abivajajat aitaks, saaksime miljon tegu päevas. Tavalisel aastal kolmsada kuus-kümmend viis miljonit. Tegu, mitte edetabelit. Siis ei oleks edetabelit vaja, sest see Tegu hõlmaks meid kõiki. Ja sel puhul edetabeli tegemine käiks inimesele minu kõrval üle jõu. Käiks üle jõu ka neile viiele viimasele, kellele head Tegu tegema rutataks. Nendele siin meie kõrval, kes sajandi saja hulka ei kuulu. Kes on sajandi sada santi.

Kui Tegu toimuks ja toimiks, siis muutuksime ise ja ühtlasi kogu ühiskond. Aga seda ei taluks keegi meist, kes me nii hirmsasti ihkame ja tihkame edukate ja kaunite ja ilusate edetabelites olla, peaasi, et peeglist parem paistaks, kui ka peegli taga tolmu on ja valimiste eel luukered kapist välja ronivad. Nii et ei maksa muretseda. Nendele siin meie kõrval käeulatuses ei ulatata kätt.

Tähtsam on teha see hea tegu, et koostada saja parima edetabel ja nentida regulaarses aruandes, et viis viimast on olemas. Ja valimiste eel, et neid tuleb aidata. Heategu tuleb teha nii, et see sisse tooks ja kuulsaks teeks.

Kes on need viis viimast? Kes on need, kes kuhugi sisse ei saa ega midagi sisse ei too? Prügikastiinimene. Pensionär. Vaegur. Laps. Töötu. Või kes toob, aga sisse ei saa? Arst. Õpetaja. Kasvataja. Sotsiaaltöötaja. Talupidaja. Seda võib võtta nagu edetabelit. Või tagatabelit. Või tabelit, millel on kaks otsa. Vaadake kiikrisse: kuidas paistab ühtpidi, kuidas teistpidi. Ühtepidi on liiga pisike, teistpidi liiga suur. Selles asi ongi, et ei ole sobivad okulaarid. Või ei ole kõige selle jaoks silmi. Parem minna saja kilomeetri taha heategevuslikule ballile kui kõrvalkorterisse abivajajale appi. Sest balli loteriil-allegriil saab võita ka. Kasvõi natuke, aga käega katsutavat.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare