Erilist rõõmu tekitab seejuures Hugh Jackman, sest seda väärt näitlejat on seni pakutud rahvale kui koomiksipõhjaga filmide värvikate karakterite esitajat, nii et näitleja näo ette on juba hakanud kleepuma huntmehe põskhabemega mask. Mitte et Wolverine’id ja muud kummalised tegelased oleksid kerged esitada, kuid Jean Valjeani roll pakub oma mastaapsuse ja dramaatilise sisuga uusi võimalusi, mis on nüüd „Hüljatute” filmis realiseerunud.

Tehnika poolest Mozartit

Teadupärast on „Hüljatud” peamiselt kahe mehe lugu ning Hugh Jackmani ja Russell Crowe’ rollisooritusest sõltub ka filmi sisu. Esimene tähelepanek puudutab peaosatäitjate laulmislaadi, mis on lähedasem pigem retsitatiivile kui laulule. See paistab olevat teadlik valik, sest mõnel juhul lasevad nad siiski häälepaelad valla ja siis tuleb nende suust nii pikki venitatud vokaale kui ka tugevat dramaatilist häält, millel on kena tämber. Niisiis on laulutehnika poolest tegemist justkui Mozarti laulumänguga: kui tegevus seisneb nipet-näpet asjaajamises, siis ütleb näitleja täpselt muusikasse oma sõnalise mõtte, kuid kui tegevuses on dramaatilisem hetk, kuuleb ka kaalukamaid noote.

Selline lahendus võib ju hästi sobida filmi ülesehitusega, kuid siin on omad ohud. Rollid, milles näitleja muusikali teemad ja nende arengu kõige paremini välja mängib, pole pearollid, vaid hoopis koomiline paar Sacha Baron Cohen ja Helena Bonham Carter, kes esitavad sarmikal ja meeldejääval moel Thénardier’de kelmiperekonda. Peategelaste muusikalised teemad kipuvad veidi retsitatiividesse ära kaduma ja pigem pääseb mõjule lauljaid toetav orkester.

Huvitav on pearollide puhul seegi, et on loobutud Victor Hugo romaani romantilistest vastandustest. Loomulikult on selles suures vaatemängus olemas kurjuse ja headuse teema, kuid Valjeani ja Javert’i rollidele ei püüta headuse ja kurjuse silti lihtlabaselt külge kleepida, pigem on näha näitlejate püüdu asja mitmeplaanilisemalt näidata.

Seevastu kasutatakse romantilist käsitluslaadi revolutsioonilist vaimustust kujutades, kui ergas noorus tõuseb barrikaadidele, et võtta sõna despootia ja stagnatsiooni vastu. See loob hea tausta Valjeani kauni kasvandiku Cosette’i (Amanda Seyfried) ja Mariuse (Eddie Redmayne) armastusloole. „Hüljatute” muusikal on Hugo romaani edasiarendus, milles pääseb nii vokaalses mõttes kui ka tähendusrikka tegelaskujuna võimsalt mõjule poisieas kõrvaltegelane Gavroche (Daniel Huttlestone).

Filmi algusosa vangide koor tundub RAM-iga ära hellitatud eestlasele lahjavõitu. Kuid alguse mulje on petlik. Tuleb veel uhkeid koorikohti ja tantse ning vägevaid massistseene. Vaatemängu on tehtud täie raha eest. Nii et ei teki muljet, justkui oleksid piletit ostes kaubaga petta saanud.


Muusikali edu taga on Elizabeth II alamad

Prantslaste Claude-Michel Schönbergi ja Alain Boubili „Hüljatute” edu oleks arvatavasti jäänud olemata, kui mõnda aega pärast 1980. aastal Pariisis etendamist poleks teosega tutvunud Londoni West Endi teatrimees Cameron Mackintosh.

Tema viis „Hüljatud” Londoni ja New Yorgi lavale, kus nopiti mõlema teatrilinna suured auhinnad. Eestisse jõudis seesama muusikal 2001. aastal Georg Malviuse lavastuses. Jean ­Valjeani laulis Jassi Zahharov, Javert’i Marko Matvere või Mait Malmsten. Linnahalli jaoks tehtud „Hüljatute” lavastus läks korda.

Cameron Mackintosh, „Hüljatute” muusikali produtsent, on üle kümne aasta pidanud plaani teha muusikalist ka film.

Ilma muusikata on „Hüljatuid” filmiks tehtud nii palju, et kõiki kordi oleks raske üles lugeda. Dramaatiliste vastasseisudega hoogne lugu pakkus filmitegijatele huvi juba tummfilmide ajal. Helifilmide ajastul on „Hüljatuid” peale prantsuse keele filmitud veel inglise, saksa, hispaania, portugali ja vene keeles. „Hüljatute” filmidest on saanud filmiloo oluline osa, nii nagu Hugo romaan mängib tähtsat rolli kirjandusloos.