"Vaatenurk" - üheksakümnendad eesti arhitektuuris

[Koostaja: Eesti Arhitektide Liit. Aeg: 28.07.-4.08. Koht: Rottermanni soolaladu. Näituse disain Mart Kadarik, Tanel Eigi, kujundaja Andres Alver]

"... taipamata lihtsat tõsiasja, et seierid, hammasrattad ja sihverplaat -- omaette võetuna ning kõvasti-kõvasti rusikasse pigistatuna ei moodusta kuidagi seda lihtsat ja geniaalset seadeldist, mida kellaks võib nimetada. Alles siis, kui nad alluvad ühele suuremale ideele ning on n-ö õieti kokku pandud, tekib kell oma ilus ja täpsuses." (Andres Alver)

Avamisel oli selge, et see näitus teeb ajalugu. Nagu märkis ka kultuuriminister, rõõmustab eesti arhitektuuri ülevaatenäituste traditsiooni taastamine. Pisut sorimist mälus ning tulebki tõdeda, et viimane sellelaadne väljapanek korraldati 1984. aastal. Siis oli ENSV Arhitektide Liidu "kongressinäituste" korraldamise tava. Eksponeeriti suuri must-valgeid fotosid 1m x 1m mõõdus papist planettidel (mis olid kasutusel üle Nõukogude Liidu), mis varustati suure projekteerimisinstituudi logoga. Nende instituutide viisaastakuaruannetena need näitused mõjusidki.

Paberiarhitektuurist ellu

Soolalao näitusel on arvutis töödeldud ja värviprinteril trükitud fotod (enamik neist pärineb ajakirja Maja fotoarhiivist) suureformaadilistel lamineeritud ja elegantse alumiiniumraamiga ümbritsetud planettidel. Kõigi arhitektide valmisehitused, projektid, joonised ja maketid, on esitatud võrdsete ja väljapeetutena. Sellist ekspositsiooni saab täiendada, selekteerida, julgelt välismaale saata. Näituse tegemine oli umbes sama kallis kui keskmise kataloogi väljaandmine. Kuid selline peab olema igal arhitektuurimuuseumil "tagataskust võtta", nagu ütles kolleeg Krista Kodres avamisel. Seetõttu tundub kummalisena, et näituse rahastamine toimus nõnda valuliselt. Kolm institutsiooni, kellele eesti ehituskunsti käekäik on südameasjaks - Eesti Arhitektide Liit, Eesti Arhitektuurimuuseum ja Arhitektuuri Sihtkapital - ei peaks küll hakkama prioriteete jagama.

Kui nõukogudeaegsed aruandenäitused demonstreerisid, mida ehitajad on suutelised realiseerima, siis eksisteeris ka teine liik näitusi, milleks olid võimelised arhitektid. Nende rida sai alguse 14 arhitekti näitusest Teaduste Akadeemia fuajees 1978. aastal, jätkus "10 arhitekti" näituse (1984) ja Matkamaja näitusega (1985), kulmineerudes "Tallinna koolkonna" edukate esinemistega Soomes ja Rootsis. Need postmodernistlikust ideoloogiast kantud näitused, kus läbisegi reaalsed projektid ja arhitektuuriunelmad, sekka installatsioone ja kujutavat kunsti, esitasid arhitektuuri intiimset loomeprotsessi, olid oma sisult sotsiaalsed ja nende märksõnadeks "inimlikkus" ja "eetika". Eesti paberarhitektuuri loominguline pinge ja omamoodi "lõpetamatus" võlus ka Lääne arhitekte. Nüüd, mil loovatel arhitektidel pole enam neid aastakümneid võitlusesse innustanud vana vaenlast - paneelehitust-, on veelahe kuidagi ootamatult ületatud ja kaks erinevat näitusevõimalust Soolalaos kokku saanud.

Vaatenurk muutus panoraamiks

Soolalao näitus meenutab vaatajale tuntud tõdesid: hea arhitektuur sünnib vaid arhitekti ja ehitaja loomingulises koostöös ning et arhitekt on siiski ühiskondliku tellimuse täitja, mitte vabakutseline kunstnik. Poolteist aastat tagasi, Ajaloo Instituudi galeriis korraldatud näitusel, lähtus Eesti Arhitektuurimuuseum veel dilemmast: kas arhitekt muutub tarbimisühiskonna kuulekaks teenriks või säilitab ta kunstnik-ideoloogi staatuse. Nostalgia on mõistetav ja teada on ka see, et tõeline kunst sünnib raskustes ja ühiskonna kriitilistel perioodidel. Mis võiks ometi olla paremaks lohutuseks, kui teadmine, et Eesti ühiskond teostab end nende ehitiste kaudu, mida Soolalaos praegu näha võib. Arhitektuur saab esineda oma terviklikus ilus ja kui miski tundub olevat vale, siis pealkiri. Vaatenurgast on ju saanud panoraam.

PIRET LINDPERE