Vaba Lava avalavastus seob nõukogude aja lõpu, muusika ja poliitika

 (1)
„Aeg-ajalt on vaja möödunut meelde tuletada, et jälle samasse auku ei kukuks ega pärast imestaks, kuidas me jälle siin oleme,” arvab lavastuses kaasa lööv muusik ja näitleja Ivo Uukkivi.
„Aeg-ajalt on vaja möödunut meelde tuletada, et jälle samasse auku ei kukuks ega pärast imestaks, kuidas me jälle siin oleme,” arvab lavastuses kaasa lööv muusik ja näitleja Ivo Uukkivi.Foto: Rauno Volmar

Eesti estraadi- ja rokitähtede külalisesinemistest rääkiva lavastuse tarbeks tehti üle viiekümne intervjuu.

Narva Vaba Lava teisel korrusel asuvas suures saalis käib proov. „Я люблю тебя, жизнь,” laulab Jarek Kasar parajasti. Peagi kõlab küsimus: „Is this… pravda?” Lavastus „TRANSIIT. Peatage muusika” proovi tehakse nimelt läbisegi kolmes keeles, osaliste peamine ühiskeel on aga inglise keel. Lavastaja Dmitri Jegorovi sõnul kõlab saalis lõpuks 60% teksti eesti ja 40% vene keeles.

Vabakutselise lavastaja Jegorovi kutsus Eestisse Märt Meos. Jegorov teeb lavastusi Venemaa eri otstes ning ütleb, et kodumaal ta ühegi riigiteatri palgale ei kipu. „Meil on Venemaal praegu selline situatsioon, et riigiteatris töötada on ohtlik. Vähe vabadust, veidi tsensuuri, tuleb naeratada inimestele, kellele naeratada ei taha, ja kanda ülikonda. Selline asi mulle ei meeldi,” selgitab ta.

Näitlejad ei mängi otseselt rolle, päris inimesed hakkavad tekstist läbi kõlama sellegipoolest. Foto: Rauno Volmar

Mõtted, mis seostavad piirilinna nõukogude estraadiga, olid ilmselgelt õhus, sest mäletatavasti etendati suvel Kreenholmis ka Tartu Uue Teatri lavastust „Kremli ööbikud”. „Transiidi” kui üdini dokumentaalse lavastuse ettevalmistusi alustati mõnevõrra varem, juba kahe ja poole aasta eest. Mõte Eesti muusikute omaaegsetest gastrollidest Nõukogude Liidus tõmbas Jegorovi kohe kaasa. „Me saame siduda sotsiaalse teema, dokumentaalsuse ja muusika. Pealegi oleme ju peaaegu naabrid, ma olen pärit Peterburist,” muheleb Jegorov.

Ajalooline taust selgeks

„Jah, lavastus on muusikast, aga selle taustal on poliitiline kontekst, nõukogude aeg, perestroika, vabadus,” räägib Jegorov. 1980. aastal sündinud vene lavastaja lapsepõlvemuusika sekka kuulus näiteks J.M.K.E. Enne lavastuseks vajalike intervjuude alustamist tegi ta endale põhjalikult selgeks Eesti ajaloolise tausta.

Tema ja tekstitöös osalenud Andres Popov tegid intervjuusid pea poolesaja inimesega: eesti muusikute, tehnikute, produtsentide ja teistega, nii eesti kui ka vene keeles. „Mõned intervjueeritavad vahetasid poole jutu pealt keelt, kui tahtsid, et ka mina millestki aru saaksin. Produtsendid on näiteks alati kõige paremad vene keele rääkijad,” toob Jegorov näite.

Tähenduslikum muusikaskeene jäi Eestis tühjaks, asemele ilmus odav ja lihtne muusika.

Lavastus liigub nõukogude ajast läbi perestroika iseseisvuseni. Jegorov täheldas intervjuude põhjal, kuidas mõjus saabunud vabadus muusikutele. „Paradoksaalsel moel tähendas vabadus, et paari aasta jooksul pärast iseseisvuse tulekut lahkusid paljud muusikud Eestist: kes läks USA-sse, kes Rootsi, kes Soome. Tähenduslikum muusikaskeene jäi siin tühjaks, asemele ilmus odav ja lihtne muusika. Venemaal oli samuti,” sõnab Jegorov. Tema arvates oli Eesti muusika senimaani olnud kõla poolest teiste Nõukogude Liidu riikide omast ees. „Seda on salvestustest kuulda. Eestlastel oli parem ligipääs lääne muusikale. Siin sai kuulda näiteks ka Sex Pistolsi „Never Mind the Bollocksit”.”

Lavastaja Dmitri Jegorov ütleb, et muusika on tema jaoks kõikide kunstide seast kõige olulisem. „Muusikas on teised seadused kui mujal. Ja muusikud on minu jaoks kultuuris kõige kõrgemal kohal.” Foto: Rauno Volmar

Jegorovi jaoks on oluline lavastusega rõhutada, et kultuur ei tohiks poliitikast sõltuda. „Ma arvan, et iga riigi valitsuses istub mõni poliitik, kellel on sovetiaju. See on absurdne ja seda on kõikjal. Aga meie lugu ei ole sellest, kui halb või hea kõik nõukogude ajal oli. Nõukogude ajal tegid poliitikud muudkui uusi reegleid, ent muusika peab olema vaba. Inimestel on vaja õigust vabalt rääkida, kõlada ja muusikat mängida.”

Näitlejad ei olegi Narvat kuigi palju näinud. „Hommikul tuleme ja kui majast välja läheme, on juba pime. Püüame iga kord uue söögikoha leida. Hinnad on siin küll nagu Tallinnas, kolledži viieeurone kohv on isegi Tallinnast ees. Ju siis pole ikka neid kohti üles leidnud, kus kohalikud käivad,” räägib Uukkivi. Foto: Rauno Volmar
Foto: Rauno Volmar
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare