Vabadus ja raamat

Vabadust võib käsitada kui võimet või sundi, soovi või tahet liikuda. Vabadus on liikumine, s.t. aine või teadvuse olemise viis, kus on võimalik muutumine, ühest olekust teise üleminek, vastastikune nihe või toime.

Täieliku liikumatuse olekus on vabadus ja temaga seotud filosoofilsed mõisted tarbetud. Alles väliste tingimuste vähenegi muutus ja süsteemi teatav korrastamine võimaldab entiteetide ehk olevuste või olemuste liikumist, tingimusel, et

identiteet teatavas ajalises või ruumilises ulatuses säilib ja on garanteeritud selle eneseolemuslikkus või enesesamasus. Alles siis saame liikumist, see tähendab vabadust, mõõta.

Või ka vastupidi – liikumise ehk vabadusena on käsitatav olukord, kus liikumatu objekti identiteet säilib liikuvas ehk muutuvas ruumi- või ajakeskkonnas.

Tahaks uskuda, et need lihtsad tõed on ka üldiselt omaksvõetud ja arusaadavad. Võib aga kindel olla, et see päriselt nii ei ole, sest kust mujalt kui suurest mõistmatusest saavad sündida njuutonlikku mehhaanikat väljendavad meediatõed, mida Eesti ülikoolides tudengitele pähe laotakse. Et hea raamat või tekst on see, mida saab hästi kiiresti ja palju müüa. Et raamat või mistahes tekst on kaup, mida tuleb lihtsustada ja tirazheerida sisust sõltumatult.

Kultuur kui vabaduse piiraja

Kultuur sünnib inimkonna ajaloos mitte kui vabaduse andja, vaid kui piiraja. Pole tähtis, kas causa sui omistatakse folkloorile, rahva-usundile, jumalale või tavaõigusele. Loomuliku vabaduse ehk entroopia ette seatakse kultuurilised ehk negentroopilised tõkendid.

Parimaks tõestuseks on raamatu ajalugu, kui muidugi mõista sõna "raamat" piisavalt avaralt, folkloorivormidest ja Hammurapi seadustest paljude rahvaste pühakirjadeni ning sealt edasi sekulaarsete tekstitervikuteni, käsikirjade ja raamatuteni ning lõpuks tänapäeva sidevahenditeni.

Nii piltkiri, kiilkiri, hieroglüüfid kui ka tähtkiri on kõnevoolu ehk akustilise informatsiooni pikaajalise analüüsimise tulemus, kõnelemise üldistamine, et oleks võimalik kõnes sisalduvat salvestada ja hiljem lugedes taasesitada. Kõne salvestamine viis kirjakeelte tekkeni, rohkete keeleliste konventsioonideni, mida järgime automaatselt tänaseni. See oli suur hüpe, mille väljenduseks sai erinevate kirjade teke. Liikumine ehk vabadus jaotati kindalate põhimõtete järgi algosadeks. Miks peaks lauset alustama suurtähega ja lõpetama punktiga? See on ainult konventsioon. Aga ka raamat kui niisugune on paljus konventsioon, kokkulepe milleski.

Kirjamärkide järgnevus suutis lugejas tekitada umbes samasuguse efekti nagu palju aastatuhandeid hiljem kinematograaf, mis üksikkaadrite kiire vaheldamise haaval matkib liikumist. Eesmärgiks on peatada ja tükeldada infovahetuse vaba ja pidev voolamine ning esimeses järjekorras salvestada tekstid, mis reguleerivad ühiskonna liikumisvabadust – usulised, õiguslikud, kõlbelised ja majanduslikud reeglid, mis väärivad ühiskondliku süsteemi jätkuva toimimise nimel põlistamist ja peatamist, sakraliseerimist nii ajas kui ka ruumis.

Raamatu sünd on algusest peale ka mingisuguse tsensuuri sünd: kokkulepped kirjamärkide ja tekstide sakraalsusastme suhtes (mida tasub kivisse raiuda, mida mitte; mis savitahvlid põletada, mis lasta pulbriks kuivada; millele raisata papüürust, millele mitte; milleks kasutada hinnalist pärgamenti, mida kirjutada ümber, mida radeerida jne.).

Ja seda ei tehta mitte selleks, et aheldada vaimu liikumisvõimet üldse, vaid et pigem delegeerida vabadus ja liikumisvõime kõrgemale tasandile – jumalale, seadusele, ülikule, riigile, rahvusele, ühiskeelele. Kirja hakatakse panema esmalt õigusnorme – keelelisi, esteetilisi, kõlbelisi, poliitilisi, usulisi. See, mis on kirjutatud vanadesse raamatutesse, usuti olevat ka õige ja õiglane.

Raamat annab rahvale ajaloo

Fikseeritud ehk salvestatud ja sakraliseeritud tekstide ilmumine pole aga seotud mitte ainult vabaduse piiramise ja sundliikumisega, vaid ka sellega, et hakatakse tajuma enesesamasuse/identiteedi säilitamise ja levitamise võimalust ja vajadust.

Alles salvestatud tekstid on transportaablid – nad ei liigu, ei muutu ei ajas ega kohas, kuhu neid levitatakse. Muutuda võivad tõlgendused ja tõlked, kuid ühiskonna entroopia poole suunduv vaba liikumine on sellega peatatud. Liikuma, laienema ja võimsamaks saama hakkavad tekste sünnitavad kultuurid ja ühiskonnad. Ühiskonnad hakkavad end tunnetama negentroopiliste süsteemidena. Raamat annab kultuurile ja rahvale tema ajaloo, ajalise ja ruumilise liikumisvabaduse. Raamat konstitueerib kultuure ja annab erinevatele ühiskondadele nii vertikaal- kui ka horisontaalmõõtme.

Raamatud formaliseerivad keele kui ühe ühiskonna kindla koodi. Raamatukogudesse ja kloostritesse hakkab kogunema ja kuhjuma rahvuslik teadvus. Lihtne ja praktiline igapäevasuhtlus muutub ajas säilivaks ja seda väärivaks informatsiooniks. Võimalikuks saab erinevatest aegadest pärit tekstide vaheline suhtlemine ehk teisisõnu ühiskondliku identiteedi teke ja püsimine. Raamatutesse salvestatud tekste saab lõputult kopeerida ja vedada muutumatul kujul tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kohe tekib ka kultuurisuhtlus, tõlkimine ja refereerimine. Kõige universaalsemad ja olulisemad tekstid ulatuvad üle paljude kultuuripiiride. Antiikautorite pärandit on toonud meieni araablaste või armeenlaste tõlked jne.

Rahvuslike koosluste kinnistamise kõrval võlub raamatu puhul ka asjaolu, et alles see informatsioonikandja võimaldab üksikisiku esiletõusu ehk autori sündi. See oli midagi täiesti uut. Isiku sõna saab salvestada, jäädvustada ja paljundada. Loomulikult on suuliseski infovahetuses igal kõnelejal oma idiolekt ja stiil, aga alles raamat suudab isiksuse selle tahu jäädvustada ja ajas püsivaks muuta.

Muide, ka foto ja video populaarsuse psühholoogiline mudel on seesama individualistlik enesejäädvustamisvõimalus. Selle tungi vastu võitleb esteetiline tsensuur, mis pole süütum poliitiliset tsensuurist. Ja see algab üksikisikust, kes tahab end fotol või tekstis näha nii ilusana kui ta arvab end olevat.

Folklooritarkus on isikupäratu enamasti mälutehnilistel põhjustel. Raamat tühistab meelespidamise formaalsed takistused – püsima jääb kõige erandlikumgi vorm või sisu oma iseärasustega. Raamatutes ja kirjapandud tekstides saab üksikisik end tõeliselt kinnitada. Aga seegi aspekt tuleb kultuurilukku esmalt õiguslikus vormis – sõnapidamisena, lepingute ja tehingute salvestusena. Sõnapidamine on kirjakultuuri ema. Alles tükk aega hiljem võetakse kasutusele licentia poetica ehk isikuvabadus kunstilises kirjasõnas. Selle suure teoga on antud raamatukultuurile vabadus luisata ja luuletada, nagu süda lustib. Muidugi tingimusel, et see teenib isikuvabaduse üllaid eesmärke.

Kaudsest kõneviisist otsene kõne

Salvestatud tekstid – raidkirjad, käsikirjad, raamatuköited, magnetlindid, plaadid, CD-d või arvutifailid – pakuvad kõik inimesele väga spetsiifilist vabadust – vabadust kord koostatud teksti pidevalt lugeda, kontrollida ja võrrelda. Sellest, mille tarviduse jaoks nuputas eesti rahvas välja kaudse kõneviisi, on saanud pidevalt olemasolev otsene kõne. Viimase lehekülje juurest saab naasta esimesele. Kirjapandud solvangute eest saab kaevata kirjutaja kohtusse, tekst saab juriidiliseks asitõendiks – tunnistusteks, testamentideks, volitusteks, kaebusteks jne. Alles salvestetud tekst hakkab ühiskonda õiguslikult, kõlbeliselt ja esteetiliselt võimsalt reguleerima.

Ning alles salvestatud tekst hakkab võimaldama teadusliku mõtte kumulatsiooni ja eskalatsiooni. Kõik need teadmised ja oskused, mille säilimisest ja arendamisest ühiskond on huvitatud, lähevad salvestatud kujul raamatutesse ja haridus omandab raamatute lugemise ning neist õppimise vormi. Salvestatud teadmine võimaldab teadmisi ületada.

Inimkonda ei tõuka vaimses mõttes edasi mitte kaevunaiste kommunikatsiooni või Interneti jututubade fikseerimine ega ka mingi väga vaba ajakirjandus, vaid hoopis täpselt fikseeritud ja kontrollitavate tekstide järgnevus, tekstide ja raamatute tagasivõetamatus, raamatute süüdivus tõe ja moraali tasemel. Kui teadustekstides poleks midagi peatatud ja sakraliseeritud, ei saaks midagi ka ümber lükata ega uut tõde esile tuua.

Uute meediumide valguses on tehniline suhtlusvabadus peaaegu piiritu. Ma võin toksida luulekogu Internetti ja homme ta tühistada, ma võin iga päev lakkamatult muutuda. Mina olen vaba oma vaimus ja tões ning mina liigun. Ma olen enneolematult prii, aga varsti mind lihtsalt ei olegi, sest päriselt fikseeritud minu-astmeid ei pruugi virtuaalsuses püsida.

Me elame ajas mil meil on võimeid ja enneolematuid võimalusi, aga pole aega süveneda infovahetuse eesmärkidesse. Me loeme egiptlaste ja sumerite tekste, aga me ai saa aru, miks nad kirja pandi. Me ei saa aru, miks need vanad kirjaviisid arenesid papüüruste, pärgamentide ja raamatuteni. Et nad arenesid ka konkreetsete teoste ja tegelasteni, filosoofiateni, uskudeni.

Küsimus tõest ja valest

Kultuuri arengus on just peatus ülim, sest see sarnaneb näiteks teoreemi ja selle tõestusega. Vaim ei saa olla vaba, kui ta ei tunne tõe ja vale vahet. Üsna suur rumalus on end kunsti puhul petta ettekujutusega, et selles vallas pole küsimus tõest ja õigusest, vaid millestki muust. Aga millest muust? Kui ütleme, et ilus vale, siis mida me ütleme? Ütleme, et ilu on õige ja tõde on vale. Tegelikult pole öeldud midagi muud, kui et ilu on õige ka siis, kui ta sisult on vale. Me oleme sellega muutnud ainult tõekriteeriumit, aga mitte tõekultust ennast, oleme vaid tõele andnud ilu rüü. Me ütleme, et ilu on tõde, kuigi ei tea, mis asi on ilu. Teame, et ta peab olema tõde. Jne.

Raamatu puhul ei olegi niipalju tegu sellega, et meie ees on tekst, vaid pigem sellega, et kohtame eset, füüsilise ja jäädvustatud kuju saanud vaimu. Seisma kivistatud ja uurimiseks või nautimiseks välja pandud vaimu. Eseme probleem on tema vastupidavus ja püsivus ajas, tema väline ja sisene tervikilu.

Nüüd, kui oleme liikumas elektroonilise infovahetuse voolavusse ja kogeme seda vabastusena kirjasõna esemelisusest, hakkame samaaegselt hävitama mälu. Info juurdetulek on saamas olulisemaks säilitamisest, pealegi ei tea ega tunne me uute infokandjate füüsilist iga. Kogu kogemus on mõnekümne aasta pikkune, mis pole ajalooliselt arvestatav üksus.

Kuskilt hakkab kummitama mankurtluse oht. Läbivoolav ja mitte kunagi peatuv infovoog võib anda meile kõike neid naudinguid, mida senine raamatukultuuri poolt kantud teave, aga et millegi juurde ei saa tagasi pöörduda või saab üksnes osaliselt, siis muutub vaimumaailm happening´iks, teatriks, hic et nunc sündmusteks, mis on küll olnud, aga ei saa kunagi püsima jääda. Mille tõesuse ja tähtsuse suudab elus hoida ainult kõlakas, kuulujutt ja mälestus, väline kommentaar.

Ehk teiste sõnadega, et tänastest sündmustest midagi teada kümme aastat hiljem, peame aina rohkem hakkama jälle pöörduma folkloorivormilise abi järele. Võib-olla kirjeldavad sajandialguse kultuurisündmusi sajandilõpu uued muinasjutud ja regivärsid.

Andres Langemetsa ettekanne Eesti Raamatu Aasta konverentsil 6. aprillil avaldatakse lühendatult.