Linna ehitamine jäägu ikkagi arhitektidele, mitte diktaator-ehitajatele ja inseneridele
Kui mõne kuu eest Tallinna linna juhid mult küsisid, milline võiks olla vabaduse monument Vabaduse väljakul, vastasin, et jalakäijatele vabastatud Vabaduse plats. Nüüd on esimene samm selles suunas tehtud ja pean siinkohal linnapead vaid kiitma, et ta tegi julge otsuse ning kuulutas pärast 1993. aastat välja esimese avaliku arhitektuurivõistluse! Siiani oli Tallinn vist ainuke Euroopa pealinn, kus tähtsaid kohti lahendati ilma avalike võistlusteta ning sageli ilma kutsutute jõuproovita. Seepärast on Tallinna tähtsamate hoonete arhitektid ikka ühed ja samad nimed ning pealinnas ehitatu ei peegelda üldse Eesti tegelikku arhitektuuripotentsiaali.
Euroopas on see pretsedenditu arhitektuuripoliitika ning näiteks Soomes ei tohigi ühtki riiklikku ehitist käiku lasta ilma avaliku arhitektuurivõistluseta. Kui Stockmann Helsingis oma kaubamajale juurdeehitust kavatses, korraldati kõigepealt avalik võistlus, mistõttu püstitatu on oma aja arhitektuuri tähtteos – Tallinnas seevastu on sama firma võistluseta loodud hoone keskpäraste killast. Ilmselt on säärase poliitika põhjuseks ka tõsiasi, et Tallinna linnavalitsuses pole seal töötavatel paljudel arhitektidel juba aastaid sõnaõigust, linna hierarhias ei juhi ehitamist ning planeerimist mitte peaarhitekt, vaid hoopis ehitusinsener.
Vohab linnaehituslik absurd
Viimaseil aastail ametis olnud arhitektuurinõunikul ja linnaarhitektil pole olnud võimutäiust ütelda Tallinnas ehitatava kohta lõppsõna ning realiseerida mingit kindlat linnaehituslikku kontseptsiooni, mis meie pealinnas näib täiesti puuduvat. Näib, et kogu Tallinna linnaehituslik ideestik piirdub kahe elemendiga – tee seal sõitva või parkiva autoga ning maja-pakend selle ääres-ümber. Nende kahe elemendi ümber käivad nii vaidlused kui ka sagimised. Linnaruumi ning ansamblilisuse mõisted on muutunud siin võõraiks ning pole ime, kui kummastatakse muinsuskaitse seisukohti ja imestatakse, miks peab Harju tänava sama kitsaks ehitama, nagu ta oli enne sõda!
Et pealinnas puudub selge arhitektuurikontseptsioon ning paljude hoonete kerkimise põhjuseks antud kohas ja antud kujus, olgu tulemuseks mistahes arhitektooniline või linnaehituslik absurd, on põhitegureiks raha või poliitika, demonstreerib ka antud Vabaduse väljaku võistlus, poolikuks jääv samm selle linnaruumi lahendamiseks. Siinkohal tahaksin aga võistluse võitnud arhitekte vaid kiita, sest professionaalidena andsid nad kindlasti oma parima ning müüsid linnale hulga häid ideid, nagu ka innukas linnapea tegi heausksena kõik, et toimingud peaväljakul käivituksid.
Arvan, et karuteene võistluse korrektseks läbiviimiseks, mida protestis ka Arhitektide Liit, tegid just need ametnikud, kes siinset arhitektuurielu on korraldanud lihtsalt asjatundmatult. Eelkõige ei tutvutud kuigi põhjalikult eelmise, 1993. aasta arhitektuurivõistluse tööde ning ideedega, sest hõlmas ju eelmine konkurss palju ulatuslikumat ala ning seega ka kogu antud piirkonna linnaruumi ning oli aja- ja töömahukam kui praegune.
Sellest ka alljärgnevad probleemid. Väljak pole lihtsalt tühi ala, vaid linna erinevaid osi siduv element, tänapäeval jalakäija poole pööratud liiklusideoloogias aga eelkõige inimesele reserveeritud territoorium. Euroopa tuntud linnade peaväljakutelt on seetõttu autotransport viidud kas maa alla või kõrvale, just nii nagu ka 1993. aasta võidutöödes, sidudes selle väljakualuse parkimisega, seda ka turismibussidele, Tallinna liikluse väga olulisele elemendile.
Jalakäijad maa peale
Praegu aga püütakse seda platsile jäävat totaalset autoliiklust varjata klaasputkade või siis inimestest eraldada kiiresti saastuva basseini-veeväljaga! Ent müra jääb, mis ei võimalda ka tulevikus siia Raekoja platsilt siirdada massiüritusi (näiteks kontserte), korraldada ilma liiklussulgudeta paraade ja mis veel olulisem, liiklus eraldab edaspidigi ajaloolise ühenduse vanalinna ja Tõnismäe vahel, kusjuures viimane tormiliselt areneva city osana on aktiivsetest jalakäijate voogudest ikkagi ära lõigatud. 1960. aastate ideoloogia, auto maa peale ja jalakäija maa alla, on oma aja nii eetiliselt kui ka majanduslikult ära elanud ning niru tunnel Harju ning Roosikrantsi tänava vahel on lihtsalt anakronism endistest aegadest, viies peaasjalikult linnavalitsusse, kus eiratakse tänapäeva linnaehituse juhtideid. Ometigi olid võimalikud lahendused 1993. aasta võidutöödes olemas ning hea soovi korral oleksid nad praegu realiseeritud.
Eriti tõsiselt ei saa võtta ideid rajada Vabaduse platsile purskkaev, sest just platsiga külgneb ulatuslik vallikraav, mille võiks lihtsalt vett täis lasta ning pursata niipalju kui süda lustib! Tuleks lihtsalt lammutada seda praegu varjav ilmetu tribüün ning lõpetada tennisemäng kohas, mis on linna üks saastatuim. Sedaviisi pääseksid peaväljakul mõjule ka vette peegelduvad Harjumäe bastionide müürid, mis meeldiksid muinsuskaitsjaile kindlasti palju enam, kui nende müüride vahetusse naabrusse pakutavad parkimisplatsid. Miks ikkagi ei saa parkimisplatse rajada väljaku enda alla ning nad peab suruma palju madalamale – endiste vallikraavide mutta?
Vabadus väljakule
Sääraseid probleeme kerkib seoses nimetatud võistlusega veelgi, ent kritiseerimise asemel pakuksin välja võimaluse, millega aktsepteeritakse nii 1993. aasta kui ka tänavuse võistluse võitnud mitmete tööde arhitektide loovat panust. Linnaisad peaks kutsuma välismaalt kohale ühe tõeliselt silmapaistva arhitekti, näiteks itaalia kuulsa arhitektuuriklassiku V. Gregotti, kes muide projekteerib terveid linnu Ukrainasse, ning laskma tal pakutud ideedest välja valida perspektiivsemad ning linnaruumi tõesti rikastavad, aga ka Tallinna omapära säästvad. Tahetagu Tallinna ametnike hulgas või ei, tänapäeva parim arhitektuur taotleb ansamblilisust, harmooniat vanaga ning kasutab ehedaid ehitusmaterjale, aga ka ajaloolisest kitist puhast arhitektoonilist keelt. Tallinna eelarvet meenutades ei oleks ka mingi probleem viia neli rida liiklust Vabaduse platsi alt läbi, kinkides vabaduse saavutanud eestlasele vabastatud Vabaduse väljaku.
Miks ei võiks siis suveks lammutada nimetatud tribüün, avada vaateid bastionidele, vallikraave-tenniseväljakuid vett täis lasta ning pidustuste ajaks ümbritseda väljak ajutiste kioskitega tõesti lühiajaliseks peopaigaks.
Arvan, et selleks piisaks ka eraldatud kahest miljonist. Pikemaajaline lahendus peaks aga sündima ikkagi veidi kestvama töö põhjal, arhitektide, mitte arhitektuuriametnike loominguna, kes on juba praegu loojaina palju andnud Vabaduse väljaku maailmatasemel lahendamisele. Et sellel ega ka 1993. aastal ei antud välja esimest preemiat ning sisuliselt reserveeriti väljaku lõplik lahendus linnavalitsusele, näitab ilmekalt linnavõimude mitte just sõbralikku suhtumist arhitektidesse kui spetsialistidesse ning nende loomingulisse liitu. Arhitektuuriajalukku on aga positiivselt jäänud ikkagi loovad arhitektid, mitte diktaatorid-ehitajad, kes ehituskunsti kaudu on ikka igavikku püüdnud trügida. Jätkem arhitektuur arhitektidele!
