Vabaduse väljakust osa valmis
„See oli kaua ega tagasi, kui ehitati tuhandeteks aastateks,” ütleb Andres Alver. „Tänapäeval on kõik ajutine ja vahetatav.” Selleks, et arhitektuur kauem kestaks, peab see looma uue keskkonna, õhustiku, terviku.
Neljapäeval avatavat Vabaduse väljakut lahutab autorite loodud tervikust veel ligi pool, hindab Alver. Kõige esimeseks nimetab ta projektis ja detailplaneeringus olevat kaldteed, mis peaks viima tenniseväljakute kohalt Toompea tänava suudmesse, sealt Hirveparki.
„Jah, see on häbiväärne, pidada riigi keskväljakul parklat, kuid nüüd on parkla ikkagi alles – tenniseväljakutel,” osutab arhitekt.
Inimesed on uue linnaruumi vastu võtnud siis, kui neil on põhjust sinna tulla, seal aega veeta. Kaldtee oleks üks, mis selle põhjuse annaks. „Tee otsas oleks okupatsioonide muuseum, sinna võiks ehitada ka näiteks moodsa kunsti muuseumi, väike kohvik,” loetleb Alver. Selle mõte on, et inimene oleks kunstist ümbritsetud.
Vabaduse väljaku autorid loodavad, et leitakse raha ja kokkulepped projekt lõpuni ehitada.
Kolmik on varemgi koostööd teinud, kuigi tegemist on kolme erineva arhitektiga.
Linnaehituslikud mõtlejad
•• Kõik kolm arhitekti on tegelenud linnaplaneerimisega. Varakapitalistlik aeg pole olnud linnaplaneerijatele soodne.
•• Karin Hallas-Murula on kirjutanud: „Turg on oma reeglid juba kehtestanud, ka Tallinna arengut juba ammu lükkama-tõukama asunud, linna üldplaani tegijad ei näe oma ülesannet muus kui turu soovidele järeleandmises.
•• Aga turg pole ju kogu elanikkond, vaid kimbuke pealispinda ning linnavalitsus pole eraaktsiaselts, vaid peaks tegutsema linna eri kihtide koosluse heaolu nimel.”
•• Mart Kalm pakub lohutuseks, et „vähemalt akadeemilisel tasandil eksisteerib Eestis linnaehituslik mõtlemine.
•• Kunstiakadeemia arhitektuurikateedris on Veljo Kaasik, Andres Alver ja Tiit Trummal koolitanud noori arhitekte Rem Koolhaasile omase avatud planeerimise vaimus. Nad eitavad traditsioonilist modernistlikku linnaehitust, kus kõiketeadev arhitekt pani vastavalt oma ideaalmudelile elu üsna üheselt paika ja arvas seeläbi üldise õnne saavutavat.”
Veljo Kaasik – linna ei lubatud
Veljo Kaasik on sündinud 1938. aastal ja sai tulevasest elukutsest aimu isa tööde mõjul, kes oli ehitusinsener. Ta õppis algul Tallinna õpetajate seminari harjutuskoolis, siis Tallinna 2. keskkoolis ja jätkas õpinguid kunstiinstituudis, mille lõpetas 1964. aastal.
Nagu enamik tollaseid noori arhitekte, kes töötasid igasugustes „projektides”, nii oli ka Kaasik algul tööl Eesti Maaehitusprojektis, seejärel EKE-s ja EKE Projektis. Järgnes pedagoogitöö kunstiinstituudis.
Kaasiku tegevus algas modernistliku arhitektuuri valitsemis-ajal. Kuid juba 1970. aastate algul kuulutati modernismi hukku ja üha rohkem räägiti postmodernistlikust arhitektuurist. See tähendas ajaloolise arhitektuurimälu taastamist. Noored arhitektid avastasid Eesti-aegse funktsionalismi, kuid ilmusid ka kaared, sambad. Rohkem kui modernism, mis katkestas ülbelt traditsioonid, arvestati ka ümbritsevat arhitektuurilist keskkonda ja loodust.
Arhitektuuriajaloolane Leo Gens leiab Kaasiku tolle aja töödes Skandinaavia regionalistliku ja postmodernismi mõjutusi. Näiteks toob ta julgete mahukontrastidega Pärnu rajooni kolhoosi Täht osakonna keskusehoone esimese järgu (1972) ja eramu „Venna maja” Tallinnas Meriväljal (1975–1985), mida peab Kaasiku tõeliseks meistriteoseks Gensi kolleeg Mart Kalm.
Kaasik projekteeris üha rohkem provintsis ja maakohtades, nagu paljud teisedki uuele arhitektuurikeelele orienteeritud arhitektid. Neid linna projekteerima eriti ei lastud, siin valitses Mall Meelaku, Mart Pordi, Raine Karbi ja teiste paadunud modernistide põlvkond. Kaasik on kirjutanud palju arhitektuuriartikleid. Modernismi ja eelmise põlvkonna peamisteks kriitikuteks sai kuulus Tallinna Kümme, kuhu kuulus ka Kaasik.
Andres Alver – tunneb linna
Andres Alver ei kuulunud Tallinna Kümnesse, kuid võttis nende mõtted kiiresti omaks. Andres Alver on sündinud 1953. aastal Tartus, kus lõpetas Tartu 2. keskkooli. Edasi viis tee Tallinna kunstiinstituuti, mille ta lõpetas 1977. aastal. Töötas 1977–1990 Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi projekteerimisbüroos, seejärel arhitektuuribüroos Alver & Trummal, 1989. aastast oli ühtlasi kunstiülikooli õppejõud.
Ka tema loomingule on omased postmodernistliku arhitektuuri tunnused: terviklik keskkond, mis ühendab hoone, interjööri, disaini ja haljastuse. Näiteks 1981. aastal valminud Loksa puhkebaas. Mart Kalm on Alveri laadi iseloomustanud kui „dekoratiivset konstruktivismi”.
Tallinna kauplusehoone (Pae tn 12) puhul räägiti isegi rahvusromantismi sugemetest. Muide, kauplusele tegi Alver ka sisekujunduse.
Omaette saavutused on Alveri linnaehitusprojektid. Näiteks Nürnbergi uue linnarajooni planeering (1989) ja Tallinna kesklinna arengukava (1990).
1992. aastal puutus ta esimest korda kokku Vabaduse väljakuga, nimelt planeeris väljaku kirdenurga koos hoonestusega.
Trummalil on mitmeid võistlusprojekte, millest kaalukaim tundub olevat Artikum Soomes Rovaniemis (1983). Kunstiülikooli juurdeehitise võistlusel sai ta esimese auhinna, samuti Tallinna Pirita tee konverentsikeskuse ja hotelli konkursil 1992. aastal.
Mart Kalm hindab kõrgelt Alveri ja Trummali ühistööna vanast haiglast kujundatud õdusat hotelli Santa Barbara, kus on hästi ära kasutatud Roosikrantsi tänava vanade paemüüride romantikat (1996–1997).
Tasapisi kujunes „troika” Andres Alver, Veljo Kaasik ja Tiit Trummal, kelle sulest on ilmunud palju arhitektuuriartikleid.
Tiit Trummal – kõige lüürilisem
Noorim kolmikust, Tiit Trummal on sündinud 1954. aastal Tartus ülikooli õppejõudude perekonnas. Ta lõpetas Tartu 2. keskkooli ja astus samal aastal joonelt kunstiinstituuti, mille lõpetas 1977. aastal. Siis töötas ta paar aastat restaureerimisvalitsuses, seejärel 1980–1984 Eesti Maa-ehitusprojektis ja 1984–1988 Tallinna arhitektuuri ja planeerimise peavalitsuses. 1990. aastast töötab ta koos Andres Alveriga büroos Alver & Trummal.
Trummali projekti järgi on ehitatud Ilmjärve pioneerilaager (1983), Kallaste keskkooli internaat (1987), Tallinna saun ja klubihoone Raudtee tn 64 (1989). Koos Alveriga on ta projekteerinud autokeskuse rekonstruktsiooni Pärnu mnt 139c (1995) ja müügipaviljoni Nunne tänaval (1995).
Muu hulgas on Trummal projekteerinud Kieli linnamuuseumi ja arhiivi hoone (1987). Samuti on ta, nagu teisedki arhitektid, osalenud võistlustel: esimene auhind kunstiülikooli juurdeehitise (1988) ning Pirita tee konverentsikeskuse ja hotelli konkursil. Piret Lindpere arvates on Trummalile omane pisut lüüriline alatoon.
Trummal on teinud mitme Mati Karmini monumendi arhitektuurse osa.
Mart Kalm meenutab omaaegset kriitikat ajast, kui tekkisid uued toitlustusasutused. Rahvusvahelised ketid pole originaalarhitektuuri vajanud, kuid kohalikud tegijad küll. Kalm: „Kui 1993. aastal valmis Alveri ja Trummali Pirita Toidutare, siis olid autorid solvunud, et kriitika ristis selle „lõpuks ometi saabunud kommertsarhitektuuriks”. Õismäe Toidutare puhul olid nad juba palju teadlikumad kommertsarhitektuuri keelest, milles nüüd vabalt orienteerudes segasid nad omavahel kokku ameerikalikku maanteeäärset arhitektuuri ja rahvusliku arhitektuuri klišeesid (veskitorn).”
