Vabadussammas — monumentaalne pisiplastika

Nikolai Triik oli üks tõsine ja kaalutlev kunstnik – olgu, ta Peterburi-perioodi jääb ka revolutsiooniliste meeleolude tõttu kunstikooli nimekirjast kustutamine. Ometi ei võinud ta ette näha, et tema kujundatud nägus Vabadusrist hakkab elama hoopis kummalist elu, postamendi otsas ja kogu ilmarahvale targutada ja näpuga näidata. Eks aeg ole muutunud ja asjade tähendus samuti.

Järjekordse, viimase Vabadussõja mälestussamba eest tahaks küll ära joosta. Pole ehk mõtet hakata siin veel kord rääkima proportsioonidest ja kujust ja suurusest, millest on küllalt juba kirjutanud need, kellele see on igapäevane leib.

Mina lihtsalt kardan niisugust kurja sammast. Mul on tunne, et pimedatel sügisöödel – hingedeaja paiku – moondub see koletuks klaasmeheks, kes tammub Vabaduse väljakul ringi ja tallab inimesi surnuks. Kuna tal on ka kõrvad klaasi täis, ei kuule ta, mis ma seletan – tean küll, mis asi on Vabadussõda ja Vabadusrist ning minugi vanaisale mõõdeti ühe mõisa südamest välja Vabadusristi talu ja mu süda jonksatab iga kord, kui kõnnin räämas ja lagunevast Tartu rahu sõlmimise majast mööda. See jurakas ei tee kuulmagi, väledad jalad on ainus, mis päästab. Ma parem ei lähegi sinna väljakule enam, linnavalitsus ehk kolib ka millalgi minema, siis pole enam asja.

Vahetatavad sümbolid

Arvatavasti on minu mõtlemise ja ajus peegelduvad pildid ära rikkunud aeg, milles üles kasvasin. Tollesse aega jäävad ka “tumbotsˇkad”, tipus viisnurk. See on, mis mulle hirmutavalt mõjub – punaarmeelaste standardne hauatähis. Nagu oldaks valmis vajaduse korral meie samba otsas olevat autasu välja vahetama. Mina ei ole selleks valmis. Pigem välja teenida kas või esimese liigi risti kõige madalam järk, et lapselapsed ei peaks vanaisa häbenema.

Klaasist ja dolomiidist. See “kergesti lagunev dolomiit” kõlab väga kurvalt. Terve vanalinn on paekivist laotud – lausa harilikust paest, mitte dolomiidist! Kui Tallinna arhitektuuris on üldse midagi maailmamastaabis ainulaadset – peale vesilennukite angaaride kooriku muidugi –, siis on see paefunktsionalism. Ja nüüd järsku tuleb dolomiiti ei tea millega immutama hakata, et see ei laguneks. Nojah, eks aeg ole muutunud ja kivi koos sellega. Traditsiooniliste meetoditega murtu oleks ilmselt hirmus kallis ja õhitud paas sobib vaid killustikuks.

Klaas on üks efektsemaid ehitusmaterjale. Ma mõtlen konstruktsioonimaterjalina, olgu siis kandvana või jäigastavana. Iseasi, kas odavam kui see päris ehituspaas. Sambakavandi puhul räägiti klaasplokkidest, see pole päris sama.

Nähes pealkirjadesse ilmunud sõna “klaas”, tuli mulle silme ette hoopis pilt, kuidas kolmemillimeetristest klaasiribadest kasvatatakse poolläbipaistva rahvusvärvides liimi abil sammast. Iga kodaniku püha kohus oleks igal nädalal veerand tundi samba juures klaasi liimida, sammas kerkiks nagu püramiid. Profid muidugi lihviksid valmis liimitud osa üle, aga tulemus oleks efektne nagu Murru vanglas tehtud pussnoa pleksiklaasiseibidest pea. Viimase lausega teen meie klaasikunstnikele liiga, aga vahest nad andestavad selle kohatu võrdluse. Teist sellist sammast maailmas ei oleks – ega saaks kunagi olema. Selline ehk ei tuleks kallale ja leedukad käiksid imetlemas nagu Tigutorni.

Kindla peale

Sambavõistlust ei oleks pidanud korraldama nagu tavalist eskiisiga seotud riigihanget. Just riigihanke osa oli liigne. Riigihange tähendab hunnikut pabereid ja kvalifitseerumist ja tõsiselt võetavate firmade tõsiselt võetavaid esindajaid üksteist valgete silmadega põrnitsemas.

Vaba ja lennukas mõte kardab niisuguseid asju – asjatult tegelikult. Aga pigem lähed ikkagi välja kindla peale, nagu see ristiga kavand oma olemuselt. Kindla peale läks ja kindla peale sai ka. Kaldun ise toetama Raoul Kurvitza uue, kiire sambavõistluse mõtet, jättes nõlva kujunduse jms kehtima.

People are crazy

and times are strange

I’m locked in tight,

I’m out of range

I used to care,

but things have changed

Tsitaat Robert Allen Zimmermannilt on meelega inglise keeles ja pärit sealt, kus seisab prantslaste kingitud vabadussammas – selline ongi meie aeg. Kõigega kohatult seostuv globaalne küla.

Idee

Ott Ojamaa

vabadussammas

•• Miks mitte nii: linnamüürina paest laotud sihvakas ja ülespoole koonduv torn, mis päädib Tartu Tigutornist tuttava spiraaliga. Torni ümbritseks kenasti valatud betoonist spiraaltrepp, piisavalt lai, et hanereas nii üles kui ka alla liikuda.

•• Kusagil võiksid olla kellad, mida treppe mööda ronijad saaksid järjest helistada. Samba otsas käimine saaks palverännaku ja patukahetsemise staatuse; kõik maksuameti petmised saaksid andeks antud – südames muidugi, mitte kohtukulli ees.

•• Osa sambakive oleksid kihiti liimitud klaasist, valgusti seal taga. Siin-seal võiks olla samba sisse monteeritud videoprojektorid, mis projitseeriksid eemal õhku puhutavale kunstudule ilusaid pilte: pankrannikut, kasesalusid ja kuulsusrikkaid hetki meie ajaloost.

•• Ja kõige tipus, vaat seal võiks olla kaheksakand. Natuke risti moodi, nii et kristlased peaksid olema rahul. Samas üdini paganlik, nii et puukummardajatel poleks midagi öelda. Ülemaailmselt levinud ja positiivse tähendusega sümbol, mida ükski maailmasõjas kaotajaks jäänu ei ole usurpeerinud, nii et antifasˇistid peaksid ka rahule jääma ja ei pea “välismaalastele seletama”. Kodune nagu vanaema kootud käpik.

•• Minupärast võtke see mõte, teostage ja pange kaheksakanna asemele või Vabadusrist, kui nii parem tundub.