Vabamees raba sees


[Rudolf Rimmel. Vabamees. 300 nelikvärssi aastaist 1966-1989. Eesti Raamat, Tallinn, 1997, 96 lk.]

Oma kuueteistkümnenda, kümmekond aastat raamatuks saamise masinavärgis hulbitatud luulekogu alguses kuulutab Rudolf Rimmel: "Olen sünnilt vaba mees/ja sisesunnilt vabamees/ ma olen vaba raba sees/ ja rabas olles taba ees." Järgmine lehekülg võrdsustab vabamehe poeediga.

Esitatud enesemääratluse sisu ja vormi ühtsus avab Rimmeli kui luuletaja kogu tema eheduses. Tublisti aatlev, väheke heitlik, taoti pateetiline, veidike lorisev, vormirange, ent sisulohakas - selline on Rimmeli luule ikka olnud. Don Quijote seltsib rahulikult Hamletiga. Seltsib "Vabameheski".

Nelikvärsid ja eetika

Kui ütleme "nelikvärsid", mõtleme kõigepealt muidugi iginoore Omar Hajjami peale. Kaudparalleelina meenub mõnele kaasmaalasele ehk ka kujutavkunstnik Märt Laarmani elitaarne "Kylmad rubaiid".

Rudolf Rimmeli seos nimetatud autoritega on pigem sümboolset kui esteetilist laadi. Rimmeli lühluule näikse küll soosivat idamaist päritolu värsivorme - beite ("Usutunnistuse" kaksikvärsid, 1990), tankasid ("Haldjasaar", 1974) ja nelikuid - kuid täidab neid rohkem eetilise (pahatihti otseütlevagi) kui esteetilise sisuga. Tulemit iseloomustab kõige paremini autori enda määratlus - arabeskid (samanimeline kogu, 1969).

"Vabamehe" arabeske ilmestab iidsete eetiliste dihhotooniate - usk ja ebausk, tõde ja vale, võim ja vaim, headus ja kurjus, elu ja surm, tahe ja tahtetus, õnn ja õnnetus - poeetiline käsitlus.

Värsiraamatu münt on maskuliinne, mehekeskne ja olemuselt sotsiaalne. Esineb enesekordusi, ballasti ja lapitilöömisi, raamatu keskpaiku ka meeleolulist seisakut. Ent seda korvab autori elujuhiste enesekesksus ning siirus. Elamust pakkuvaimaina mõjuvad siinkirjutajale Rimmeli harvad aforistlikud üldistused (lk 11, 23, 37 jms).

Omaette kunstiväärtust kannavad Henno Käo kaanekujundus ja raamatut liigendavad tosin illustratsiooni, mis eri moel varieerivad pilvedesse ning neist läbi pürgiva võitleva rännaumehe teemat.

Igavik ja ajalik

"Vabamehe" värskeim tekst, aprilliga 1997 dateeritud autori järelsõna, annab tunnistust Rimmeli vankumatust usust luule igavikulisusse. Aeg võib värsside palgejooni üksnes kurrutada või silendada, muuta nende reljeefi, aga mitte poeetilist laengut, kinnitab luuletaja.

Ent igasuguse usuga on nõnda nagu just parasjagu on. Igavikuga silmitsi seismine ei pruugi, aga ometi võib hajutada luuletusest õhkuvat fluidumit.

Autori soovidele vaatamata on Rimmeli luule tugevasti ajalik ning "Vabamehe" tekstid kannavad sedasama kirjutamisaja retoorilis-pateetilist vaimu, mida saame täheldada teekonnal "Arabeskidest" "Usutunnistuseni". Korralikult ehitatud vene ei ole alati lainetekindlam kui kiiruga klopsitud uhke purjekas. Kuigi raamatu järelsõna väidab vastupidist.

Luuletaja rabas

Vabamees on raba sees ja rabas olles taba ees. Tunneb luuletaja Rimmel end rappaläinuna? Vaevalt. Pigem räägib siin äratundmine igavikulise ja ajaliku igavesest vastasseisust.

Rimmel on alati olnud sotsiaalselt erga närviga ajastutundlik sõnaleidur. Mõni ütleb, et kommunist. Olgu pealegi. Parem aus kommunist, kui siiru-viiruline kodanlane.

"Kas tõesti pole kraave minu möödaniku luhas?", küsib luuletaja lk 83. Küllap on. Egas see rabagi muidu teki ega kao. Aeg ei seisku, ehkki Rudolf Rimmel kombib lugejat vanade fookuste luulendamisega.

ARNO OJA

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare