Vabamehest tulnukas Paul reisib läbi Ameerika koju
„Paul” on niisiis lühidalt öeldes teos, milles on kokku liidetud Spielbergi klassikaks saanud „E.T.” ja Sacha Baron Coheni naljafilm „Borat”. Liitmine on toimunud nii sisulises kui ka mehaanilises mõttes. Kui „Boratis” tutvuvad Ameerika Ühendriikide eluga vapper kasahhi poeg Borat ja tema produtsent Azamat, siis „Paulis” on rännumehi kolm: kaks ulmekirjanduse fännist britti ja tulnukas, kelle nime film kannab.
„Borati” vaimne mõju avaldub aga huumoris. Kui „E.T.” on oma sõnumilt nunnutav lastefilm, siis „Paul” on võrdlemisi krõbedate naljadega lugu ja ka nimitegelane (kellele on hääle andnud Seth Rogen) pole mingi paipoiss kaugelt tähelt, vaid üks avatud olemisega vimkamees.
Ulmehullud britid, keda mängivad käsikirja autorid Simon Pegg ja Nick Frost, pole just väga pahupidi tegelased, nende pahed on väikesed. Ent issanda loomaaed nende ümber on kirju ja lõbus. Peale Pauli ja temaga seotud tagaajamise on filmis tähtis veel tegevusliin, kus teeb kaasa reisiseltskonnaga liitunud usuhull neidis Ruth (Kristen Wiig), kelle saatust Paul otsustavalt muudab.
Naljakas road movie
Käsikiri pole ülearu keeruline, sest tegu on road movie žanris teosega, mille dramaatilise trajektoori määrab suuresti autoga sõidetud tee. Ent naljakad tegelased on sellesse teekonda traageldatud oskuslikul moel ja nalja saab nendega parasjagu.
Väga suuri tähti pole palju, õieti vaid üks – Sigourney Weaver – ja tema astub vaatajate ette alles finaalis. Brittidest peategelaste kehastajad on kuulsad peamiselt oma kodusaarel, aga nad teevad kõike hästi. Ent kõige õnnestunum on Paul, kes on kaadrisse joonistatud vallatul ja väga elaval moel. Tõeline animeeritud staar. Eks ole muidugi ka tehnilised võimalused võrreldes Spielbergi „E.T.” aegadega tohutult edasi arenenud.
Eri omadustega kraami kokkusegamine välistab äärmused. Nii on „Paul” mõneti lahjem kraam kui „Borat”, väga kaugele siin poliitiliselt ebakorrektse huumoriga ei minda. Kuid nii mõnigi nali on selline, et lapsed sellest aru ei saa.
