Vabana sündinud rütmid
Trummiplagin hõõguvatelt randadelt. Olgu selleks siis tõesti kas või Havai, nagu vähemalt muusikud ise vihjavad.
Kuum lõunamaine hõõguvus kumab tõesti sellest muusikast läbi, aga kuulates võib end tunda mis tahes tulistel liivadel oranis kumas. Meenutus suvede muretutest rütmidest, mis põhjamaises talvekarguses nii ilmvõimatuina tunduvad. Ent suvine päikesekarva muretus on kusagil ikka alati olemas. Siin oli see rütmides pidevalt kohal.
Kontsert jagunes sisuliselt kahte poolde, mille muusikud püüdsid loomulikult võlvida ühe rütmikaare alla.
Tulemuseks tõepoolest rütmimustrid, mis kuulaja kõrvus hakkavad elama oma elu. Ent trummid, trummid ja ainult trummid – need lõid põhjana ergava rütmikanga, millele teised instrumendid lisasid vaid pisut tooni juurde, olgu selleks siis näiteks Villu Veski kentsakas võimendatud ukulele, Tiit Kalluste eeterlikes toonides akordion või Taavo Remmeli kontrabass ja havai pedaalbass, mis nägi välja nagu lõdva nööriga suur vibu, aga tegi suurepärast “bassihäält”.
Efektne pulgatants
Ajapikku sekkusid rütmimaailmadesse järjest enam kitarrid. “Meeslaulik kitarriga” tüüpi oli just kontserdi (tinglik) teine pool, mil Bird tõi kuulda oma laulud Havai randadelt. Bird, nõnda oli teda seal mail lihtsalt kutsuma hakatud. Ent lavale astus ikka õrn valge mees lillelapselikult lillelises pluusis. Trummirütmide seni suisa pulbitsev kirg pidi siin teed andma lauluhäälele ja kitarridele. Havai randade laulud tundusid isegi tuttavalt euroopalikud, aga küllap ongi erinevad muusikad kusagil otsapidi kokku sõlmitud. Ehk oli laulmine rahvusvaheliselt mõistetavas inglise keeles just see, mis viis Havai randade laulud kummaliselt sisulisse ja ka geograafilisse nihkesse?
Tundus, justkui oleks Havai laulu kaudu ootamatult Euroopasse purjetanud, tulise rannaliiva ja merikarpide eksootika läks seekaudu pisut kaduma, asemele tuli euroopalik “kõike-mõistetavus”. Vajadus ennast publikule lähendada ja arusaadavaks teha kumas läbi ka teistes nüanssides: uimaselt reageerivat eesti publikut meelitati kaasa lööma, et pisutki lõhkuda seda tüüpilist kuulaja-esineja distantsi. Mõned arglikud viisid ja rütmiplaksud söandas kuulajaskond siiski lavalt üle võtta. Aga arg, nii arg reaktsioon.
Efektne oli üks “pulgatants” kontserdi esimesest poolest, mil suurem osa muusikuist lava servale rivistus, haaras kätte halogeenlampide hämaruses helendavad puupulgad ja asus looma sünkroonseid rütmipilte. Ajapikku kasvas pulkade unisoonist mitmekihiline rütmikude, millele lõpuks habras Hele-Riin Uib lisas karmimat tooni lava suurimatel instrumentidel, timpanitel ja tam-tamil.
Kentsakaid trumme oli ohtrasti laval, lisaks harjumuspärase trummi välimusega djembedele ja tabladele ka näiteks üks suur imelik punane kast, ehk kusagilt ladinaameerika instrumentide varamust, või ka pisut lillepotti ja teekannu meenutav trumm, omapärase, “vesise” kõlaga. Jääb üle veel imestada muusikute polüfunktsionaalsuse üle, ka mittetrummarid haarasid kätte trummid, sulandudes sujuvalt rütmimustritesse.
Videopilt laes
Vaimuka lisandina täiendasid õhtut videogrupp Nafta maalilised meeleolud lõunamaarannikute floorast ja faunast ning ka inimestest, mis oli põimitud live-videopildiga laval esinevatest muusikutest. Pilti projitseeriti peale ekraani ka suisa lakke ja seintele, nii moodustas videosegu rütmimustrite juurde üpris sugestiivse õhustiku. Erilise iseloomuliku detailina jäi videopildist silma nn “liiklusmärgi-süm-boolika”, ainult et liiklust reguleerivate sümbolite asemel näiteks vihmavari, nuga ja kahvel jpt veidrat sorti lubavad ning keelavad sildikesed.
Publik tervitas kontserdi lõpul esinejaid suisa püsti aplodeerides. Publiku ridadest aga kuulsin kummaliselt kohatut, püstiseismise pidulikkusega mittehaakuvat kommentaari: “Püsti seistes ju pääsebki pärast kiiremini minema!” Ju vist riidehoiusabasse.
