Väejuhid, suured ja mittesuured
##Raamat on kirjutatud kergesti loetavas keeles, kuid suureks puuduseks ajalugu kajastavale kogumikule on viidete täielik puudumine. Puudub ka kasutatud allikate loetelu. Kui enamik raamatus toodud väejuhtidest on laias laastus kaliibriga mehed, siis suured küsitavused on seotud Eesti alaga, kõige tihedamini Liivi ordu, Rootsi ja Vene riigi väejuhtide tegevust kirjeldavate allikate valikuga.
Peipsi ja raudrüüd
Aleksander Nevskist on saanud siin eriti suur väejuht, kuigi pärast arhiivide avanemist on vabas vene ajakirjanduses avaldatud tõsiseid kahtlusi tema suurtes võitudes rootsi ja saksa rüütlite suurte vägede üle.
Lehekülgedel 120–122 selgub, et rootsi rüütlite vägi oli määratu suur, koosnedes ligi 5000 mehest. Aleksandri väkke kuulus ligikaudu 1500 sõdalast vürsti druiinast, vabalinna Novgorodi maakaitseväest ja Laadoga-äärseid sõjamehi. “1240. aasta 15. juunil purustasid Novgorodi ratsa- ja jalaväelased Rootsi kuningliku väe ootamatu välkkiire rünnakuga.”
Nevski paistis tegelikult silma hea koostöö poolest mongolitega. 1257. aastal sundis ta oma druiina ja mongolite vägede abil novgorodlasi maksma kuldhordile makse tule ja mõõgaga.
Leheküljel 124 väidetakse, et Liivi ordumeistri Andreas von Welweni juhtida oli tolle aja kohta määratu hulk sõjamehi – kuni 20 000 meest, kellest peamise osa moodustas raskerelvis rüütlite ratsavägi. Kaks lehekülge hiljem räägitakse, et 5. aprillil 1242 toimunud Jäälahingus olevat tapetud 400 ristirüütlit ja 40 võetud vangi. Enamik allikaid räägib aga, et Liivi ordul oli rüütleid üldse 117.
Liivi ordu suurimad kaotused olid 1263. aastal lahingutes leedulaste, poolakate ja smolenskilastega, kus langes 57 rüütlit. Arvatavasti luuletati Aleksander Jaroslavitš Nevski võidud kokku 14. sajandil ja võimendati neid ajaloo-uurijate poolt Ivan IV Moskva dünastia ajal 16. sajandil. Peipsi järv on läbi otsitud kõige kaasaegsemate radaritega, kuid ei ole leitud ühtegi raudrüüd. Raud ei lagune Peipsi mudas.
Karamzini ajalugu
Karl X Gustav (1622–1660) langeb ansamblist välja, sest võrreldes ülejäänud väejuhtidega on tema kuju kahvatu. Kuulsast aristokraatlikust soost mees astus küll 10-aastaselt sõjaväkke, kuid osales ainult ebaõnnestunud Praha piiramisel. Kuningatroonil olles (1654–1660) peetud edukas sõda Poolaga ei ole siiski võrreldav Gustav I Adolfi mastaapsusega, kes tegi Rootsi suurriigiks. Oma armee reformimisega viis ka Eestiga seotud kuningas armee sellise tasemeni, et väljaõppinud rootsi sõdur tegi kolm lasku, kui naaberriigi omad ühe. Rootsi väed sõdisid reeglina vähemuses olles edukalt arvukamate vaenuvägedega.
Leheküljel 181 on müstiliselt suureks paisutatud Karl XII Pärnus maabunud armee suurus (ligi 25 000 meest ja 37 suutükki), mis purustas 19. novembril 1700. aastal Narva lahingus Peeter I väed, mille suuruseks on samal leheküljel märgitud 34 000 meheline regulaararmee koos 145 väli- ja piiramissuurtükiga. Erinevates allikates on aga Karl XII väe suuruseks selles lahingus toodud kaheksa kuni kümme tuhat meest.
Tundub, et koostaja on Venemaaga seotud müütide väljatoomisel kasutanud Karamzini Venemaa ajaloo ilustamisega seotud allikaid. Uuemast ajast olid Stalini eluajal kasutusel A.N. Pankratova koostatud õpikud, näiteks “Meie kodumaa kangelaslik minevik”, millest ka allakirjutanul tuli algkoolis õppida. See kõik lõhnab teatud apologeetika järele. Toimetaja töö põhipuuduseks on veel ka ebamäärasus ja ebajärjekindlus erinevate väekoondiste, väe-osade ja allüksuste mõistete-suuruse redigeerimisel.
Leheküljel 201: “5. novembri hommikul kell 9 liikus liitlas-armee, jätnud preislaste rinnet valvama kindral Saint-Germaini 8-tuhandelise väesalga
(---).”
Leheküljel 208: “1761. aastal kamandas Suvorov juba edukalt väerühma (kursiiv näidetes allakirjutanult), mis tegutses koos kindral Rumjantsevi korpusega Preisi Kolbergi kindluse vallutamisel.” Juba 1759. aastal oli Suvorov Vene armee peakorteri ohvitser “pea- ja diviisikorrapidaja” ametikohustustes.
Leheküljel 209 leiame väite, et 1773. aastal sai Suvorov “määramise kindral-feldmarssal Rumjantsevi 1. armeesse ja enda käsutusse eraldi väerühma”. Suvorov oli siis juba kindralmajor.
