Vaesed ja ilusad


Kordustrükk sotsiaalsest ebavõrdsusest

kirjanduskriitik Rahvusromaani “Nimed marmortahvlil” autorilt Albert Kivikalt ilmutati riigi aastapäevaks kordustrükk kirjaniku novellipärandist. Peaaegu kõik Kivika kogumiku novellid kujutavad ühiskonna eri kihtide pingeid. Vastanduvad mõisted punane ja valge klassikalises ideoloogilises tähenduses, ent nende kõrval seisab kindlalt ka rahvuslus. Peremehe ja sulase/sauniku vaen erineb varasemast mõisniku ja moonaka vaenust.

Kivikas on leidnud sauniku- ja moonakasaatused enda lähedalt, paljudes lugudes on kasutatud autobiograafilist ainest. Ta kirjeldab külarealismi tolle aja keelepruugis, annab ülevaate oma kasvuümbrusest, tavalistest külainimestest. Kivikas peatub sageli neidude ja noormeeste armusuhetel, millel on mitmel juhul fataalne lõpp (”Inimeseloom”, ”Sohi-Maie õnn”). Mõned neist armulugudest on kurvavõitu ja samas kuidagi naljakad (”Pilli-mees”, ”Lilulilulii”, ”Logard”), kuid psühholoogilisi arutlusi neis pole.

Kivika kirjeldatav olustik erineb Kitzbergi külarealismist, veel erinevam on see proosateostest, mis kujutavad juba 1930. aastate Eesti maaeluidülli.

Verimustad lood

Lihtsustatult võiks Kivika novellid jaotada temaatiliselt: külarealism (”Pillimees”, ”Sookaelad”, ”Suurvee ajal”, ”Kah inimelu”), mõned nn futuristlikud lood (”Lendavad sead” jt), milles kirjutaja otsib sensatsiooni ja võimalik, et protestib ka liigse estetismi vastu. Ning kolmandaks – sõjanovellide tsükkel ”Verimust”, samuti tekstid, kus püütakse argiste kujundite kaudu selgitada revolutsiooni ja sõjaga kaasnenud vägivallategusid (”Silm silma, hammas hamba vastu”, niminovell ”Punane ja valge”, ”Peremees ja sulane”, ”Üle soo”). Kogumik sisaldab 20-ndatel aastatel kirjutatud ja noorele kirjanikule kohe tunnustust toonud tekste, millest enamikku võib Ïanriliselt tõepoolest novellideks nimetada.

Aastasadu eestlasi piinanud unistus oma maatükist saab jõhkra lahenduse novellis ”Sookaelad”. (Tegelane lahkub siit ilmast sõnadega: ”Sain kärvatagi omal maalapil.”)Kivika sõnakasutus on kohati üpris räme, kuid eluline.

Igas Kivika loos vaatab vastu sotsiaalne ebavõrdsus ja elukorralduse nirusus, aga noor kirjamees ei oska sellele veel mingit mõistlikku seletust anda. Mõnikord oleks nagu põhjuseks joomarlus, laiskus või mõtte puudulikkus, siis äkki kohtad viiteid klassiteadlikkusele. Jah, aga kirjanik teab ju ülihästi, mida kujutab endast vaesus. Vaesust, põhilist inimlike hädade algpõhjust, leidub tema proosas küllaga.

Nimi marmortahvlil

Sõjanovellides, punaste ja valgete vahelises võitluses avaneb juba piltlikumalt teadmine, et vaesus sünnitabki ebavõrdsust, ebavõrdsus omakorda vihkamist ja viha sunnib inimest kättemaksule. Nii mõneski loos toimub arveteõiendamine küll revolutsiooni käigus, kuid kunagise pahanduse pärast peremehega või isegi näpatud tüdruku tõttu (”Peremees ja sulane” jt).

Albert Kivika novellid näitavad oma lihtsal kombel, et klassivaen tekkis kõigepealt rikkuse ja vaesuse vahel ja see viis viimaks võitlusele elu ja surma peale. Konkreetsete tegelasnimedeta ”Verimust”-tsükkel on võikalt realistlik ja verevärvist seal puudu ei tule. Mõnel juhul ei saa päris hästi arugi, mille eest sõdur võitleb, õigupoolest tapab. Inimene on lihtsalt sattunud tapma, tõsi sageli vabatahtlikult. Inimene on siin vaid käsutäitja ja käsutäitja olemust ja piinugi näitab novell ”Süütu”. Loomulikult võib igat autorit, igat novelli erinevalt tõlgitseda ja seda on ka meil kirjandusajaloo käigus tehtud.

Konkreetses kogumikus erineb teistest tekstidest vaid novell ”Baptist” pooleleheküljelise kiitusega iseseisvusele. Selleks ajaks oli autor nähtavasti juba Vabadussõjale järgnenud vilju maitsnud. Ent kolmekümnendate aastate looming on juba teist nägu.

Loe veel

Tegelikult ei anna ”Punane ja valge” ammendavat ülevaadet 1920. aastate Kivika loomingust, sest sellesse kümnendisse kuulub lisaks mitu romaani. Kuid sissejuhatav roll nendesse mäletamisväärsetesse aastatesse taastrükitud novellidel kindlasti on, sest klassik jääb kõigele vaatamata klassikuks. Enamiku lugejate teadvuses on Albert Kivikas aga ennekõike romaani “Nimed marmortahvlil” (Tartu, 1936; Tallinn, 1991, 4. trükk) autor ja nõnda vist jääbki.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare