Andres Langemets
Kuigi juba 1924. aastal esitas Johannes Aavik oma "Keeleuuenduse äärmistes võimalustes" keelekorralduse jaoks karmi nõude, et "keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata", on keeleuuendus siiski jäänud toppama tavalise keelekorralduse ja normeerimise taha.
See tähendab, et peale jäi J. V. Veski suund, mida põhilises järgis ka sõjajärgseil aastail Vabariikliku õigekeelsuskomisjoni tegevuskava.
Nüüdseks on ammu ununenud VõK ja keelekorraldamine jäänud peamiselt Eesti Keele Instituudi terminoloogide hoole alla. Henn Saari, Tiiu Erelt, Rein Kull ja ka Peeter Päll on teinud head ja entusiastlikku tööd. Vahepealseil aastail oli aktiivne ka Ajakirjanike Liidu keelesektsioon (U. Liivaku, H. Meriste, H. Vals jt), Emakeele Seltsi panus on olnud tagasihoidlikum.
Tartu ülikooli roll tänapäeva eesti keele uurimises ja korraldamises on ikka olnud suhteliselt juhuslik. Nii oleme praegu olukorras, kus on küll kindlal aadressil leitavad asjatundlikud keelenõustajad, üksikud keeleolukorra kritiseerijad ja muud entusiastid, aga pole kindlamat keele kujundamise ja planeerimise kava. Oleme üsna kaugel sellest, mida nõudis või soovitas Valter Tauli.
Muutused tungivad keelde
Samas on suured ühiskondlikud muutused laiema keelelise eneseteadvuse rahva seas üsna segi paisanud. On terveid eluvaldkondi, mis vajavad vene ajast erinevat ja uut sõnavara (majandus, juura, infotehnoloogia, ka kultuur ja sport). Kuhugi ei ole veel kadunud sovjetlik "kivist külaline" - vene bürokraatia kantseliit, aga taandumas ta siiski juba on.
Täiesti uudse nähtusena on kujunemas või osalt juba kujunenudki noore põlvkonna erikeel - släng, mis omakorda tungib kõikidesse teistesse erikeeltesse. Sellist asja pole kogu meie keele ajaloos kogetud ja seetõttu ei osata sellesse esialgu ka kuidagi teisiti suhtuda kui peamiselt võõristavalt. Soomlased on selle järgu ammu ületanud, rääkimata sakslastest või inglastest.
üle pika aja on Eestis uudne ka see, et taas otsivad kultuuris kohta mitmed vahepeal juba varjusurmas olnud murded (võru, setu, mulgi, saarte kohta ei oska ütelda). Kokkuvõtvalt võib nentida, et just praegu vajaksime kindlakäelisemat ja teadlikumat kirjakeele kujundamist ja planeerimist.
Mida me nendele õpetame?
Tahame muulastele õpetada riigikeelt, aga see, mida õpetada, on ju eestlastele enestelegi praegu enneolematult ebakindel. Keeleametitest ja keelekeskustest ei paista keelekorralduses suuremat abi olema. Vaevalt, et on vaja hakata elustama vana või kokku kutsuma uut VõK-i, üht riiklikku normeerivat komisjoni, küll aga oleks vaja üht kollegiaalset keskust, mis ei oleks ära vaevatud konkreetsest igapäevasest nõustamistööst ega sukelduks liigsesse teoreetilisusse, vaid koondaks keelekorralduslikult parimad jõud üldiste suundade leidmiseks ja nende suundade aktiivseks propagandaks. Kus ja kuidas see peaks toimuma, ei oska öelda.
Mõned aastad tagasi arutati asja mäletatavasti Emakeele Seltsis, ja võib-olla peakski selle organisatsiooni tiiva alla koonduma, sest kuhu siis veel! See tähendaks ehk paari töökoha taotlemist lisaks senistele, aga mitte mingil juhul rohkem, kui leida piisavalt aktiivsed ja suutlikud inimesed.
Keelekorraldustöö ei õnnestu, kui see pidevalt ja küllaldase ulatusega ei teadvustu keelekasutajaskonnale. Seda tingimust mõistis hästi J. Aavik ja seetõttu tal oma keeleuuendus nii suures mahus korda läkski. Kabinettides ja komisjonides tehtavast jääb väheks, vaja on ka head ja massilist propagandat.
Tundub, et ajakirjandus ei ole sellise propaganda levitamise suhtes üldsegi liiga tõrjuv, vaja on vaid häid ja atraktiivseid tekste. Niisiis, vähem nuttu eesti keele ilu solkimise pärast ja hirmu keele väljasuremise ees, küll aga rohkem aktiivset üksmeelt keele pidevaks teadlikuks korraldamiseks ja kaasajastamiseks!
