Vahetu vaade keraamik Ingrid Nõgese loomingule
Kastellaani majas on avatud keraamik Ingrid Nõgese mälestusnäitus. Kolmes ruumis on välja pandud ligi poolsada keraamilist eset. Näituse on korraldanud Ingrid Nõgese omaksed nimetuse all “Ja mälestus kestab”. Eksponeeritud on kunstniku enese kodus säilinud tööd ning esemed, mis kuuluvad tema kõige lähedasematele sugulastele. Seetõttu on näituse ilme eriti intiimne ja väljendab võib-olla kõige vahetumalt kunstniku isiksust ja elutunnetust. Ingrid Nõgesest ei ole ilmunud palju publikatsioone - seetõttu arvan, et oleks vajalik lühidalt tutvustada ka tema elukäiku.
Ingrid Nõges (kuni 1956. aastani Treikelder) sündis 7. aprillil 1922. aastal. 1930-1941 õppis ta Lenderi tütarlaste era-humanitaargümnaasiumis (tema lõpetamise ajal kandis see 8. keskkooli nime). Kunstiõpinguid alustas Ingrid 1942. aastal Tallinna kujutava- ja rakenduskunsti koolis nahkehistöö alal, 1944 läks ta üle keraamika osakonda ja 1949. aastal lõpetas ta ERKI juba keraamikuna. Ingrid oli kohtunik Karl-Robert Treikelderi tütar. 1949. aastal ta isa küüditati ning ei puudunud palju, et ka Ingridit oleks tabanud isa saatus. Aga Ingrid jäi mitmeks aastaks perekonna - haige ema ja noorema venna - ainukeseks ülalpidajaks. Esimeseks töökohaks pärast ERKI lõpetamist sai talle artell Samott. Seal kahe aasta jooksul töötades jõudis ta artellis asendada seniajani kasutatud mürgised tinaglasuurid ohutusnõuetele vastavate frittglasuuridega. 1951. aastal kutsuti Ingrid tööle Kunstitoodete Kombinaadi keraamika ateljeesse (hilisema nimega Ars Keraamika). Alul töötas ta seal laborant-tehnoloogina, alates 1964. aastast ateljee kunstilise juhina. Ingrid Nõges oli Eesti kunstnike liidu ja Eesti keraamikute liidu liige, 2004. aastast Eesti keraamikute liidu auliige.
Nõgese edasine töö ja looming olid lahutamatult seotud Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljeega. Möödunud laostav sõda oli Eesti kunstilise keraamika tootmisbaasi tunduvalt räsinud. Ateljees ei olnud kasutusel ei korralikke savimasse ega glasuure. Alustatud oli madalkuumuse keraamikaga, kuid savimassid olid kehvad ja glasuuride valik ilmetu. Ateljee esmavajaduseks ja Ingridi esimeseks tööks saigi korrastada madalkuumuse keraamika tehnoloogia. Kuid savitoodete kvaliteetsemaks osaks loetakse kõrgkuumuse keraamikat.
Juba enne sõda oli kõrgkuumuse keraamikat põletanud Jaan Koort, katsetusi oli teinud oma portselanitöökojas ka Jüri Jüriloo ning need olid andnud üsna lootustandvaid tulemusi. Kuid need traditsioonid olid katkenud. Ingridil tuli algust teha tühjalt kohalt. Õnneks lubasid ERKI-s Valli Elleri käe all saadud teadmised nende katsetustega alustada. 1950. aastate keskel võisime rääkida juba oma, Kunstitoodete Kombinaadi kõrgkuumuse keraamikast. Aasta aastalt glasuuride valik rikastus ja paranes. Neid glasuure kasutasid oma loomingus ka pea kõik teised Tallinna koondunud keraamikud.
Keraamikaateljee ja kunstnike koostööna kujunes kuue-kümnendateks aastateks Eesti keraamikal kindel maine, ka juba rahvusvahelises ulatuses. Eesti keraamikuid, nende hulgas ka Ingrid Nõgest tunnustati mitmete rahvusvaheliste autasudega. Nende saavutuste juures ei ole aga võimalik alahinnata Ingrid Nõgese kui tehnoloogi osa. Ilma tema väljatöötatud kõrgkuumuse glasuurideta ei oleks vist mitmed sellise tunnustuseni jõudnud.
Meelismotiiviks lilled
Kuid ka kunstnikuna oli Ingrid oma keraamikute põlvkonna väärikas liige. Ta oli tasakaalukas, rahulik ja tark inimene, kes ei lasknud end segada elu pisiasjadest. Tema keraamika vormidele on samuti omane rahulik, ilma liigsete detailide ja vigurdusteta vormikujundus. Seda võime jälgida ka käesoleval näitusel. Suurem osa neist esemeist on valminud treirattal. Need on nagu iseenesest Ingridi käte alt tõusnud, tegemata autorile liigseid probleeme. Need on väga savipärased, emotsionaalsed oma lihtsuses, inimlike mõõt-metega. Sageli katsetas Ingrid uusi glasuure ja tehnoloogiaid otse väikestel esemetel. Selliseid näeme ka käesoleval näitusel – vaasikesed, kausikesed, kannukesed. Neis ei ole taotletud mingit stiililist ühtsust, vaid on katsetatud erinevaid kujundusvõtteid ja glasuurikombinatsioone. Vaatamata oma väikestele mõõtmetele, moodustab igaüks neist iseseisva väikese kunstiteose.
Suure osa oma keraamikast lõi Ingrid autoritiraaÏidena. See võimaldas kasutusele võtta keerukamaid kompositsioone ja aeganõudvamaid tehnikaid. Enam on ta hakanud kasutama maalitehnikat.
Uue meelismotiivina ilmuvad ta loomingusse lilled. See ei ole ka imekspandav, sest Ingrid oli suur loodusesõber ja andunud aednik. Ka sellel näitusel on kõige pilkupüüdvamateks motiivideks võililled, karikakrad ning sinililled. Tema viimaste aastate loomingusse tekib taotlus anda keraamikas edasi ka loodusmotiivide plastiline kujund. Näidetena nimetaksin väikest sinist kellukestekujuliste vormidega vaasikomplekti ja lehekujulisi liudu.
Nüüd kui olen kirjutist lõpetamas, peatun veel ühel näituseeksponaadil, millest oleks pidanud vist alustama. See on näituse sissejuhatusena eksponeeritud väike tassike, ainus säilinud osake Ingrid Nõgese diplomitööst, kolhoositeemalisest fajanss-serviisist. Plaanides oma 85. aasta juubeliks korraldatavat näitust, soovis autor esitada seda teost motiivi all “Nii see algas”. Ingrid Nõgese juubelist jäi puudu vähem kui kaks kuud . Ta suri selle aasta 15. veebruaril.
