VAHUR AFANASJEV: Üks sakslane, kaks jänkit ja suur sõda nende ümber
Pikkust on raamatul kõvasti, ligi pool tuhat lehekülge. Seda kiiduväärsem, et autor suudab teksti kogu aeg elus hoida.
Kuigi köitev ja sirgjooneline, pole “Noored lõvid” pelk jutukas. Lisaks köitvale tegevusele on raamatus palju tunnet ja mõtet, intellektuaalset otsingut ja turgutust lugejasisestele eetilistele arutlustele.
Õigupoolest ei ole teose peateema sõda. See raamat räägib inimestest ja inimlikkusest.
“Noored lõvid” on ühtaegu masendav ja lootusrikas. Masendav, kuna näitab, kui palju lolli vihkamist, surmatungist kantud vägivalda ja inimlikkusenappust meie ümber on. Kas või põhjendamatu ja paranoiline juudivaenulikkus, mida tolles raamatus esineb peamiselt Ameerika pinnal, tuletab meelde mõningaid asju, mida võib tänapäeva Eestis kuulda või võrgukommentaaridest lugeda.
Aga Shaw’ romaan annab ka lootust. Traagilises lõpustseenis ütleb üks peategelastest: “Inimlikud olevused hakkavad maailmas valitsema!” Kui ka päris nii ei lähe, on ometi kindel – kui inimlikkusetus hakkab maad võtma, ärkavad need, kes seni vaikisid, ning taastavad tasakaalu, laskmata metsalisel võimust võtta.
Shaw’ romaan kirjeldab pealiinidena kahe ameeriklase ja ühe sakslase teed sõjani ja sõjas. See tee on inimlikkuse kaotamise ja leidmise tee. Ning mis teeb teose paeluvaks, on tegelaste mitmekülgsus.
Endisest suusainstruktorist sakslane Christian Diestl ei ole sündinud metsaline, nagu oli tavaline kujutusviis nõukogude sõjaraamatutes. Ta on intelligentne, suuteline kaastundeks ja armastuseks. Mõneti on Diestl raamatu kõige inimlikum tegelane, ning seda kohutavam on lugeda, kuidas inimlikkus tema sisemises sõjas kaotajaks jääb, kuni tal pole kahju ei sõpra reeta ega nahapäästmiseks rahvuskaaslast tappa.
Erinevalt sakslasest, kes esiti käitub inimestega hoolivalt, peaaegu armastavalt, on jänkist lavastaja Michael Whitacre enesekeskne dekadent. Tal on eeldusi kujuneda nälkjaks, kuid päris-sõda viib tema sisemises sõjas inimlikkuse võidule.
Peategelastest on inimese ja metsalise tasakaal kõige paremini paigas Ameerika juudis Noah Ackermanis. Lugu tema Ameerika armee õppelaagris peetud võitlusest enda ja inimlikkuse nimel oleks kandev ja sügav lugemine ka ülejäänud romaanita.
Salapärane fellah
Päevalehe kirjastus võiks rohkem vaeva näha ilmuvate asjade toimetamisega. Või õigemini kerge ülekäimisega. “Noortele lõvidele” Hardi Tiiduse poolt 1960-ndate lõpus tehtud tõlge on väga hea ja omal ajal ka kindlasti korralikult toimetatud, kuid miks ei võiks aastal 2005 sama asja välja andes kvaliteeti veelgi tõsta, mõne sõna kaasajastamisest kõnelemata. Näiteks sõna “põletusaine” (mootori)kütuse tähenduses on arusaadav, kuid kõlab veidralt. Ja “fellah”, mis vist araabia talupojaks peetuna tõlkimata jäänud, on ilmselgelt slängisõna “kuti” või “noormehe” kohta.
“Noored lõvid” õppetöös
Igor Kaasik, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Olen seda raamatut soovitanud poisteklassides. Süsteem on selline, et iga poiss peab õppeaasta jooksul teatud arvu raamatuid läbi lugema, aga valik on vaba (1-2 teost aastas). Kui on lugenud, siis kirjutavad kirjandi. Kes on lugenud, neile on meeldinud, aga raske on olnud kätte saada. Minu tutvus “Noorte lõvidega” algas mõneteise aasta vanuselt Elva pioneerilaagris. Noah’ kuudepikkuseks veninud poksimats ja vägevad lahingustseenid erutasid meeli ja süüvisid mällu eluks ajaks ning on ikka ja jälle meelde tulnud siis, kui elu selleks põhjust annab. Kümmekond aastat hiljem olid meil lisaks juba muud jutud ajada, armastusest ja saatusest. Vaatame, millest saab sõbraga rääkida nüüd, pärast uut kümmet aastat.
