Saade oli tehtud korralikult, eriti kui arvestada, et peategelane ise on lahkunud ja autorid peavad saate kokku panema lähedaste mälestustele toetudes. 1996. aastal Jaak Joalaga tehtud intervjuu, mida jooksvalt läbi saate kasutati, räägib Joalast rohkem kui mõne kõrvalseisja tuhat sõna. Ilmselgelt on Vahur Kersna teinud oma tööd südamega. Jaak Joalast saaks teha mitu erinevat saadet, seega võivad ka vaatajate ootused ja lootused olla mitut sorti. Kes tahtis Joala naised-poja-pojatütre oma silmaga ära näha, saigi selle võimaluse. Samuti mahtus saatesse nostalgiat, kaadreid ajast, kui kõik olid noored ja ilusad. Teisalt oli tegu ikkagi muusikuga ja nagu mitut puhku vihjati, muusikuga, kes vähemalt enda meelest ei olnud siia ilma sündinud eesmäriga esitada peamiselt Vene estraadi. Joalast kui muusikust tahtnuks ehk rohkem kuulda. Seda, et ta oli suure NSVL-i publiku teadvuses sile ja armastatud poiss, teame niigi. Oli huvitav näha ja kuulda Joalat Jimi Hendrixi loomingut esitamas, seda enam et Hendrixi nimi ei seostu valdaval enamikul mitte kuidagi Joala nimega. Nagu öeldud, võib ühe teema puhul asetada aktsente eri kohtadesse, see on valikute küsimus.