Väike jumal teksades
Kõigepealt tahaks parandada Eesti Ekspressi arvustusest ajakirjandusse jõudnud eksituse. “Tiinekaraamatu” kohta ei oska nüüd sajaprotsendilise kindlusega öelda, aga kindlasti ei ole see esimene kord, mil Bookeri saab “roppusi täis” romaan. Juba sellisel eelajaloolisel ajal kui aastal 1994 pälvis sellesama Bookeri preemia Glasgow’ kirjaniku James Kelmani romaan “How late it was, how late”. See tekitas suure melu Inglise kirjandusbasseinis, kuna tegemist on äärmiselt moraalilageda kirjandusteosega, kus kurikuulus f-sõna mõnel leheküljel koguni 25 korda esineb, lisaks kasutatakse erakordselt palju ka naisterahva suguelundit tähistavat slängisõna. Eba-tsensuursete sõnade arvu teoses ei ole keegi täpselt üle lugenud, üldiselt jäävad pakkumised kahe kuni nelja tuhande kanti.
Inimese ja jumala vahekord on aegade algusest saadik nii suulisse kui ka kirjalikku kirjandusse olulise panuse andnud. Esialgsetel aastatuhandetel ikka vormis “mina ja jumal” ehk “inimene ja jumal”, viimasel ajal on aga meie toreda planeedi peal laiutav ülbe liik hakanud ennast jumalaga samastama ning järjest enam võtab võimust suundumus “mina kui jumal”, “inimene kui jumal”. Palju õnne muidugi selle suuna esindajatele, loodetavasti jõuavad nad elada piisavalt vanaks, et tegelikkusega ühele lainele saada. (Tähelepanu! Siinkohal ei pea kirjutaja silmas mitte ühegi ainu- ega mitmikjumala vormi austamist või mitteaustamist, vaid inimliigi ja ümbritseva keskkonna kooskõlalist ühiselu.)
Heaks näiteks inimjumala teooria kohta on ka hiljuti ilmunud Amelie Nothombi “Jumala lapsepõlv”. Raamatu “Väike jumal Texasest” tõlkija Silver Sära on sellesama suundumuse romaani eestikeelsesse pealkirja palju otsesemalt üle kandnud kui originaali puhul, kus see tähistab kõigest peategelase teist nime, teatud hetkel prevaleerivat iseloomuomadust või olekut (ja see on vaid üks paljudest), mitte peategelase samastamist nimetatud nähtusega.
Ükskord nägi veel-mitte-DBC Pierre telekast, kuidas politseinikud panid autosse poisi, kes olevat hulga klassikaaslasi maha tapnud. Oli selle põhjuseks nüüd poisi ilme või tuttavate kommentaarid, aga vanema meesterahva peas hakkas rääkima 15-aastane oletatav massimõrvar. Nõnda juhtuski, et esimese isiku jutustuse kaudu avaneb lugejale ühe 15-aastase poisi eluilm. Sealjuures täiesti süütu poisi, kelle ainus “süü” oli, et ta oma lapsepõlvesõpra sugugi maha ei jätnud, kui too homoseksuaalsuse poole keeras.
Ent hoidugem sisu ümberjutustusest ja kõnelgem pigem romaanist õhkuvaist hoiakuist. Eelkõige on “Väike jumal Texasest” kirjanduslik karikatuur. Satiir Ameerika ühiskonna pealiskaudsuse ja meedia kõikvõimsuse teemal. Ingliskeelsete arvustajate sõnul ka koomiline teos. Kardan küll väga, et see külg on tõlkimisel kaotsi läinud, sest kui üks arvustaja ütleb, et kuuendale leheküljele jõudnult on ta juba naerukrampides, siis eestikeelse versiooni lugeja peaks selleks ajaks olema juba lugemiskrampides, sest esimesed 40 lehekülge on keeleliselt kohmakad ja saamatud ning kogu nali, mis seal küll potentsiaalselt olemas on, läheb kahjuks koperdades lauda taha hunnikusse.
Siirdugem aga tagasi tegelaste seltsi. Vernon on 15-aastane nooruk. Huvid on tal just sellised nagu enam-vähem kõigil teismelistel poistel: väiksed droogid, pihkupeksmine, emaga maade jagamine, koolist viilimine ja plikade alukate peale mõtlemine. Eriti tark ta ei ole, kui arvesse võtta asjaolu, et hoolimata oma süütust tõestavate vettpidavate tõendite olemas-olust otsustab ta need enda teada jätta (tegelikult ei ole see vist kuigi teadlik otsus, vaid lihtsalt rumalus) ja siiski surma minna.
Lugu algab sellest, et Vernoni parim sõber Jesus laseb maha 15 narritavat klassikaaslast ja ühe klassikaaslase, kes tema kaitseks välja astub, kokku siis 16. Lõpuks muidugi ka iseenda. Politsei aga tahab uskuda, et Vernon kui Jesusi (mitte Jesuse, nagu raamatus läbivalt) parim sõber oli kindlasti tema parem käsi. Keegi on ju vaja oksa tõmmata. Tunnistajaid on vaid üks, füüsikaõpetaja Nuckles, ja seegi toimunust oimetu. Läheb lahti sündmuste karussell, mille tagajärjel jõuab Vernon politseisse, Mehhikosse, vanglasse ja seal juba surmamõistetute osakonda. Lõpuks mürgisüsti ootel ratasvoodilegi.
Raamat on tõeline vesi Ameerika-vihkajate veskile. Vernonil on rumal, paks ja lohakas ema, emal on olemas paksud ja rumalad sõbrannad, kohale lendavad paksud petistest ajakirjanikud, politseijaoskonnas töötavad paksud, rumalad ja ennasttäis politseinikud, mukitud advokaadid esinevad kohtus mitte kaitsealuste kaitseks, vaid iseenda tuntuse saavutamiseks, ilusad peenikesed tüdrukud on rumalad ja lähevad kas või voodisse, et ainult kuulsaks saada, ainsad arstid ja õpetajad, keda näeme, on paksud pederastid ja pedofiilid ning teenivad raha lasteporno vahendamisega.
Kõik tegelased on väga üheülbalised ja stereotüüpsed, must-valged, mingit arengut neis märgata ei ole. Õigupoolest ainus hea tegelane ongi peategelane ise, aga annab seda headust sealt rumaluse ja teismelise mõttetu ülbuse tagant ikka alles otsida. Mõistuse võtab Vernon pähe alles mõned tunnid enne surma, kui kaasvangi, koleda musta afroameeriklase käest kuuldud mõistukõne tähendus lõpuks suure hilinemisega kohale jõuab.
Kogu eelneva jutu põhjal võib tunduda, et tegemist ei ole kuigi hea raamatuga. Tegelikult virisemiseks põhjust ei ole. Kui kõik, mis tõlke kohta öeldud, kõrvale jätta. DBC Pierre tunneb hästi keskkonda ja inimesi, millest kirjutab – nii Ameerika kui ka Mehhiko poolt. Ja tegelikult me ju teame, et elus ei ole inimesed sellised must-valged karakterid, et see on vaid kunstiline võte. Ütleme siis, et see on väike lihtsustus sõnumi edastamise efektiivsuse nimel.
Võtame või Vernoni ema. Poja arvates on ta üks igavene viriseja ja noakeeraja ja üritab endale elus kas või kaheukselise külmkapi näol mingeid mõttetuid pisiväärtusi tekitada, aga lugeja peaks nägema inimest, kelle elu püsib mitte just väga kindlal põhjal ja kes üritab kõigest väest hakkama saada, seejuures veel oma poega täiest hingest armastades. Või Vernon. Kui ta oleks raamatus elutõeliselt terviklik, ei oleks tema lõpueelne “mõistuse pähevõtmine” sugugi nii mõjuvõimas ja nii tõeliselt kergendust pakkuv.
Ma sain tema peale lõpuks ikka päris vihaseks. Aga see ongi ju hea. See on, mis kirjandusele elu annab. Lugeja huvi ja kaasaelamise tekkimine. Vernoni seiklustega maksab ühineda. Kas või ainult vaimus. Küll kehagi ükskord järele jõuab. Mehhiko on viimasel ajal aina kasvava hulga eestlaste jaoks uus reisisiht. Kaugel sealt see Texaski.
Mis puutub tõlkesse, siis ülalpool on nimetatud kolme puudujääki. Sündmuste algataja Jesusi nimi on läbivalt valesti käänatud, hispaania keele hääldusreeglid on laialdaselt kättesaadavad. Stiili poolest on originaal toredas Texase slängis kirja pandud, eesti keeles on sellele vastet muidugi raske leida, lihtsam variant olekski siis kõnekeel, mida tõlkija ongi kasutanud. Sealjuures on ta aga tähele panemata jätnud asjaolu, et kõnekeel on üldiselt voolav ja paindlik, selle puhul ei kasutata kohmakaid rind- ja põimlauseid, ning et see, mis inglise keele lauseehituses on loomulik, ei ole seda eesti keeles mitte. Seda peaks muidugi juba enne lugejat tähele panema toimetaja kui eesti keele spetsialist.
Nagu eespool juba nimetatud, paraneb asi pärast 40. lehekülge oluliselt – tõlkija on hoo sisse saanud ja keel on looga kaasa elama hakanud. Viimane tähelepanek puudutab kõnekeelseid sõnu ema kohta. Tõlkija on kasutanud sõnu nagu “emps”, “mamps” ja “mutt”, millest esimesed kaks on õiged ja ilusad, aga viimane küll stiili poolest (valdavalt siiski halvustav ütlus naislapsevanema kohta) tugevalt üle piiri, sest originaalis on nendes kohtades ikka “Mom”, mis on ju kõigiti positiivne väljend. Tõlkest võiks muidugi pikalt pajatada, aga lühidalt olgu öeldud, et praeguses väga halvas tõlkesituatsioonis on see üle keskmise raamat. Aga kas nende raamatute formaat ei võiks natuke väiksem olla?
Need ei mahu kuidagi ühelegi raamaturiiulile ära, 3 millimeetrit jääb puudu.
