Väike-Maarja oreli tagant kirjandusteaduse suurkujuks
See jälg on tohutu. Kirjandusteadusega tegeles Kalda alates 1950-ndate teistest poolest kuni viimase ajani, uurides nii kirjanduse ajalugu kui ka analüüsides kriitikuna kaasaja kirjandust. Enam kui poole sajandi jooksul sündis sel moel palju artikleid ja uurimusi. Paralleelselt osales ta aktiivselt ja sihikindlalt ümbritseva kirjanduselu kujundamisel ja korrastamisel. Eesti NSV-s oli see viimane tegevus vahel kirjutamisest endast tähtsamgi, sest kogu ühiskonda, sh kirjandusteadlaste tegevust kontrollis ja üritas suunata Eestimaa Kommunistlik Partei, ja samaaegselt oma uurimistööga pidid uurijad kangutama oma teelt ideoloogilisi tõkkeid.
Nimetaksin Maie Kalda kolme kõige olulisemat saavutust. Kui tänapäeva kirjandusuurija või kes iganes, kas või kooliõpilane või ajalehetoimetaja soovib leida andmeid mingi kirjaniku kohta, siis selleks on tal kaks peamist allikat: Oskar Kruusi ja Heino Puhveli koostatud „Eesti kirjanike leksikon“ (2000) ning Endel Sõgla ja Maie Kalda viieköiteline-seitsmeraamatuline „Eesti kirjanduse ajalugu“ (1965–1991). Leksikon on bio-bibliograafiliste andmete kogumik, aga kirjanduslugu on kronoloogiliselt esitatud, sisuliselt mõtestatud ja bio-bibliograafiliste andmetega toestatud terviklik ülevaade.
Just Sõgla–Kalda seitsmeraamatuline võimas hall klots ongi see kuninglik jõud, mille ümber koondub praegu õukonnana kogu muu kirjandusteadlase raamatukogu. Vähemalt peaks koonduma. Vahel nimetatakse seda „Sõgla kirjanduslooks“, silmas pidades, et kuni eelviimase köiteni oli peatoimetaja kuulus parteiline kirjanduse kubjas Endel Sõgel. Kuid viimane köide, V-2 koostati Kalda juhtimise all, ja see juba tähendab midagi, seda enam, et viimase köite aineks on kirjandus 1950-ndatest 1980-ndateni. Köidetes IV-1, IV-2 ja V-1 on Kalda toimetuskolleegiumi liige. Sõgla–Kalda kapitaalsust ei ole hiljem, iseseisva riigi aegadel seni veel ületada suudetud. Rada selle võimsa halli klotsi juurde ei rohtu niipea.
Teiseks suursaavutuseks on Maie Kalda isiklik „klots“, mille moodustavad neli ühe-sama väikese formaadiga kirjutistekogumikku: „Kirjandusest ja kriitikast“ (1976), „Mis mees ta on?“ (2000), „Mis loom see on?“ (2004) ning „Debora ja vennad“ (2010). Neisse koondubki Maie Kalda kirjandusteadusliku pärandi säsi.
Osana kolmandast suursaavutusest tõstan Kalda isiklikust „klotsist“ eraldi välja raamatu „Debora ja vennad“, mis on omalaadne monograafia Debora Vaarandist. Selle kõrval tuleb veel märgata pühendunud eeltööd, mis moodustab omaette tekstimassiivi, nimelt üleskirjutust aastail 1999–2006 Kalda ja Vaarandi vahel peetud 43 vestlusest. Vaarandi, nagu teada, reeglina ei lubanud enda läheduses diktofoni käima panna, ei lubanud ka Kaldal. Aga lubas teha märkmeid. Ja märkmeid Kalda tegi, hiljem kodus märkmed siledaks tekstiks kirjutades. Vestlustest kogunes 298 000 tähemärki üleskirjutust. Sain seda Kalda käest lugeda, tegu on erakordselt väärtusliku kirjandusliku allikmaterjaliga. Raamatusse jõudis sellest vaid osa, saatjaks Kalda kommentaarid ja täiendav uurimistöö. Loodetavasti on üleskirjutus terviklikul kujul jõudnud mõnda muuseumi või arhiivi. Võtta kõrges vanuses „ette“ üks nõukogude eesti kirjanduse märgilisemaid poetesse ja saavutada nii muljetavaldav resultaat – see on tõesti midagi, mida pidada kirjandusliku tegevuse üheks suursaavutuseks, meistri tasemeks, eeskujuks.
Maie Kalda on olnud kindlasti hakkaja naine. Seda olen saanud aru isiklikest kokkupuudetest temaga viimase kümmekonna aasta jooksul, aga seda võib märgata ka teadetest tema varasema tegevuse kohta. Ta oli näiteks üks seitsmest naisest, kes kirjutasid alla 40 kirjale. Ta oli kohal, kui Naani peatoimetatud ENE-s tuli Sõgla ja EKP kultuuriosakonna eest jõuliselt kaitsta edumeelsemat kirjanduskäsitlust.
Nüüd võiks maiekaldalikult küsida, et „mis stereotüüp ta on?“. Mida hakata tema puhul peale naiskirjaniku või naiskirjandusteadlase stereotüübiga? Vastus on, et mitte midagi. Ta isegi ei esinda mingit n-ö naisvaatepunkti. Täpselt sama kargelt ja asjalikult, nagu Debora Vaarandit, on ta näiteks uurinud ka Kivisildniku „Kirjanike Liitu“, seda muide soosides. Kalda kirjatööde kesksed märksõnad ongi kargus, asjalikkus, lihtsus, selgus, täpsus. Kui otsida mingit stereotüüpsust, siis võib Kaldas vast leida midagi maatüdrukulikku – mis ilmneb suhtumises, et ka tähtsat teadust tehes ei tasu siiski tähtsat nägu teha. Nii pillab Kalda siin-seal mõne ootamatult särtsaka kommentaari või torke. Või laseb lugejal aimata oma muiet ridade taga.
Maie Kalda oli üks neist kirjandusteadlastest, kes peavad oluliseks kirjanduslugu: teadmisi sellest, mis aastal juhtus mis. Skeeme, mudeleid ja paradigmasid ta ei harrastanud, tsitaadikultuses ei osalenud. Ta oli „järelhinnangute polariseeriva mudeldamise vastu“, nagu ta mulle kirjutas, kui suhtlesin temaga 1959. aasta kõmulise romaanivõistluse teemal – see tähendab, et ta nägi kirjandust kogu selle rikkuses ja komplitseerituses, kirjandus ei olnud talle mustvalgetele hinnangutele tõmmatav nähtus. Siin öeldu puudutab eeskätt Eesti NSV-s loodud kirjandust.
2003. aasta märtsis intervjueerisin Kaldat, et koguda temalt andmeid Max Laossoni kohta – just selle mehega oli seotud Kalda suurde kirjandusellu tulek, sest Kalda uuris Jaan Kärnerit, ja Laosson tegeles parajasti Kärneriga. Selles vestluses rääkis Kalda palju ka endast. Toon ära ühe lõigu:
„1946. aasta suvest olin mänginud Väike-Maarja kirikus orelit. 1947. aasta hilissuvel sattusin kohaliku NKVD ülema huviorbiiti, kui töötasin Väike-Maarja kooperatiivis raamatupidajana. Olin ainus, kes seal vene keelt natuke oskas, olin värskelt keskkooli lõpetanud. Mingi spekulant oli käinud seal kooperatiivis oma kaupa müütamas ja kukkus sisse. Seda asja hakati uurima ja mind kui vene keele oskajat suunati kooperatiivi poolseks vastajaks. Kusjuures, ma olin kaks nädalat tööl olnud ega teadnud sellest spekulandist midagi. Ju ma meeldisin siis kohalikule julgeolekuülemale ja see tegi mulle väga looritatud vormis ettepaneku hakata kaastööliseks. Mina sain kohe aru, kuigi olin noor ja lapsik. Ütlesin, et ma ei saa, ma olen ideoloogiliselt sobimatu, ma olen kirikus orelimängija. Need on kaks ideoloogiat, mis ei sobi kokku. Ta aktsepteeris seda ja laskis mul sellest kirjutada esildise. Oma lapsemeelse lausega tegingi seda ja see võis minna minu toimikusse. See on ka ainus kord, mil mind on üritatud värvata.“
Ja veel ütles ta: „Ma olen olnud kodutütar. Kui tuli nõukogude võim, olin pool aastat pioneer. Sellega minu parteiline karjäär lõppes. Uuesti tuli 1980. aastal 40 kiri. Ma olen apoliitiline ega salli poliitikat võib-olla sellepärast, et see on ennast nii hirmus jämedakoeliselt kirjanduse hindamisse toppinud.“ Ja veel üks mõte temalt, kui jutuks tuli oma mõtete väljaütlemine nõukogude ajal: „Siin on kaks lähenemist: kas ma kogu aeg umbusaldan ja jagan infot erinevates usaldusdoosides, või vastupidi, ma kujundan oma mõtlemise nii, et võin iga oma sõna eest vastutada – ja kuulgu seda, kes tahes.“ Loomulikult valis Kalda teise lähenemise.
Kui õppisin Pedas kirjandusteaduse magistriks, siis kuidagi läksid asjad nii, et 2004. aasta jaanuaris sattus salk meid, noori kirjandusteaduse-huvilisi visiidile Maie Kalda koju. Küllap toimus see sündmus mõttega, et noorim põlvkond leiaks kontakti vanima põlvkonnaga. Igati õige eesmärk! Mäletan, et ajasime seal juttu ja tegime pilti ja Kalda kirjutas ka pühenduse kahte raamatusse. Hiljem olime 2010. aasta veebruaris koos Tuglase novelliauhinna žüriis. Aeg-ajalt tuli ette omavahelist e-suhtlust kirjandusajaloosse puutuvatel teemadel. Veel oma värskeima raamatu, „Saarineni maja“ koostamisel küsisin temaltki infot. Juunis kutsusin teda ka esitlusele. Ta õnnitles, kuid teatas, et tervislikel põhjustel ei saa tulla. Väljendas muhedalt „lugupidamist tööinimeste“ vastu.
Ka Maie Kalda oli tööinimene. Lõpuni välja. Ta jääb lugupeetuna eesti kirjandusteadusesse. Nagu mõlemad tema „klotsid“ käesirutuse kaugusesse minu raamaturiiuleile.
Fotol Maie Kalda (19. juuni 1929 – 8. november 2013) koos järeltuleva põlvega.
