Väike sõda, milles Moskva armetult lüüa sai
Alustuseks pean märkima, et Ronald D. Asmuse raamat „Väike sõda, mis raputas maailma” on minu jaoks kerge pettumus. Mainekalt analüütikult, kes aastate jooksul nn liberaalse pistrikuna meilgi arvukalt sõpru on leidnud, oleks oodanud seni 21. sajandi suurimale sõjalisele kriisile põhjalikumat analüüsi kui vaid õigustus Mihheil Saakašvili otsustele Gruusia liidrina.
Teema on valus ja vaid Gruusia poole seisukohtadest lähtuda siin ei saa. Asmus kirjeldab oma tihedaid kontakte Saakašvili lähikonnaga, kuid tal puudub otsekontakt Moskvaga.
Aga faktid, millele Asmus viitab, on sõltumatud sellest, milliseid otsuseid Gruusia president 7. augustil 2008 langetas või ei langetanud. Vene-Gruusia sõda polnud mitte Moskva vastus Gruusia vägede liikumisele, vaid Kosovo iseseisvumisele. Suurriikliku mõttemalli esindajana on ka Asmus Kosovo iseseisvumise vastu. Tema kriitika Kosovo tunnustamisele on ränk.
Paraku just seni rahvusvahelistes suhetes kehtiv tüüpmõtlemine takistabki „jäässe” pandud konfliktidele lahendusi leidmast. Saakašvili tegi saatusliku vea, mis läks maksma sadu inimelusid, kuid lõppude lõpuks oleme ringiga nullpunkti tagasi jõudnud. On kaks piirkonda, mis väidavad, et nad on Gruusiast lahku löönud, kuid muu maailma seisukohast on nende staatus sama küsitav kui enne Vene-Gruusia sõda 2008. aastal.
Ja see staatus ootab endiselt lahendust. Saakašvili ei võitnud sõnakuulmatuid piirkondi Gruusiale tagasi, kuid riik pole ka sunnitud oma suhtumist muutma – Venemaa okupeerib osa Gruusia territooriumist.
Miks Saakašvili õnge läks?
Ometi oli see sõda, mida kavandati ja viidi läbi just nimelt Moskva kindral-staabi jooniste järgi. Gruusia armee, millele Saakašvili oli palju raha kulutanud, oli sisuliselt võitlusvõimetu, vaid rahvusvaheline sekkumine suutis riigi täieliku hävingu ära hoida. Ning Asmus paraku ei suuda ka mind veenda, miks Saakašvili niivõrd labase Moskvas ehitatud intriigi õnge läks. Kas tõesti on mõned Saakašvilit juhtivad niidid märkamatult Putini käes?
Asmus viitab faktidele, mida Eesti meedial oli võimalik juba 2008. aasta augusti alguses jälgida. Moskva oli langetanud otsuse kaks Gruusia alt lahku löönud üksust „iseseisvate riikidena” enda külge siduda juba 2008. aasta kevadel, vastuseks Kosovo rahvusvahelisele tunnustamisele. Raudteeühenduste remontimine Abhaasias ja sõjalised õppused põhja pool Kaukaasiat olid kallaletungi ettevalmistuseks. Vene ajakirjandus ootas „suurt uudist” Lõuna-Osseetiast ju juba alates juulist 2008.
Gruusia president on oma argumentides olnud aga paraku täiesti saamatu, näiteks riigi hiljem koostatud ametlik raport sõja põhjuste kohta ei esitanud ühtegi sõjaväeluurelt saadud fakti, vaid üldsõnalist häma. Ja siit ka see lõputu „muna või kana” debatt. Näiline sõja tagajärg – Moskva otsus kahte „uut riiki” tunnustada langetati juba märtsis, ehk viis kuud enne Saakašvili otsust minna jõuga Lõuna-Osseetia peale. Tagajärg eelnes põhjusele – või kuidas see nüüd ongi?
„Väike sõda, mis raputas maailma. gruusia, Venemaa ja lääne tulevik”
Ronald D. Asmus
Eesti Ekspress
