Vaikne augustikuu
Tartu ülikooli õppejõud prof Eero Medijainen kirjutas juba kümme aastat tagasi ohust jõuda selle teemaga tupikusse. Isegi retooriline küsimus – kas oleks pidanud 1939. aasta sügisel Moskva survele muul moel vastama – taandub tegelikult süüdistusteks. Medijainen rõhutas, et mõnele küsimusele ongi erinevad vastused või tõlgendused.
Tänavune augustikuu erines varasemaist. Ilmus vaid Allan Käro kirjutis „Raisatud kuu, mis otsustas saatuse” (Postimees, 3. aug). Mõneti üllatuslikult jäi see ajakirjanduses ainsaks MRP-teemaliseks arvamusavalduseks.
Autor leiab, et Eesti juhtkond teadis 1939. aasta hilissuvel üsna hästi MRP lepingu ohtlikest tagamaadest. Ometi jättis valitsus kas omapoolsed võimalused kasutamata või valis koguni teadlikult mittemidagitegemise tee. Lühidalt on kirjutatu tuum kokku võetud alapealkirjas „MRP sõlmimise ja esimeste Moskva nõudmiste vahele jäi terve kuu. Ometi jäi see aeg kasutamata”.
Autor toetub Eesti nimekatele ajaloolastele (Jüri Ant, Magnus Ilmjärv), teisalt Richard Maasingu 1955. aastal Rootsis ilmunud artiklile.
Viimast autorit ei saa väga tõsiselt võtta. Tegemist on luureohvitseriga, kes ilmsesti sai MRP tagamaade kohta rohkemat teavet kui mõnigi Eesti riigimees. Maasing kirjutas artikli sõja järel ja kirjutist võib klassifitseerida pigem rubriiki „tark tagantjärele”.
Mälestuste puhul on asi selge. Siin ollakse üldjuhul hästiargumenteeritud ja tark. Kindlasti on konkreetsel ajahetkel hoopis raskem teha valikuid ja langetada kaalukaid otsuseid. Informatsiooni on palju, infotulvas leidub alati vasturääkivusi. Ning keegi ei tea, kui palju on otsustamiseks aega.
Alates Hruštšovi aegadest on NSV Liidu, osalt ka Venemaa ajalookirjanduses tehtud Stalinile karme etteheiteid. Ta sai eri allikatest piisavalt informatsiooni Saksa vägede koondumisest ja NSV Liidu ründamise ettevalmistustest, ent ei uskunud seda. Stalini vead maksti 1941. aastal kinni kaotatud miljonite inimeludega.
Venekeelses ajalookirjanduses on ilmunud Stalini kohta lausa meetreid kirjavara. Muu hulgas on publitseeritud hulk tema töölauale jõudnud luurealaseid ettekandeid, Stalini tehtud märkmed ning arutlused oma kõrgemate väejuhtidega.
Kui väljuda tagantjärele targa rollist, muutub pilt mõneti keerukamaks.
9. juunil 1941 kanti Stalinile ette NSV Liidu ühe nimekama luuraja Richard Sorge poolt Jaapanist läkitatud andmed Saksa vägede rünnaku algusest 22. juunil. Stalini jaoks ta polnud nimekas luuraja. Sorge teave osutus nädalapäevad hiljem täpseks ja karmiks tõeks.
Ent selle kõrval esitati Stalinile 1941. aastal piisavalt nii luure- kui ka diplomaatiaalast teavet, kus andmeid Saksamaa rünnaku kohta esitati kaunis kõhklevas-kahtlevas tonaalsuses. Seda peeti Saksamaa varioperatsiooniks, et viia segadusse inglasi. Sellist teavet peeti inglaste salariukaks, et halvendada NSV Liidu ja Saksamaa suhteid. Kuna Stalin ei uskunud, et sakslased alustavad sõda idas, lõpetamata sõda brittidega läänes, siis võis kahtlev toon temas veelgi võimenduda. Vast alles 9.–10. juuni paiku muutusid eri allikatest saabuvad luureandmed selgemaks. Siis jäi sõja alguspäevani vähe aega. Teatavasti püsis Stalinis uskmatus Saksa vägede rünnaku kohta isegi veel 22. juuni esimestel tundidel, kui juba käis pealetung hiigelpikal idarindel.
Eestlaste kohta on eeskätt publitseeritud Eesti saadikute aruandeid ja välisriikide ajakirjanduse refereeringuid ning selle põhjal tehakse järeldusi.
Diplomaatide aruanded on erinevad. Londonist ja Pariisist laekunud ettekanded viitasid korduvalt ja selgesõnaliselt MRP tagajärjel tõusnud võimalikele ohtudele. Samal ajal kirjutas näiteks saadik August Rei 31. augustil Moskvast, et iseseisvate Balti riikide olemasolu sobib mõlemale suurriigile, ning „kummalegi uuele „sõbrale” on siiski kasulikum, kui nende vahel asub puhverriikide vöö”.
Keda uskuda
Keda rohkem uskuda? Kas kaugete lääneriikide pealinnasid või Moskvast Eesti esindaja andmeid? Nii tekib küsimus, millist teavet sai välisminister Karl Selter, peaminister Kaarel Eenpalu või president Konstantin Päts?
Pole kahtlust, et nad said teatud andmeid Eestit ähvardava ohu suhtes. Ent ülima tõenäosusega said nad ka teistsugust, rahustavamat teavet.
Välisminister Selterit on hinnatud informeerituks, samal ajal skeptiliseks ja külmalt kaalutlevaks ministriks. Ometi väljendas ka tema veel augusti lõpupäevil korduvalt, et ei usu Vene-Saksa lepinguga kokkulepet Poola ja Balti riikide jagamise kohta.
Vististi jäid ebaselgeks väljendid „eriline mõjupiirkond”, „huvisfäär”, „maade nihutamine”, „maalibisemine Balti ruumis” vms. Kas see on otsene okupatsioon või idanaabrile teatud majanduslike eesõiguste andmine? Eesti valitsus võis loota – arvestades väikearvulist mõjukat baltisaksa elanikkonda – Saksamaa majanduslike ja poliitiliste huvide jätkumisele siinses piirkonnas.
Septembri algul tuli üha uusi, eri allikatest pärit kinnitusi, et Eesti kohale on tõusnud oht. Siis muutus ka ärevamaks August Rei ettekannete toon.
Sama paralleel tekib ajavahemiku kohta. Alati on tagantjärele kergem öelda, et üks ja teine sündmus lõpetas etapi või sai uue alguseks. Sündmuste sees olles asjaosalised enamasti ei tea, millal üks või teine lõpeb.
Kindlasti saab öelda, et Stalin ei kasutanud NSV Liidu kaitsevõime puhul otstarbekalt aega alates 18. detsembrist 1940, mil Hitler kinnitas direktiivi NSV Liidu ründamiseks kuni 1941. aasta kesksuveni. Mõistagi ei teadnud Stalin 1941. aasta algul Berliinis kinnitatud plaani Barbarossa täpselt.
Direktiiv muuseas ei sätestanud sõjategevuse algust. Selles öeldi, et Saksa Wehrmacht peab enne Inglismaa-vastase sõja lõppu olema valmis purustama NSV Liidu.
Direktiivi allkirjastamine ja isegi pealetungi aja kindlaks määramine ei tähendanud veel 100% kindlust, et seda hakatakse ellu viima. Plaan Kollane lääneriikide ründamiseks kinnitati 1939. aasta oktoobri keskel, pealetungi alguseks määrati 12. november. Konkreetne rünnaku-käsk anti 5. novembril, ent kaks päeva hiljem lükati pealetungikäsk halva ilma tõttu edasi. Plaani Kollane algustähtaeg lükkus korduvalt edasi. Juuli keskel 1940. kinnitas Hitler plaani Merelõvi Suurbritannia ründamiseks, ent õhusõjaetapist kaugemale ei jõutud.
Eesti juhtkond oli suurpoliitiliste sündmuste osas 1939. aasta augusti lõpul teadmatuses. Ei teatud, et sõda algab 1. septembril, rääkimata sellest, et 17. septembril sekkub sellesse NSV Liit. Tagantjärele on selge, et allveelaev Orzeli põgenemine Tallinnast andis NSV Liidule hea ettekäände omapoolse surve avaldamiseks.
Nii et kokkuvõtvalt – 1939. aasta sügisel Eesti valitsusel oli infot ja oli aega.
Infot leidus aga mitmesugust ning aega väga vastutusrikaste otsuste tegemiseks jagus vähem, kui see ehk praegusel ajal paista võib. Koondades olemasolevat teavet, võiks üritada end sellesse ajajärku sisse mõelda. Ent sündmusi ja ka üksikuid infokilde tuleks üritada näha läbi tolleaegsete silmade.
Tagantjärele võib pidada Eesti valitsust lühinägelikuks ning konstateerida, et aega ei kasutatud otstarbekalt. Ent kas ka tolleaegsetes oludes? Mõnikord on kergem küsida kui vastata.
