Vaiko Eplik üllitab esimese “täiskohaga” tehtud plaadi
Mullu ja tunamullu ilmunud Eliidi plaadid püsisid kindlalt enamiku väljaannete kriitikute aastaedetabelite tipus. Kas see tekitab karistamatuse tunnet?
Ei tekita, sest kui kaks plaati on väga hästi vastu võetud, ei saa kolmandaks mingit suvalist junni teha. Pealegi, ma ise jagan oma tulevaste tööde suhtes seda optimismi. Plaati tegema hakates püüan igal juhul eelmisest paremat teha, teiste asi on
otsustada, kuidas see on välja tulnud. Kriitik tähendab ju tegelikult muusikaarmastajat või
-perverti, professionaalset kõrvanuumajat, selliste inimeste kiitus teeb ikka head meelt.
— Kas uus plaat on eelmise järg või iseseisev kontseptuaalteos?
— Pärast Eliidi esimest plaati mõtlesin järgmisena teha kontseptuaalse duubelplaadi, nii et “Aastaajad” jälgiks aastaaegade vaheldumist Maal ja “Kosmoseodüsseia” vaatleks samal ajal sündmusi kosmoses. Tegevus oleks toimunud meeldivalt absurdimaigulises lähitulevikus. Muidugi ma selle topeltplaadiga maha ei saanud, aga võib öelda, et Eliidi teine ja kolmas plaat on ikkagi mingis mõttes seotud, moodustades teatud terviku. Ka “Kosmoseodüsseia” on mõeldud tervikuna kuulamiseks, mis ei tähenda küll, et lood eraldi ei toimiks.
— Millal on plaat kirjutatud?
— Mul on nii, et ühte plaati teen pea täpselt aasta aega. Kui “1” polnud veel poodidesse jõudnud, kirjutasin valmis järgmise plaadi avaloo “Jaanuar”, paar päeva pärast teise plaadi tehasest väljatulekut lindistasin loo “Kosmoseodüsseia”.
Kirjutan nii palju erinevat muusikat ja lindistan nii palju laule, et plaadi tegemise juures on kõige tähtsam valida aasta jooksul linti saanud 30–40 loo seast just need mõniteist tükki, mis selle perioodi vältel tehtud tööd kõige paremini iseloomustavad.
Et nad peavad ka omavahel kokku sobima, jäävad pahatihti kõige põnevamad asjad välja. Üle on jäänud mitmeid kosmoseteemalisi instrumentaallugusid, võimalik et panen neist ka midagi kokku. Siis oleks n-ö triloogia olemas ja võiks eluga edasi minna.
— Kui kosmiliselt “Kosmoseodüsseia” kõlab?
— Elektroheliga lugusid on seal küll, aga kuigi plaat on nii pealkirja kui ka tekstide poolest kosmiline, on ta kõla poolest eelmisest isegi orgaanilisem ja popim. Näiteks instrumentaallugusid on seal vaid kaks, eelmisest plaadist moodustasid need peaaegu poole.
Muidu mulle muusikas ulme viljelemine meeldib, tehnoloogilisi vahendeid pole sugugi vähe. Olen ise väikest viisi saundipervert, mulle meeldivad igasugused imelikud ja huvitavad helid, mida keegi järele teha ei oska.
— Kirjelda, kuidas sünnib üks laul.
— Kõige paremad lood on mul alati tulnud õnnelike õnnetuste kaudu. Kui istun maha ja hakkan pophitti kirjutama, tuleb asi tahes-tahtmata banaalne. Palju parem on ennast üllatada.
Kui stuudiosse lähen, siis lihtsalt vaatan, mis juhtub, eri instrumendid annavad juba ohtralt impulsse. Ükskord panin tööle oma Polyvoxi süntesaatori – see on kaheksakümnendate algul venelaste toodetud monstrum, mida on väga raske kontrollida, ühe saundi peale kunagi kaks korda ei satu. Neid toodeti sõjatehastes, kus olid väga heal tasemel insenerid, inimese kosmosesse saatnud ja puha, aga muusikast ei teadnud nad midagi. Sattusin mingi närvihaige vääksuva saundi peale, mida ma välja lülitada ei osanud. Mängisin sellega loo linti, kuulates ilmnes seal nagu mingi harmoonia, mille kohale ilmus tekst.
Nii sündis “Robotite rünnak” ehk esimene lugu, mis sellelt plaadilt raadiosse läks. Muusika juures ongi võluvaim asi, et seda tehakse eimillestki.
— Kas ideid tuleb endiselt sama tihedalt kui kümnendi alguses tuntuks saanud Claire’s Birthday tegutsemisajal, kus sa olevat kirjutanud mitu lugu päevas?
— Ideid tuleb, jah, ikka kogu aeg. Kui aga tolleaegseid plaate kuulata, on selge, et ma katsetasin eri asju, see on nagu riiete vahetamine. Alguses ongi kvantiteet oluline – kui tahad kirjutada ühte head poplugu, on kasuks, kui kirjutad kõigepealt nelisada s…a lugu.
— Kas sinu kirjutatud lugudest jätkub ka teistele muusikutele?
— Tellimise peale ma midagi kirjutanud ei ole, aga kuna mul on väga palju materjali, mida ma ei kasuta, annan küsimise korral enamasti hea meelega. Sõltub muidugi, kes küsib. Viimati läks Liisi Koiksoni plaadile kaks lugu.
Tulevikus, kui ma ei viitsi enam igal aastal üle oma varju hüpata, siis tegelen vast rohkem teiste muusika produtseerimisega. Stuudios nokitseda mulle meeldib, eriti võõraste lugude kallal. Seda võib kirjeldada nii, et keegi teine maalib, aga mina segan kellelegi käsu järgi värve.
— Kas sa laulad endiselt eesti keeles?
— Noh ma tegin eri bändidega, peamiselt Claire’s Birthdayga, peaaegu kümme aastat järjest ingliskeelset muusikat. See oli noorepõlvevärk, ikka teed nii, kui tahad välismaal kuulsaks saada. Kui see enam ei huvita, oled mingis mõttes vabam.
Ingliskeelse perioodi jooksul üritasin kogu aeg kirjutada sama meloodiliselt nagu keegi teine, teha sama põnevat muusikat kui mingid eeskujud läänes. Eliit saigi alguse sellest, et ma tahtsin kõlada nagu Vaiko Eplik, see on siiamaani mu suurim eesmärk. Kui muusika areng ei ole kooskõlas muusiku arenguga, on see vale ja ebaloomulik.
— Ja kui areng on harmooniline, kas siis võib rokkida surmani?
— Arvan küll. Minu kaks suurimat eeskuju on Frank Zappa ja R. Stevie Moore. Põhjus, miks Zappa on geenius ja mõni teine ei ole, on see, et lisaks kõigele muule oli tal ka oma meetod.
Loodan, et minu meetod võimaldab mul seitsmekümnenda eluaastani edasi kütta. Unelm oleks ikka elada võimalikult kaua ja teha võimalikult palju Eliidi plaate, et selle sarjaga topeltarvuni jõuda.
— Kes sind veel mõjutanud on? Varajase loomingu põhjal ütleks, et näiteks Supergrass sul nooruses küll mööda külgi alla ei voolanud.
— Muidugi mitte. Supergrassi fänniks hakkasin, kuna nad on väga retrorokk, väga kuuekümnendates kinni. See oli paljuski sissejuhatuseks mu vaimustusele selle kümnendi suhtes.
Mu tähtsaim muusikaline mõjutaja ongi kuuekümnendate psühhedeelia ja biidi plahvatus, eeskujusid leidub üle maailma. Näiteks on mind mõjutanud meie Virmalised ja jaapanlaste The Tempters.
— Kui palju on su muusikaline haridus loomingule kaasa aidanud?
— Ma ei ole muusikat kuigi palju õppinud, ainult lastemuusikakoolis käisin ja poolteist aastat Otsa koolis, kust mind välja visati. Kasuks tuli, et mu klaveriõpetaja sundis mind omal ajal Bachi mängima. Samuti see, et Kustas Kikerpuu mulle Otsa koolis dzˇässharmooniat õpetas, ja see, et ma sain mitmeid aastaid järjest jälgida, kuidas meie lauluõpetaja Thea Paluoja käigu pealt vokaalseadeid välja mõtles.
Ent pigem on tähtis kogemus. David Bowie ei käinud konservatooriumis ja Jimi Hendrix ei võtnud kitarritunde. Mulle andis väga hea lavakogemuse Rapla laulustuudio segaansambel, kus ma nii 14–18-aastaselt laulsin. Sinna kuulus ka näiteks Priit Võigemast, kellega olime suured sõbrad ja tegime lisaks romantilist kahemehebändi Joy Guns.
Varem vedas isa mind ETV lastekoori laulma. Seal oli kokku kolm poissi ja mina olin viimane, kellel häälemurre algas, nii et ma olin praeguses ETV tütarlastekooris ainuke meesliige, heheh. Ma olen linnahalli laval koos neljakümne tüdrukuga Maarja-Liis Ilusale tausta laulnud.
— Claire’s Birthday esimene plaat ilmus 2000. aastal ja umbes sellest hetkest hakkas Eesti levimuusika seis taas silmatorkavalt paranema. Võtad bändi, teed rajava rolli omaks?
— Asi on pigem selles, et minu põlvkond on viimane, kellel on mingigi Nõukogude kogemus. Siin ongi võti – see, mis edaspidi toimub, selle on teinud vabas Euroopas kasvanud noored inimesed. Võimalik, et hiljem läheb meil seetõttu muusikaelu igavamaks ja nüüdisaegsemaks.
Aga minu põlvkonna tohutu eelis on see, et me oleme pärit hoopis teisest kultuuriruumist kui meie Lääne-Euroopa eakaaslased. Ma sain lapsepõlves kaks korda kokakoolat ja kolm korda banaani. See on trumpäss!
— Mis mõttes läheb elu igavamaks? 1990. aastad olid ju päris õudne aeg.
— Aga sellele õudusele oli minusugustel teismelistel väga hea vastanduda. Nii ruudulistes särkides ja džinni luristavatele klassivendadele, kampsuniliikumisele kui ka kõigile muudele tuntumatele alternatiividele.
Tänapäeva noorte jaoks on info nii kättesaadav, lemmikplaadid võib ühe päevaga probleemivabalt alla laadida. Mina võisin omal ajal osta kassette vaid toiduraha arvelt, ja Tallinna Balti jaama turule, kust neid sai, ka iga nädal ei pääsenud. Praegu on isegi raskem erineda...
— Mis noori muusikuid tahaksid esile tõsta?
— Sel kolmapäeval käisin kuulamas just 17-aastaseks saanud Jakob Juhkami avalikku debüüti, kus tuli esitlusele tema klaveripala ja töö keelpillikvartetile. Ei taha küll kellelegi survet tekitada, aga ma usun Jakob Juhkamisse väga sügavalt. Muidugi on neid veel. Olen täiesti veendunud, et mitte kusagil maailmas ei tehta praegu paremat muusikat kui Eestis.
— Eesti muusikaauhindade jagamisel said jälle paar preemiat, seekord rokkartisti ja ansambli kategoorias. Ise sa seekord kohal ei käinud. Kas pead seda üritust tähtsusetuks?
— Ma ei ütleks, et need auhinnad on tähtsusetud, aga nad pole olulised. Samal õhtul, kui neid auhindu jagati, oli Rock Cafés Köögi kontsert koos tütarlastekoori ja bigbändiga, muidugi ma läksin sinna.
Meie auhindade andmise kriteeriumid jäävad segaseks. Riikides, kus sellised preemiad on loomulikul viisil välja kujunenud, on plaadimüügiarvud avalikud, aga Eestis neid nagu häbenetakse.
— Palju on sinu viimaseid plaate müüdud?
— Mõlemat tehti 2500 eksemplari ja kõik müüdi ära. Seetõttu teen mõlemale lisatiraaži.
— Kas töötad väljaspool endanimelise raadiosaate tegemist kusagil täiskohaga või pühendud vaid muusikale?
— “Kosmoseodüsseia” ongi esimene plaat, mida ma töö kõrvalt ei teinud.
Raadio 2-s hommikuprogrammi tegemine oli ilus aeg, aga kui ma eelmise aasta alguses ootamatult vabakutseliseks jäin, otsustasin enam mitte tööle minna. Kui juba olen helilooja, siis täiskohaga, nii et praegu tegelen peamiselt kahe asjaga – plaatide kollektsioneerimise ja valmistamisega. Siiamaani mulle selline elu täitsa meeldib.
Vaiko Eplik ja tema 5 olulist
Sündinud
1. augustil 1981 Raplas
Eluloolisi fakte:
2004 Juuda roll Vanemuise muusikalis “Jesus Christ Superstar”
2005 ETV “Kaks takti ette” saatejuht
2005–2006 Raadio 2 hommikuprogrammi saatejuht
alates 2007 juhib Raadio 2 saadet “Vaiko Eplik show”
Tema kaas- ja ainuosalusel
on varem sündinud:
Claire’s Birthday “Venus”, 2000
Claire’s Birthday “City Loves”, 2001
Claire’s Birthday “Future Is
Now”, 2003
Koer “Pure”, 2004
Vaiko Eplik ja Eliit “1”, 2006
Vaiko Eplik ja Eliit “2: Aastaajad”, 2007
Koer
••“Tahtsime Koeraga teha plaati, mida ostaksid inimesed, keda see peaks solvama. Eksperiment toimis, aga minu jaoks on väga oluline, mis motiividel ma tegutsen. Kui sa teed midagi riuklikel, ebasiirastel ja kiuslikel põhjustel, siis sellest ei saa pikas perspektiivis midagi head tulla. Koer ei olnud konstruktiivne idee ja oli seetõttu hukule määratud. Pärast plaati “Pure” tegime isegi veel ühe, see on lindis, aga miksimata. Arvan, et see jääb väga pikaks ajaks riiulile, sest just siis, kui plaat hakkas valmis saama, ilmus Ans. Anduri “Tuled peale”. Kuna Andur oli nii palju parem, muutis see meie plaadi väljaandmise mõttetuks.”
Ans. Andur
••“Minu arvates ei ole maailmas praegu paremat rokkbändi. Selleks ajaks, kui mina Eliidi esimest plaati tegema hakkasin, olid nemad kodus juba kolm albumit lindistanud. Kui ma neid esimest korda kuulsin, vaatasin, et kurat, ka eesti keeles annab intelligentset ja ühtlasi vahetut popmuusikat teha. Andur ajas mind juba sellepärast vihale, et nad on niivõrd hästi kokkutoimiv bänd, ma ei usu, et mina saan kunagi live’is nii hea olla kui nemad praegu.”
Kosmos
“Olen suur ulmefänn, eriti meeldib lugeda vana kooli ulmet, kuna see on nii lapsikult julge. Lapsena lootsin, et kui esimesed autojuhiload kätte saan, sõidavad autod juba õhus. Ausalt öeldes imestan, et inimene pole siiani veel Marsile jõudnud. Tundub, et inimkond on seitsmekümnendate algusest saadik paljudes asjades toppama jäänud. Mul on ka kodus kõige enam muusikat just nendest aastatest, mis jäävad allapoole 1970. aastat. Umbes selleks ajaks jõudis inimene Kuule ja paistab, et teatud seniit oli arengus saavutatud.”
Eurovision
“Tänu 2003. aasta Eurovisionile sain otsustava lükke Claire’s Birthday laiali ajada ning saadud honorari eest sain osta korteri, mis on positiivne. See, et on mingisuguseid troppe, kes mulle “80s coming back” karjuvad ja avalikes kohtades mölisema tulevad, on lihtsalt Vaiko Eplik olemise ebameeldiv ja paratamatu kõrvalefekt.”
Pilliarsenal
“Mul on 28 kitarri ja kaheksa süntesaatorit, kokku on klahvpille umbes 14. Siis veel Ida-Saksa trummikomplekt 1968. aastast, viis kitarrivõimu ja kümneid efektividinaid. Olen jõudnud niisugusesse faasi, et viimase aasta jooksul ei olegi midagi märkimisväärset juurde ostnud. Olen hakanud koguma neid päris väikseid lastesüntesaatoreid, aga kollektsionäärimuskel suureneb peamiselt vinüüli vallas. Kõrgetasemelised lääne süntesaatorid jäävadki minu jaoks ilmselt liiga kalliks, aga samas olen ma oma “venelastega” ka väga rahul.”
