Vaiko Eplikust, materiaalsest ja vaimsest algest popmuusikas

Sellest, kui palju on Vaiko Eplik Eesti popmuusikat mõjutanud, saab ilmselt aru alles tagantjärele.

Eesti popmuusikamaastik on mulle alati dualistlik tundunud. Vaimne ja materiaalne alge käivad siin hoiakute tasandil rangelt lahus. Meenutagem kasvõi Genialistide või Dagö teed väikese ringi kultusbändist üldrahvaliku hea maitse sünonüümideks. „Sulle nad ei meeldi? Kas sa oled Meie Mehe fänn?” küsiti vist nii mõneltki muusikasõbralt omal ajal pühas lihtsameelsuses ja süüdistavalt üleoleval toonil. Mõistmata, et ka artistid võivad gentrifitseeruda ja minetada selle osa publikust, kelle toel nad kunagi kuulsaks said.

Meie Mees oma slaavi estraadipalade eestinduste, Viru Valge kaubamärgiga sinasõpruse pidamise ja kontserte täis kalendriga tähendas materiaalset alget, genialistid ja Dagö oma mitmeplaanilise autoriloominguga vaimset. Tänapäeval toodab domineeriva materiaalse algega artiste peamiselt superstaarisaade, tugevama vaimse algega tegijad põlvnevad alternatiivmuusika skeenedest.