Vaim ja võim ühes paadis
Vaimu tavatsetakse võimule vastandada, ja vastupidi. Ja aeg-ajalt nenditakse siis kibestunult, et vaim on vardas ja väntab härg.
Tegelikult, kas või Eesti 20. sajandi ajalugu vaadates, pole asi sugugi nii üheselt määratletav. Meil on küll kultuuriinimesi, kes poliitikas oma rohkem või vähem otsustavat sõna sekka on öelnud.
Meie suurimaid vabaduslaulikuid Gustav Suits oli esseer ja propageeris Eesti Töövabariigi ideed. Friedebert Tuglas tegutses 1905. aasta paiku agaralt Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei põrandaalustes ridades. Eduard Vilde täitis aastail 1919 ja 1920 Euroopas diplomaadikohuseid. Üldteada on luuletaja Johannes Barbaruse poliitilise karjääri traagika. Teine sama suur poeet Johannes Semper lõi poliitiliselt kaasa nii Eesti esimese vabariigi loomisel kui ka hävimisel. Henrik Visnapuu töötas Pätsu diktatuuri ajal riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunikuna, mis oli tolle aja kontekstis vägagi poliitiline ametikoht. Jne.
Pärast Eesti ühendamist Nõu-kogude Liiduga tegid usinalt poliitilist karjääri paljud literaadid, lisaks mainitutele August Jakobson, Nigol Andresen, Hugo Angervaks, Juhan Smuul... Kes oli ühiskondlikult vastutusrikkamal positsioonil, see oli mingil kombel ka poliitikasse kistud.
Tuldi nii ja naa. Kuidas tulevad kirjanikud poliitikasse? Teet Kallas kirjeldab enda tulemist ja olemist: “Murdeealisena sula ajal uskusin umbes pool aastat siiralt inimnäolisesse sotsialismi. Õnneks võttis elu ruttu illusioonid maha. Edaspidi oli tükk aega nii, et ei mingit poliitikat. Aga 1969 sügisel sikutati vägisi poliitikasse, koguni paragrahviga nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest. KGB võttis mu kinni ja pistis algul Patareisse, hiljem hullumajja. Ja siis, alates 1971, elasin taas tükk aega nii, et ei mingit poliitikat.
1980-ndate algus ajas taas turri – uus juhm venestamislaine tuli peale. Kirjanik pidi ju oma keelt kaitsma või kuidas? Keelest ma alustasingi, avalikult läks see korda vist alles 1986, aga varjatult varemgi, 40 kirjale minu allkirja ei küsitud, tegin ise siis ühemehekirja EKP KK sekretärile Rein Ristlaanele samadest asjadest. Imelikul kombel läks korda isegi natuke välist venestamisatribuutikat kahandada.”
Kultuurilehe Sirp peatoimetaja Mihkel Mutt, kes aasta tagasi astus Isamaaliitu, selgitab oma valikut: “Huvi välispoliitika vastu on olnud lapsest saadik, sisepoliitikat olen jälginud vabariigi taastamisest alates. Huvi sekkuda tekkis siis, kui nägin, et ainult kirjutamisega on raske midagi muuta.”
Olev Remsu tegi otsuse poliitika kasuks aatelistel põhjustel. “Mind on alati valusalt riivanud sellised mõisted nagu “võõras mure”,” tunnistab Remsu. “Minu meelest peab ühiskonda juhtima kaastunne. Mina igatsen ikka teistele appi minna.”
Priit Aimla oli jälle parteituusade jaoks “tuntud nägu”. StaaĻika meelelahutussaadete toimetajana sai ta austava ettepaneku osaleda riigikogu valimistel 1992 oktoobris Kuningriiklaste partei toetajaliikmena. Aimla oli nõus, kuid nõudis asukohta nimekirja sabas – et, jumal hoidku, riigikokku ei satuks. Tingimuse partei liider Kalle Kulbok täitis, aga Aimla sattus riigikokku sellest hoolimata – kogudes isikukvoodi.
Andres Langemets figureerib poliitikas üsna inertselt: “Astusin 1998 Isamaaliidu liikmeks, sest seal oli kõige rohkem sõpru-tuttavaid ja kõige vähem endisi kommusid-nuhke,” räägib Langemets. “Paar aastat hiljem püüdsin juba välja astuda, sest mulle ei meeldinud enam selle erakonna poliitbüroo.” Lahkunud pole ta sealt aga tänaseni. Loeb end toetajaliikmeks, deklareerides: “Poliitikaga ma end otseselt sidunud ei olegi, ega hakka sellega ka tegelema.”
Igamehe kohus. Kõige suurema robinaga on eesti kirjanikud ühiskonnahoobade kallale tormanud just suurte muutuste aegadel, viimati üleva priikslaulmise ärevail aastail. Arvo Valton meenutab neid aegu: “Iga isamaaliselt mõtleva inimese kohus oli osa võtta poliitikast, kui selleks vähegi võimalus avanes. Seda enam kirjanikul, kellele oma kultuuri ja keele säilitamine peaks olema eluküsimus. 1990-ndate alguses olime kõik võrdselt õpipoisid. Kes olid loomult poliitikud ja suutsid alla neelata selle ala räpasemaid palasid, jäid poliitikasse.”
Teet Kallas annab tollasele lühidalt iseloomustuse: “1990-ndate algul osalesin Eesti ajaloo ainsa parlamendi töös, mida rahvas isegi armastas – käis meile Toompeal toetust avaldamas ja laulmas. Kuni hetkeni, mil täitsime oma ülesande, taastasime riigi iseseisvuse. Siis sai suur armastus otsa, algas argielu. Loomulikult oli tollal kõik teisiti, palju lüürikat ja romantikat ja naiivsust vaese aja foonil.”
Langemets mäletab: “Millalgi 1989–90 oleksin äärepealt astunud ERSP-sse, aga et olin Loomingu toimetaja, ei pidanud paslikuks olla erakonnas.”
Kalle Kurg, aastal 1990 Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) asutajaliige, loobus poliitilisest tegevusest siiski ruttu. “Lahkusin seepärast, et a) ELDP koosolekud muutusid ettevõtlike mammide jututubadeks ja vahel isegi koosviibimisteks, b) õige ruttu hakkas läbi paistma see, et kokkutulnute idealistliku jutu varjus peitus üpris tihti lihtlabane isiklik võimujanu ja pragmatism, c) nägin koosolekuil paari inimest, kes minu arvates olid KGB kaudu minu ellu sekkunud,” loetleb Kurg põhjuseid. Omaette kurioosumina leiame Paul Kuusbergi nime Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei liikmete hulgast, astumisaastaga 1992, kus ta on tänaseni.
Ometi, mitmed kirjanikud, kes siis tulid Eesti poliitikasse, on tänaseks saavutanud aukartustäratavalt palju – president Lennart Meri, suursaadik Jaak Jõerüüt, kultuuri- ja haridusministrid Paul-Eerik Rummo ja Peeter Olesk...
Vastukaaluks tõsistele ja pü-hendunud kirjanik-poliitikutele sisaldub parteinimekirjades ka juhuslikke kaasatriivijaid. Kunagi 1990-ndate hämaruses on Sven Kivisildnik olnud Eesti Rahvuslaste Keskliidu nimekirjas. Nüüd aga ei mäleta ta isegi, mis aastal ta sinna astus või mis sest asjast edasi sai. Samamoodi ei suuda oma parteilist kuuluvust kokkuvõ-tvalt märksõna-stada Kauksi Ülle, arvates praegu ise elu-rõõmsalt, et ega tema mingi eriline poliitikahuviline ole kunagi olnud, ja see, mis on, on ka rohkem mingiks augutäiteks.
Luuletaja Contra, kelle “püüdis” kinni Tuleviku Eesti Erakond (TEE), meenutab 1999. aastal riigikokku kandideerimise kohta, et “tollal tundus see ettevõtmine küll jõle huvitav”. Ja lisab: “Läksin, sest üks tuttav kutsus, pealegi oli TEE enam-vähem ainuke partei, mis deklareeris eurovastasust. Minu indu jahutas tublisti see, et mind pandi Läänemaa ringkonda, sest Kagu-Eestis tahtis Jaanus Raidal ise kandideerida.”
Praegu Contra vaid muigab: “Õnneks üldse valimisteks ei läinud, seal oli paberimajandusega mingi jama ja TEE lükati auti.”
Iseäranis täbar on lugu Kurega, kes oma mäletamist mööda astus ELDP-st kirjaliku avaldusega välja juba asutamisaastal, kuid kelle nimi on ELDP-st 1994. aastal moodustunud Reformierakonna nimekirjas tänaseni!
Professionaalne poliitika. Kuidas iseloomustada vaimu läbisaamist võimuga taasiseseisvunud Eesti Vabariigis?
Loomingus 10/1999 kirjutab Toomas Kall mahlakalt, kuidas linnaosavanem üht tuntud kirjanikku kohalikeks valimisteks oma erakonna nimekirja üritanud värvata. Kirjanik polnud aga kuidagi nõus: “Ega mina ei hakkaks ju ometi kusagil volikogus istuma, see ei ole üldse minu asi!” Seepeale tunnistanud helistaja ausalt: “Ega me ei tahagi, et te lähete volikogusse, ma ütlen teile ausalt, me tahame ainult, et teie nimi tooks meile hääli.”
Niisugune avameelne teadaanne muidugi ei tee au ei vaimule ega võimule.
Arvo Valton, Mihkel Mutt, Olev Remsu, Teet Kallas ja Paul-Eerik Rummo pruugivad Eesti viimase kümnendi poliitikategemise arengut hinnates otsekui üks mees mõistet “professionaalne”, leides, et tegijad on muutunud profimaks. Samas näevad sõnakunstnikud üsna üksmeelselt ka selle professionaliseerumise pahupooli – sh alatute võtete kasutamist ja suurt “ärapanemise” himu pahatihti isegi omadele (Valton).
Igatahes, lähenevate kohalike ja peatsete riigikogu valimiste eel on hea teada, et eesti vaim võtab võimuasju südametunnistusega. Kõrvalolevast nimekirjast silmadega üle lastes ei tule küll ühegi nimega seoses meelde mingeid inetuid skandaale – purjuspäi kihutamisi, avalikus kohas urineerimisi, pildi pihta tulistamisi, salajasi
lindistamisi, jõhkraid mahasahkerdamisi... Võib-olla igav, aga see-eest aus kamp.
