Vaimukust ja kuskussi



Kait Kall, Karl-Andreas Kalmet, Märt Pius ja Priit Pius näitavad lavastuses inimese rabelemist, mis suuremas plaanis näib sama viljatu kui sipelga katse saada universumi peremeheks.
Kait Kall, Karl-Andreas Kalmet, Märt Pius ja Priit Pius näitavad lavastuses inimese rabelemist, mis suuremas plaanis näib sama viljatu kui sipelga katse saada universumi peremeheks.Foto:

Renate Keerdi „Vaimukuskuss” põimib vaimukalt mõtlusi inimeseks olemise üle.

Esimese hooga tahaksin selle lavastuse kohta öelda lihtsalt, et ma ei saanud täpselt aru, mis seal toimus, aga see oli nauditav. Kuid kuna ma ei kirjuta Twitteris, siis pean veidi täpsustama.

Nii nagu Renate Keerd Eesti Päevalehele antud intervjuus ütles, soovib ta eelkõige, et vaataja leiaks ise oma seosed ning tõlgendaks nähtut ja kogetut enda järgi. Minu jaoks kangastus inimene ja tema kummaline tõmblemine. Inimene, kes ei ole muud kui üks väike tolmukübe suures universumis, ja selle taustal kumab kõigi tema väikeste tõmbluste absurdsus. Humoorikate tekstidega manati esile inimese soov kõike seletada ja suuremasse konteksti panna mõistmata, et kõik püüdlused on sama asjatud ja viljatud kui sipelga katse saada universumi peremeheks. Kuid samal ajal on ka „Vaimukuskussis” püüe midagi seletada, näidata, öelda. Miks just kuskuss, on omaette küsimus. Võiks ju mõelda, et see tähendab vaimutoitu. Aga ka vaimukust, küsimust „kus?” ja vaikima sundivat käsklust „kuss!”. Sõnamänge saab siin arendada küll ja veel, kuid vaimukus käib lavastusest läbi igal juhul, isegi kui kuskussi ei sööda (esikale järgnenud peol seda küll pakuti).

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare