Maimu Berg: meie

salongi dissidentlus seisnes vabas vaimus

Vaino Vahingu teine abikaasa Maimu Berg leiab, et erinevalt tänapäeva noortest oli neil või-malik olla boheemlased, tegeleda üksteise harimisega.

•• Vaino Vahingu peetud pooleldi underground-salongist (kus teil oli perenaise roll), on saanud legend. Millised olid need vaimsed vajadused, mis selle salongi sünnitasid?

Tõepoolest, Vainot iseloomustas pigem lojaalsus Nõukogude võimule kui selle vastasus. Ilmselt oli talle ka sisse kasvanud (kasvatatud) olla võimule lojaalne – mis on ju mõistetav selles inimestele julgeolekulises mõt-tes hapras õhustikus, mis sõja-järgses Eestis valitses. Kuid ega vaim liikunud ainult dissidentlikel radadel (neil ehk tahtlikult päris vähe), pigem on vaba vaimu avaldus totalitaarses riigis juba sellisena dissidentlus ja ses mõttes olime seda tolles salongis kõik.

Üks sellist salongilisust soodustav tegur oli muidugi see, et meil oli üksteise jaoks palju rohkem aega kui seda enamasti on praegustel noortel vaimuinimestel. Meie avaldamisvõimalused olid napimad, meil ei olnud selles üldise võrdse vaesuse õhkkonnas mingeid erilisi majanduslikke ambitsioone.

Aga muidugi kõige olulisem – kirjandus, filosoofiline ja kunstiline, esteetiline ja kõigest sellest teinekord ka välja kasvav poliitiline mõte sai tuule tiibadesse just ühistes aruteludes. Kõik polnud lugenud kõike, kaugeltki kõik ei saanudki kätte seda, mis huvitas, kuid igaüks oli lugenud midagi ja mõni oli lugenud palju. See oli mitte ainult mõttevahetus, eksperimenteerimine, rõõm üksteise heast vaimsest seltskonnast, vaid sageli ka üksteise harimine. Joodi, kuid läbu ei olnud. Oldi vaimukad ja targad.

•• Kuidas see salong välja nägi?

Sisearhitektuurilises mõttes oli asi salongist valgusaastate kaugusel. Maja, kus see kõik toimus, on lammutatud, aga kuulus kunagi Raimo Kangro vanematele. Meil Vainoga oli sellest kasutada tuba ja köök. Mugavustest oli vaid vesi toas, aga seda pidi aeg-ajalt tagaaias elektripumbaga juurde pumpamas käima. Väljakäik, kuivkäimla oli koridoris ja naabritega ühine, seda tuli minul siis pärast neid salongiõhtuid harida. Puid tuli tuua üle õue kahekorruselisest puukuurist teiselt korruselt ja tassida need siis uuesti üles teisele korrusele – seda tegin põhiliselt mina.

Meie toa olin sisustanud rohelistes toondides: roheline vaip maas, roheline tapeet, roheline kušett, millel magasime, raamaturiiulid ja -kapid, väike laud, mõned toolid. Istuti reas kušetil või maas vaibal, keskel linale laotatud söögid, vahel põletasime küünlaid. Võite lugeda mu raamatut “Unustatud inimesed”, seal aimub paarist novellist neid aegu...

Salong ei kannataks tänapäeva mõistes “arhitektuuriliselt” mingit kriitikat, usun, et meie elasime viletsamalt kui paljud meie salongi külalised – teistel olid vähemalt nn kõigi mugavustega korterid. Aga salongi pidasime meie, meie juurde tuldi meelsasti ja ma julgen arvata, et see polnud ainuüksi Vaino teene. Jõime haput veini – nagu VV armastas selle joogi kohta öelda, vahel viina apelsinimahlaga. Söök oli lihtne – võimalusi ju polnud. Meenutan seda pisut ka peatselt ilmuvas Undile pühendatud mälestuskogumikus. Vahel tõid külalised söögi- ja joogipoolist kaasa.

•• Mida Vaino Vahing teatrit ja kirjandust ühendava seltskondliku tegevusega taotles? Kas uute tekstide lavaletoomist?

Tartu oludes oli noorte kultuuritegijate ring suhteliselt väike, meil käis lisaks teatri- ja kirjandusinimestele ka teisi noori vaimuinimesi, näiteks teadlasi. Siiski valisime salongiõhtuteks teisipäeva, sest see oli teatrirahval vaba päev. Ei usu, et see kõik oli väga taotluslik, elu Tartus käiski tol ajal kahe templi – teatri ja ülikooli-ümber. Vaino teenis neid mõlemaid.

Lausa konkreetse teksti lavaletoomine oli teemaks Vahingu Oksa-näidendi puhul. Aga muidugi loeti üksteisele oma loomingut ette.

Mäletan, et Andres Ehin luges oma mingit telestsenaariumit ja me Vainoga tukkusime selle saatel, see mõjus rahustavalt ning kui kumbi meist ärkas, palusime tal edasi lugeda.

•• Vaino Vahingu tihe teatriskäimine ei leia igakord seletust. Kas tal polnud etenduse kui sellise maagiast sõltuvus?

Raske öelda. Teater ei koosne ju ainult etendustest, suurim lummus on kõiges selles, mis sinna juurde kuulub. Tore, kui näitlejad, need imeloomad, kes laval ei tea mida kõike korda saadavad, kuulavad sõna otseses mõttes suu lahti loenguid või heietusi psühhoanalüüsist või mängivast inimesest.

Teater ongi ju müstika nagu lapse sünd, näiliselt väheolulistest asjadest tekib midagi väga olulist, mis võib su täiesti endast välja viia, see, mida nimetatakse katarsiseks ja mis on imeliselt ülev. Ega VV siis seda sõnastanud, kuid usun, et ta tundis midagi sellist.

•• Need seltskondlikult aktiivsed aastad olid Vaino Vahingu jaoks viljakad. Aga veel oli ju “hulluarstitöö”... Mismoodi ta jõudis?

Jah, need olid ta aastatest ilmselt ühed loomingulisemad. Ent hulluarstitööd tegi ta poole kohaga – kohe pärast meie abiellumist jäi ta poole koha peale ja pere ülevalpidamise jämedam ots läks minu kätte. Igatahes jäi tema minust, kui ma hommikuti kella kaheksaks tööle kiirustasin, magusasti magama.

Ja oli alati kodus kirjutusmasina taga, kui ma õhtul tulin, sest pidin ju veel ka söögipoest ja pesumajast läbi minema. Selles mõttes pole põhjust teda üle hinnata. Kirjutamine tuli tal raskelt ja aeglaselt, teemad ja süÏeed ei andnud ennast kätte.

Lembit Mehilane: Vaintsist on kahju


Ääretult kurb, et sind enam pole. Kuigi me ei käinud eraelus omavahel väga tihedalt läbi, oled sa olnud üks mu lähedasemaid kolleege. Mu esimene kokkupuude Sinuga oli 1953–1954. aastal, kui õppisime Tartu Meditsiinikoolis. Sa olid vaikne, tagasihoidlik maapoiss, kes koolist vabal ajal ühis-elamus lamas voodis, pidevalt raamat ees. Sügiseti kolhoosis olles õpetas Hillar Palamets meile, maapoistele, mustlase maadlust, ratsutamist ja viisakat suhtlemist tütarlastega – tantsima palumist, ehalkäimise kombeid jmt. Viimane jäi meile mõlemile veidi võõraks ja kättesaamatuks valdkonnaks, aga mustlase maadluses olid Sa meister. Edasi läksid Sa ülikooli , mina elukooli – vene sõjaväkke. Kohtasin Sind pärast sõjaväge kui Sa olid juba tehtud mees, üliõpilane, kes teadis rääkida üht-teist Freudist ja elust.

Uus, pikem ja juba püsivam suhe kujunes, kui ühel päeval astusid Maarjamõisa keldrisse Lembit Allikmetsa juurde, sooviga kraad kätte saada. Ma olin seal juba varem paaril aastal loomkatseid teinud ja meie koostöö järgnevatel aastatel sujus imehästi. Eksperimentide tegemisel olid Sa äärmiselt järjekindel ja täpne. Ka  vajalikud artiklid ilmusid kiiresti, mistõttu kaitsesid Sa kandidaadi kraadi Vilniuses enne tähtaea. Aastaid hiljem oled Sa pihtinud, et olime loomkatsete tegemisel veidi looduse suhtes ülekohtused. Algajatena ei osanud me eksperimendist kõiki andmeid maksimaalselt välja lugeda, väiksema loomade arvuga hakkama saada. Nii mõnedki kassi-püüdmise aktsioonid Setumaale oleksid võinud olla olematud. Loomeksperimentide kõrvalt tegelesid Sa algusest peale ka kirjutamisega ja kirjutasid mind Feliksina lukku. Need olid tööd täis aastad ja sa olid suhteliselt sage külaline meie  kodus, kus artikkel või teesid tuli öö jooksul hommikuks valmis treida. Alati oli Sul kaasas kaheks murtud koolivihik, kuhu Sa tegid päevasündmuste kohta märkmeid. Peale kraadi kaitsmist hakkasid meie teed veidi lahku minema – Sina järjest rohkem kirjandusse, teatrisse, filmi ja Ellu, kus Sa oled oma sügava jälje jätnud. Kateedris õppe-jõuna olid Sa hinnatud ja populaarne eeskätt oma mitte väga akadeemilise käsitluslaadi poolest. Kui mõned muud tegemised ja asjad hakkasid Su õppetööd veidi segama, hoidsin Su`st kõvasti kinni, et Sa kateedrist minema ei kaoks. Sa ei sallinud rutiini, ükskõiksust, keskpärasust ega kultuurikaugust. See võis Sind marru ajada, tegi Sind irooniliseks, veidi üleolevakski.

Sinu lahkumisega oleks nagu suur tükk jääpangast lahti murdunud, millel nüüd edasi triivida tuleb.

Lembit Mehilane,

psühhiaater, kolleeg haiglast

Meenutused            

Linnar Priimägi

kultuuriteadlane

Vaino Vahing oli silmapaistvamaid vaimukandjaid ja seda mitte ainult kirjanikuna. Eesti psühholoogias ja psühhiaatrias oli ta üks käilakuju alates 1960. aastatest, kui temast sai noorte seas vaieldamatu autoriteet. Ta oli ka mõttestiili ja maneeri kujundaja – ta oli alati rohkemat kui kirjanik ja psühhiaater.

Vaino Vahing oli mastaapne ja värvikas isiksus, mistõttu ta sattus alailma ektsessidesse. Aga talle anti alati andeks, ka “kaaskannatajate” poolt, sest nad pidid tunnistama, et just tänu Vainole muutus nende elu huvitavamaks ja elamisväärsemaks.

Leonhard Lapin

kunstnik

1975. aastal oli meil Sirje Rungega Pärnu teatris näitus: ühes seinas tema, teises minu maalid. Ingo Normet oli teatrijuhina igati avangardset kunsti toetav. Vahing parajasti kas lavastas või tegi muud tööd. Ühel päeval tuli ta minu juurde ning tahtis ühe töö osta, ise paraja auru all.

Pärast näitust andiski Normet selle maali Vainole. Mul oli tükk aega tegemist, et raha kätte saada.

Hiljem kuulsin, see maal on Vahingu kabinetis ja et ta on maali valget tühja pinda pastakaga oluliselt “täiendanud”.

Tõnu Tepandi

teatrimees

Saab rääkida Vahingu paradigmast. Kaevasime Vahingu ja Undiga Aravul tiiki. Jäin õueväravale seisma. Vahing karjus: “Just! Just! Nii ma seisin, nii ma seisin!” Väike Vahing pidi Mehikoormasse kooli minema. Sügis oli. Väike Vahing ei tahtnud kohe kuidagi minna. Ja siis ema ütles: “Kui sa praegu kooli ei lähe, ei lähe sa siit kunagi, kuhugi.” Ja väike Vahing ikka läks ja ikka läks, kuni jõudis vana Vahingu paradigmasse, Vahingu mõtteviisi, Vahingu maailma.


Sõbralt

Peeter Olesk

kirjandusteadlane

Ka arst võib olla üksi ja kõigest ära, kuid ka temale on see vaid puhkuseks. Arstidki on töö poolest, järelikult juba kutsumuselt,  kollektiivsed, isegi siis, kui pole ei sanitari ega köögitädi, sest on vähemalt patsient. Peab olema. Patsientideta arst käib alla.

On vaieldav, kas Looja peab olema just üksi; võib-olla tahab ta “lihtsalt” segamatust. Kuid isegi tema ei taha seda segamatust lõpuni. Luuakse alati teistele. Mõnikord jultunult nagu paljud arhitektid, mõnikord häbelikult nagu enamik neist, kes peavad päevikut. Ses suhtes oli Vaino Vahing mitmeti piirjuhtum, sest tema päevikud andsid talle mõnesuguse üleolekutunde ehk niisuguse võimu, mille vastu ei saa õieti keegi (küll aga miski, nimelt hävitamine). Võib olla, et ta pisut nautis seda võimu, aga vaevalt, et ta selle üle uhke oli. Ja kui nautiski, pidi sellel olema mingi eneseületuslik põhjus.

Vahest ei ole vale oletada, et Vaino Vahing igatses juba varakult selle järele, et teda võetaks tõsiselt ja ka temaga arvestataks. Lihtne on olla literaat, raske on olla huviga tähelepandav. Vaino Vahing hakkas olema huvitav sedamööda, kuidas ta tõi sisse vaatenurga “sina”. Mis oli enne Vahingut? Kuusbergi “meie” ja “tema” (“Südasuvel”, 1966). Vahing oli tolle kuusbergliku “meie” põhimõtteteadlik täpsustaja: “meie” koosneb arvutust hulgast “sinadest”, kellest igaüks on erijuhtum. Mitte erand, vaid reegli ainuline vorm. Kusjuures ka see “sina” peab olema ennekõike “mina” ehk “tema ise”. Igivana probleem, mille sisuks on inimese enesekehtestamine.

Helluseta maailm

Varastes Valtoni teostes on inimene natuke naeruväärt. Vahingul see “natuke” puudub. Miks? Vahest seepärast, et Vaino Vahingul puudub ka “hellus”, rikkumatu lähedus. Maailmas, mida ta kujutab, on hellus võõras. Kunstiline alternatiiv oleks seisnenud selles, kui Vaino Vahing oleks hakanud kirjutama muinasjutte. See oleks tähendanud sentimentaalsuse tunnistamist, aga sentimentaalne arst võib olla enam kui ohtlik. See pidi Vaino Vahingule olema selge. Kui mitte muidu, siis enese pealt.

Mul on kahju, et Vaino Vahing ei loe neid ridu mitte kunagi. Lohutuseks jääb, et meiesugused saavad teda lugeda alati.

Sõbralt

Jüri Arrak

kunstnik

Tutvus minule kui kunstnikule oli temaga väga hariv, sest minagi olen oma loomingus tegelenud peamiselt inimesega. Vestlused temaga olid väga huvitavad. Seiklesime temaga marsruudil Tallinn-Tartu-Aravu-Panga-Rehe (seal oli minu suvekodu).

Loomingulisest koostööst on eredamalt meelde jäänud Vaino monodraama Jaan Oksast “Mees, kes ei mahu kivile”, mida mängiti 1975. aastal Vanemuise väikses majas. Mina tegin taustamaalid “Ikarose kõne enne lendu” ja “Kojutulek”. Need olid tegelikult mitmeosalised ja hingedega kinnitatult moodustasid siksaki. Nende vahel olid näitlejad – kord Evald Hermaküla, kord Vahing ise. Tegin maalid kõrgusega meeter kaheksakümmend, sest nad mõlemad olid sama  kasvu. Mingeid ettekirjutusi Vahing mulle ei teinud, lihtsalt arutasime palju ja jõime koos viina. Ikarose maali motiivi tahaks veel korrata. Seal oli Ikaros, kes läheb vastu oma surmalennule, on juba veidi maast lahti, vari on maa peal näha, ja siis peab ta oma kõne.

Kui tegin lasteraamatut “Panga-Rehe lood”, siis polnud mul kirjutusmasinat. Lugesin Vainole ette ja tema lõi sisse. Käsitsi kirjutatut oli piinlik kirjastusele Kunst viia. Tegin Vainole ka litosid, mis pandi üles tema Staadioni tänava asutusse, samuti maale professoritest.

Lõpetuseks tahaks avaldada kaastunnet kõigile inimestele, kes olid tema tuttavad, sõbrad ja lähedased.

Kolleegilt

Peeter Tulviste

psühholoog, poliitik

Mõni on selline, mida teistel olla ei saa. Näiteks: kui noore psühholoogina hakkasin temaga koos kohtupsühholoogia-psühhiaatria kompleksekspertiise tegema, mis oli tollal Eestis uus asi, oli tema jõudnud doktor Heiki Kadastikuga juba aastaid eksperditööd teha. Vaino õpetas mulle mõndagi. Päris lõpuks veel seda, et kui peaksin kohtus vaidluses hätta jääma, tuleks viidata Weisskopfi raamatule. See võib otsustada asja. Küsisin, kes oli või on Weisskopf ja kust tema raamatut võiks leida. Vaino kostis, et polegi mingit Weisskopfi, aga viitamisest võib abi olla. Ma ei kasutanud seda nõuannet küll kunagi, aga kindlam tunne oli ja oskasin ka ära tunda, kui üks advokaat kord samaväärset viidet kasutas. Usun, et Vaino ekspertiisiaktidel on peale muu ka kirjanduslik väärtus, ja kui antakse välja tema kogutud või valitud  teosed, siis peaks mõne neist aktidest seal (vastavate kärbetega)  avaldama. Üks teistlaadi ühine ettevõtmine, Juhan Luiga töödevaliku väljaandmine keelati meil selgesti ja kõvasti ära.

Vahing oli  teadagi Jungi maaletooja. Kust kohast ta jungiaanluse pisiku sai, ma öelda ei oska, aga tänu temale on eesti kirjanduses ja teatris olnud Jungi mõjusid varem ja rohkem kui psühholoogiaringkondades. Jungi luges Hermaküla, Unt, Tooming... Jungi teemadel Vainoga peaaegu ei väideldud, ükskõik kui kaelamurdvad ta väited polnud, sest seda saanuks teha inimene, kes ise on Jungi lugenud, aga sääraseid palju tollal polnud. Tema Jungi ja Kierkegaardi käsitlused pakkusid iseäralikku inspiratsiooni.

Tore, et Vainole sai viimasel paaril aastal osaks comeback. See algas “Noore Undiga” ja jätkus  päevaraamatute väljaandmisega. Mis on kirjanikule meeldivam kui see, et teda avaldatakse ja loetakse? Retseptsioon läks tõusvas joones.

Žgutt oli kaasas

Vaino nn Spiel’idest meenutaksin üht tema sünnipäevapidu. Poole öö ajal otsustasime seltskonnaga sõita Tartust Aravule, tema lapsepõlvekoju. Leidsime takso, mida polnud tollal igakord lihtne leida. Maanteel oli meeletu tuisk. Kui kohale jõudsime, ei suundunud Vaino mitte tuppa, vaid sauna. Vile oli tal kaasas nagu alati. Ta ütles: nüüd vilistame, siis tuleb isa vaatama, kes saunas vilistab. Aega natuke läks, aga isa tuli. Ja pidu läks muidugi edasi. Unustamatu oli see, kui teda oli vahepeal vallanud kiindumus kirjutusvahenditesse, seejärel artiklite separaatidesse, mille kaudu teadsime, mis maailmas teaduse vallas sündis. Ta kandis aastaid portfellis žgutti ja muid abivahendeid – arst peab alati olema valmis inimesi aitama. Ja lõpuks juhtuski nii, et buss sõitis Tartu ja Tallinna vahel kraavi ning Vaino võttis portfellist esmaabivahendid ja asus tööle.

Ta võis tühiasja ülendada sündmuseks ja ilmselgelt meelevaldset väidet endastmõistetavuse pähe serveerida. Teise inimese esimene reaktsioon oli väga tihti “EI! SEE POLE NII!”. Aga tema naeris ja jätkas, kuni teine hakkas kaasa mängima.

Müüdistuv Vahing

võib varsti tõusta filmilinale

Filmimeeste tandem Vadi-Kilmi plaanib teha Vaino Vahingu eluloolisele ainesele toetuvat filmi. Urmas Vadi filmikäsikiri on juba valmis, kuid projekt ise asub tegijate sõnul külmutatud olekus.

“Aga see mõte on täiesti elujõuline,” ütleb Jaak Kilmi.

Projekti plaanivad mehed jõudsid käsikirja Vaino Vahingule lugeda anda. “Saime filmi tegemiseks tema õnnistuse. Ütles: laske käia”.

Kilmi sõnul on käsikirjas tegelased, kelle taga võib näha teatud kultuuriloolisi isikuid. Ka Vaino Vahingust oli käsikirjas saanud psühhiaater Johannes, kes kolis ühte maamõisa öövahiks ja tegeles seal oma erapraksisega, kuhu kuulus osa Eesti NSV kultuurieliidist.

Meenutus

Andres Ehin

luuletaja

Me tutvusime alles Sirbi toimetuses aastal 1966, kui ta tuli sinna ühe oma jutukesega, mis mulle kohe meeldis. Minu meelest oli ta kõige andekam kirjanik ning sellest ajast saati hakkasime suhteliselt tihedalt läbi käima.

Vahingul oli alati värskeid mõtteid, ta valdas piiripeal olemise kunsti. Oskas näidata näitekirjanikuna normaalset inimest hulluse piirimail ja see hulluse piirimail olemine annab radikaalsust, tõstab korralike inimeste hallist massist esile. Kuid Vahingu kangelaste ja tema enda elumängud on olnud kardetavad ja surigi ta ju mitte kõige vanemana, oleks võinud veel mitu head aastakümmet elada.

Ei küündita Vahinguni

Ma ei usu, et Vahingu hiljutine populaarsus toetuks vaid ta päevaraamatutel, tema näidendeid on viimastel aastatel mängitud Vanemuises – “Potteri lõppu” ja “Suvekooli”. Mõlemad lähevad menukalt, piletid tuleb mitu kuud ette osta. Vahingu näidendites on palju nüansse ja pean ütlema, et kuigi Mati Unt oli väga hea lavastaja, ei küündinud temagi autori mõtte tasemeni. Vahingu looming on psühholoogiliselt süvitsiminev ja palju võimalusi pakkuv, normaalsuse ja hulluse piiri on võimalik tugevamalt edasi anda. Nii et tema näidendite lavastamisel pole jõutud kõige kõrgemate oksteni, pole saavutatud seda ehedust, mis ajaks kananaha ihule.

Aga Vahingule alla jääda pole häbiasi.