Vajame arheoloogide ja geneetikute abi


Ma arvan, et me pole üksteise seisukohtade suhtes kolleeg Johanna Laaksoga (mitte Laaksooga, nagu on kirjas EPL, 19.1.00) mitte sihilikult vaenulikud, vaid meil on lihtsalt raskusi vastastikuse mõistmisega. Alustaksin Laakso loo lõpust, kust nähtub, et mittemõistmine ületab tegelikult soome-ugri keeleteaduse piirid: kellelt peab üks teadlane kui niisugune üldse luba küsima, enne kui ta midagi väidab? Ja miks siis kohe nii hullusti, et soome-ugri keeleteaduse vanade mudelitega rahulolematud väidavad "ükskõik mida"? Kolleeg Cornelius Hasselblatt oli oma loos (EPL, 8.12.99) viimase asjaolu suhtes sama meelt ja vastuabinõude suhtes väga resoluutne: on vaja, et "kolleegid suud lahti teeksid ja neid "korrale kutsuksid"".

Laakso kirjutab: "Ilma algkeele ja tütarkeele mõisteta on keelte esiajaloo ja suguluse tõendamine lihtsalt võimatu." Suguluse jah, kuid mitte esiajaloo. Isiklikult mina ei saa aga aru, miks peab keelte sugulust iga hinna eest tõendama. Või mis asi see "sugulus" tegelikult on, sest keeled pole ju elusolendid, kes paari heidavad ja järglasi saavad. Keelte esiajaloo mõistmiseks peame aga paratamatult appi võtma just nimelt arheoloogia ja geneetika, sest nende teaduste käsutuses on kümnete ja sadade tuhandete aastate vanune tõestusmaterjal, mis keeleteadlastel lihtsalt puudub. Loomulikult ei tähenda see pimesi nimetatud teaduste lõa otsas käimist, vaid nende faktoloogia lingvistilist lahti- ja ümbermõtestamist. Kuid muud ei ole.

Laakso, Hasselblatt ja kes kõik veel "tahavad rahus töötada, konkreetseid tulemusi saavutada". Taeva päralt, tehku nad seda - uuendajatel pole kordagi pähe tulnud üritada neid "korrale kutsuda". Liiatigi kui uuendajatel pole Laakso meelest niikuinii selliseid tulemusi "siiamaani näidata olnud" (mida uuendajad ise oma saavutustest ka ei arvaks). Ja lõpetuseks vastus Laakso küsimusele, et kes on need "paljud soome-ugri keeleteadlased", kes vanade mudelitega enam "ei rahuldu". On enesestmõistetav, et traditsionalistidega võrreldes on nad esialgu suures vähemuses, kuid Laakso kaasmaalastest nimetaksin esijoones Kaisa Häkkineni, kes juba 1983-4 langetas soome-ugri keelepuu sõnavarast lähtudes, Seppo Suhoneni, kes muu hulgas näiteks Lammi sümpoosion 1997 pidas soome-ugri algkodu otsimist mõttetuks ülesandeks, Heikki Leskineni, kes pani sealsamas kahtluse alla läänemeresoome algkeele, ja Pauli Saukkoneni, kes on veendunud, et algkeelte ja algkodude ning nende kronoloogiate määratlemise katse juurde võib asuda alles pärast senisest realistlikumate geograafiliste, arheoloogiliste ja antropoloogiliste stsenaariumide läbitöötamist, mitte aga komparativistlike meetoditega toodetud täiesti fiktiivsetest algkeeltest lähtudes (trükis).

Debatist keelepuu üle vt ka EPL 8.12, 21.12.1999, 19.01 ja 26.01 2000

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare