Valda Raud praegu enam “Pygmalioni” tõlkida ei võtaks
Viimase poole sajandi jooksul on tema tõlgituna eesti keelde jõudnud Salingeri, Vonneguti, Hemingway, Lessingi, Fieldingi, Dreiseri, Dickensi, Shaw’ ja teiste ingliskeelsete esimese suurusjärgu autorite teoseid. Praegu elab Valda Raud koos tütar Anu Rauaga Viljandi lähedal Heimtalis. Arkaadia käis tal seal külas.
Valda Raud, kuidas hakkasite tõlkima?
Ma õppisin esimese vabariigi ajal 1938–1941 Tartu ülikoolis filosoofia teaduskonnas inglise keelt ja saksa keelt ülemastmes, rahvaluulet ja kunstiajalugu alamastmetes. Kui tuli nõukogude kord, siis mind alguses isegi natuke ka ahistati, ei võetud ametiühingusse, kuna mu isa ankeet jättis soovida. Ta oli nõukogude võimu poolt vallandatud eesti kõrgem kaadriohvitser ja vabadusristi kavaler. 1941. aasta juunis isa küüditati ja lasti 1941. aasta lõpul ühes Kirovi oblasti vangilaagris maha. Isa traagilise lõpu kohta sain teada preester Vello Salo abiga, kes on uurinud Eesti armee kaadriohvitseride elukäiku.
1940. aastal tutvusin kirjanik Mart Rauaga. Mart ütles, et sa õpid inglise keelt ja oled kirjandushuviline, sa võiksid midagi katsuda tõlkida.
Mispärast see asi üldse ette tuli? Tartu ülikoolil oli peahoone pööningukorrusel filosoofiateaduskonna seminar-raamatukogu, hubane vaiksete nurgatagustega paik, kus sai vaikselt töötada ja kõik vajalikud sõnastikud olid käepärast võtta. Ükskord töötasin ühes tagumises kambris, kus oli suur seinaorv ja seinaorval oli maalitud istuv Kristus. Oli juba nõukogude aeg, Kristus oli alles kinni müürimata, kui astus sisse üks mees ja küsis: “Kes teist oskab saksa keelt?” Me vastasime, et me kõik oskame saksa keelt. Tema ütles, et tal on ruttu tarvis üks väike raamat ära tõlkida, nimelt Friedrich Engelsi brošüür “Töö osa ahvi kujunemisel inimeseks”. Kes tõlgib ära? Ma ütlesin, et noh ma ju võin tõlkida. Seni ma midagi tõlkinud ei olnud.
Seda kergekäeliselt antud lubadust kahetsesin hiljem väga, sest samal õhtul tuli Mart ettepanekuga, et käiksime järgmisel päeval perekonnaseisuametis ära. Käisime ära ja läksime üheks päevaks pulmareisile Valgemetsa. Mul kripeldas see lubadus kogu aeg südame peal ja varjutas veidi seda õnnelikku maikuist päeva. Tartus tagasi, tegin tõlke ikka ära, kas hästi või halvasti, kes seda teab, pigem ehk halvasti.
Kui sellest Mardile rääkisin, küsis ta, mis mulle selle eest ka maksti. Ütlesin, et kolm rubla – selle eest ostsin muide Mardile kingituseks salli. Mart arvas, et see oli ju tudengi nöörimine, et miks ma ei võiks üritada tõlkida midagi tõsisemat. Ütlesin, et mul on hiiglama huvitavad Theodore Dreiseri novellikogud “Kaksteist meest” ja “Naiste galerii”. Ja Mart soovitas mul neid kohe tõlkima hakata.
Enne, kui sain kirjutusmasina taha istuda, tuli sõda peale. Olime sunnitud Eestist lahkuma, aga muidugi mitte koos. Mina sattusin Pugatšovi maile Saraatovi oblastisse, Mart aga Kuibõševi, kus töötas raadios eestikeelsete saadete toimetaja ja diktorina. Meie stepis kuulasime krapist uudiseid, aga kui öeldi, et nüüd tulevad eestikeelsed saated, nii käis plõks ja järgnes mingi muusika.
Ükskord oli Pravdas teade, et eestlased on moodustanud Jaroslavlis kunsti ja kirjanduse ansamblid, millest võtavad osa Paul Rummo, Paul Luhtein, Priit Põldroos, Gustav Ernesaks, Mart Raud jt. Aga tema tegelikult sinna kunagi ei sattunud, vaid viidi üle Moskva raadiosse. Mina võtsin ruudulise paberilehe ja kirjutasin sõbranna abiga Pravda toimetusse kirja, et värske abikaasa on kaduma läinud ja kas on äkki võimalik kuidagi kontakti saada.
Pärast Mart rääkis, kuidas parajasti siis, kui ta saatesse mikrofoni juurde hakkas minema, helistati talle Pravda toimetusest ja küsiti: “Kas teil on naine?” – “On küll.” – “Kus ta teil on?” – “No ma oleksin õnnelik, kui keegi ütleks mulle, kus ta on.” Ta oli mind igalt poolt evakuatsioonipunktidest otsinud. Niimoodi viidi meid kokku. Siis sain Moskvasse väljakutse ja jõudsin sinna just sellel ajal, kui algas Stalingradi lahing.
Millega te Moskvas tegelesite?
Kõigepealt tegelesin sellega, et sünnitasin tütre Anu. Enne, kui ta sündis, käisin tööl võõrkeelse kirjanduse kirjastuses, kus anti õpikuid välja. Pakuti tõlkida raamatukest partisan Zoja Kosmodenjanskajast, tõlkisin selle ära, täpset pealkirja kahjuks enam ei mäleta.
Kui Eestisse tagasi tulime, oli juba loodud meie oma kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Mulle pakuti tõlkida vene kirjaniku Nina Jemeljanova romaani “Kirurg”. See ilmus 1945. aastal. Koostöö kirjastusega oli mulle teretulnud, sest lisaks tütrele sündis meile 1945. aastal poeg Annus, ja see võimaldas mul töötada kodus oma laste läheduses.
Usaldasin juba minna Dreiseri kallale. 1945. aastal immatrikuleerusin uuesti Tartu ülikooli ja nüüd tuli otsustada üheainsa keele kasuks. Valisin inglise keele, erialana inglise kirjandus. Mu esimesi ülesandeid oli seminaritöö Theodore Dreiseri loomingust, hiljem tegin temast ka ingliskeelse diplomitöö. Ma ei tea, kas ise ka väikselt vihjasin, aga igatahes sõlmis kirjastus minuga lepingu Dreiseri novellide tõlkimiseks.
Kõige raskem autor, kes mul kunagi on olnud, oli Dreiser. Nagu öeldakse, peab raskest peale hakkama, siis on pärast kergem – ja nii see tõesti oli. Pärast tõlkisin ma peale novellide veel romaani “Õde Carrie”.
Kas olete saanud tõlgitavaid autoreid valida rohkem oma maitse järgi või on see olnud tellimustöö?
Ma ütleksin: fifty-fifty. Osa, mis kirjastus pakkus, mis neil plaanis oli, ja osa, mis ise leidsin. Ma olen väga vähe reisinud, oli mitu põhjust, miks ma ei saanud – riik ei tahtnud ja abikaasa ei tahtnud. Aga 1963. aastal käisin Inglismaal. Meie reisigrupis oli filmirahvast, paar kirjandusedaami, üks kirjandusdoktor Kiievist ja mõned muusikud. Huvitavad kontaktid. Eriti põnevad olid kohtumisõhtud inglise filmitöötajate ja ajakirjanikega, vahetati aadresse, tekkis mitu kirjavahetust, mõni kestis vähemalt paarkümmend aastat. Saadeti kalendreid ja saadeti raamatuid. Osa raamatuid läks kaduma, osa jõudis pärale.
Ja muidugi tuldi ka siia, toodi raamatuid. Oli üks filmimees, kelle peres me Londonis külas käisime ning kus mind viidi raamaturiiuli juurde ja öeldi: “Võta siit, mis sulle meeldib.”
Mis teie initsiatiivil on eesti keelde jõudnud? Vonnegut, Salinger?
Vonnegut kindlasti. Salinger ei jõudnud minu, vaid Otto Samma initsiatiivil. See oli ilmunud Moskvas, väga hea tõlge. Otto ütles mulle, et võta, tõlgi sina see ära, sinu poiss on praegu täpselt nii vana, nagu oli Holden.
Salinger kütkestas mind väga. Ükskord hiljem, kui siin käis Mardi juures grupp koolitüdrukuid Elvast Ain Kaalepi kirjandusklassist, küsis üks koolitüdruk mu käest, kes on mulle nendest autoritest, keda olen tõlkinud, kõige sügavama mulje jätnud. Eksprompt vastasin, et Salinger. Ja nii see on.
Juhtus niimoodi, et mul tekkis kontakt ühe ameerika professoriga, kelle nimi on Donald Fiene ja kes korjas üle maailma kokku kõik Salingeri materjalid. Ta kirjutas Lenini raamatukogule Moskvas, kiri saadeti mulle, ma vastasin sellele ja sain selle professori käest kõik need “Frannyd ja Zooeyd”, peale selle Wisconsini ülikooli uuringud Salingeri kohta.
Kas olete suur Kurt Vonneguti fänn?
Fänn ma küll ei ole, aga Vonnegut mõjus ju tookord niivõrd uudsena. Hakati juba mõnevõrra loobuma lineaarsest, kronoloogilisest jutustusest, mis on omane realistidele, tulid sisse tulevikumälestused ja niisugused asjad. Jutustus hakkas toimuma assotsiatiivselt, üks asi tuli meelde, meenutas midagi Näiteks Vonneguti teoses “Tapamaja, korpus viis”. See on tõesti hea raamat.
Olen temalt tõlkinud ka näidendi “Õnne sünnipäevaks, Wanda June” ja “Tšempionide eine” – ilma et see oleks mulle nii väga meeldinud. Aga Vonnegut oli Moskvas külas, mina olin paar aastat üle pensionile mineku ea, mul oli vaja korraga ühte summat ja nii tõlkisin “Tšempionide eine” ära. Nüüd ilmus see uuesti.
Uues trükis on tõlge eelmisega võrreldes mõnevõrra muutunud.
Kui kirjastus minult litsentsi palus, ütlesin, et seal on sees sihilikke vigu ja tõlge tuleks uuesti üle vaadata. Tavaliselt mõni viga on alati, aga kuna tookord valitses puritaanlik hoiak, olid mõningate kehaosade nimetused kuidagimoodi redutseeritud.
Seal on ikka rohkem muudetud kui ainult kehaosade nimetused.
See on siis toimetaja suva, sest teised tõlked, mis on uuesti ilmunud, on peaaegu muutmata.
Viimase aja teoseid, mis mulle väga meeldis, oli John Fowles’i “Prantsuse leitnandi tüdruk”. See raamat meeldis mulle väga, kuigi sellega oli eriti palju tööd, ma ei saanud tõlkida ilma, et oleksin kommentaare teinud. Need trükiti ära ja kergendavad selle teaberohke romaani lugemist. Seal on ka väga huvitavad loodusekirjeldused, mis praegu on ju kirjanduses üsna haruldased.
Siis tõlkisin raamatukese, mis sai Inglismaal 1987. aastal Bookeri preemia. Üks nendest ajakirjanikest, kellega 1963. aastal tutvusin, saatis mulle vahetevahel raamatuid ja ajalehtede väljalõikeid kirjandusarvustustega. Kord oli pakis mitu raamatut, mina olin natuke haige – mis minuga harva juhtus – ja valisin sealt Penelope Lively romaani “Kuutiiger”. Vat see raamat meeldis mulle! Kahju, et Livelyt ei ole rohkem tõlgitud, tal on ikka päris palju huvitavat. Praegu on mul kaks tema teost olemas, tahaks tõlkida, sõrmed sügelevad, aga silmad ei luba.
Pärast seda tõlkisin raamatu, mis minule väga meeldis ja millest ma arvasin, et see teistele ka meeldib. Kui seda kümmekond aastat tagasi tõlkisin, oli seda Inglismaal juba kolmteist trükki ilmunud ja film tehtud. See raamat oli Mervyn Peake’i “Mister Pye”. Minu meelest on seal hirmus hea huumor ja olid ka autori illustratsioonid, mis märksa aitasid teksti pildilikumaks muuta. Ma palusin kirjastust, et see trükiks autori illustratsioonid ära, nad lubasid ka, aga ei teinud seda. Ja sel raamatul on väga kole kaas.
Nüüd ma siis maandusin keldi palvetele. Religioosne olen olnud noorena, vahepeal oli interregnum viiskümmend aastat, nüüd olen tütre Anuga Viljandi Jaani kiriku koguduse liikmed. Meie pastor Jaan Tammsalu palus, et ma tõlgiks talle keldi palveid jutluste jaoks, aga mulle need kangesti meeldisid. Hakkasin tõlkima ja kui seitsekümmend tükki oli tõlgitud, siis ta ütles, et anname raamatu välja. “Keldi nägemus” ilmus 1999. aastal, “Keldi palved” 2003. aasta jõuludeks. Osalt need raamatud kattuvad.
Tõlkejutule lisaks tahaksin öelda veel paar sõna toimetajate kiituseks. Hea toimetaja annab tõlkele lihvi, leiab üles vead, ebatäpsused ja vahelejätmised. Minul oli õnn töötada 30 aasta jooksul koos Eesti Raamatu toimetaja Evi Siimsoniga. Meil oli suurepärane klapp – kumbki ei surunud end liialt peale, kumbki ei andnud ülearu järele.
Kas te mõnega tõlgitud autoritest olete kirjavahetuses ka olnud?
Ma kirjutasin Bill Naughtonile, kelle “Alfie” siin laineid lõi. Selle kaanega oli niimoodi, et kui raamat sai tõlgitud, pakuti seda ühele meie naiskunstnikule illustreerida. Aga tema ei soovinud, ütles, et ta nii roppu raamatut ei illustreeri. Siis pakuti seda Villu Tootsile. Toots hõõrus käsi ja tegi kaane. “Alfie” ei ole ropp raamat. On naljakas ja amüsantne, kuid tegelikult tõsine, kergemeelsust tauniv teos.
Naughton saatis vastuse, et mäletab Eestit küll, siit saadeti Inglismaale head pruuni võid. Tootsi kaas meeldis talle ka väga. Ta saatis mulle oma lasteraamatu “Väravavahi vastulöök”, kus olid nii mõnusad humoristlikud jutud, et need ka ära tõlkisin.
Kui vaatate oma elutööd, kas tunnete uhkust?
Ei noh, mis uhkust. See on minu töö, mis mulle on meeldinud ja mida olen tahtnud teha.
Olete tõlkinud inglise ja ameerika kirjanduse esimese järgu sõnameistreid. Kui suurt vastutusekoormat olete seejuures tundnud?
(Naerab) Heh, vastutus! Kui ma mõtlen praegu, et olin algaja tõlkija ja võtsin tõlkida Shaw’ “Pygmalioni” Praegu küll ei võtaks!
See oli noore tõlkija hulljulgus?
Jaa-jaa. Aga mis ma teen, kui mulle pakutakse ja see töö mulle tõesti meeldib? Kui liiga kerge tõlge on, siis – nagu nüüd öeldakse – ei paku pinget. Ma ükskord poolkogemata tõlkisin ühe kriminulli, mille pärast mul oli natuke ka häbi, et läksin kergema vastupanu teed. Et ei võtnud tõsisemat tõlget.
See oli vist Dashiell Hammetti “Kõhn mees”?
(Naerab) Mina ei tea, ei mäleta seda nime! (Tõsineb) Aga ma arvan, et võib-olla olen päris hästi hakkama saanud.
Milline on inglise kirjanduse tippautorite keel? Kas see on kõrge, korralik inglise keel?
Noo, kui võtta, kui palju neil slängi on! Näiteks nii mahlakat teksti, nagu Fieldingi “Tom Jonesis”, ei ole üldse võimalik meil päris adekvaatselt edasi anda. Eriti tookord, kui ei olnud ühtegi slängisõnastikku. Aga “Tom Jonesis” ei olegi niivõrd släng, kuivõrd lihtrahva keel. Inglismaal on ju suurem vahe haritud ja harimata kõnepruugi vahel kui Eestis. Meil on murre ja kirjakeel, seal on veel lihtrahva keel ja tavaline kõnekeel. Selle poolest annab päris nuputada. Kaunikõlalist Oxford English’it kohtab ka omajagu.
Kuidas te selle tarvis oma keelepagasit olete täiendanud?
Selleks et tõlkida, peab oskama kõigepealt hästi oma keelt. Õppisin rahvaluulet, mis aitas mind väga nende palvete tõlkimisel, kogu aeg aastate jooksul lugesin rahvaluulet, lugesin häid tõlkeid, näiteks Debora Vaarandi omi. Üldse peab lugema eesti kirjandust, sellega kursis olema.
Mulle sobis eriti hästi näidendite tõlkimine, sest minule on dialoog kerge. Ja proosateksti sees ka. Alguses, kui tõlkima hakkasin, oli mulle väga suureks toeks mu abikaasa. Pärast muidugi vähem, siis ka vajasin vähem. George Elioti “Veski Flossi jõel” on juba täiesti ilma nõunikuta tõlgitud, samuti järgmised teosed.
Kas ise olete ka midagi ilukirjanduslikku kirjutanud?
Ei ole. Vat ei ole mul seda fantaasiat! Kui Mart Raud on kõrval. Ja ka Anu Raud. Mida olen kirjutanud päris palju, on kirjad oma klassiõdedele Rootsis ja inglise sõpradele. Need on inglise keeles, aga nende eest olen ma alati kiita saanud.
Kas te mälestusi ei ole kirja pannud?
Ei ole!
Ei ole plaanis ka?
Ei ole jah. Nüüd on küll kangesti niimoodi, et kõigi eludest räägitakse, kõik räägivad oma elust ja teiste eludest pisiasjadeni – aga mina olen seni tundnud nii, et minu töö on kõigile pakutud ja antud, aga minu isiklik elu peaks olema minu varjupaik. Teine asi, kui memuaare panevad kirja Kaplinski, Kross või Mereste. Neid loen suurima huviga.
Kui mu abikaasa juubelisünniaastapäev oli, otsis Anu kokku materjali näituse tegemiseks meie väikeses Heimtali muuseumis. Ta leidis väikse nahkmärkmiku, tegelikult telefoniraamatu, ja hakkas vaatama – see oli minu päevik aastast 1974, natuke ka aastatest 1975 ja 1976. Seal oli sees, mida Mart oli mõne asja kohta öelnud, vahel väga pikantselt ja naljakalt, kunagi mitte pahatahtlikult. Mart oli suur kalambuuride ja epigrammide puistaja – ja neid on palju seal sees. Anu luges sealt meie sünnipäevakülalistele ette. Siis ma mõtlesin, et oh ma tobu, ikka oleks võinud Nüüd pean mitu aastat asjalikumat päevikut, eriti Anu huvides.
Mis ajast te siin majas elate?
Kõigepealt tulin ma siia 1945. aastal, kui äi veel elas. Kodurahvas kutsus meid rändlindudeks – tulime maikuus ja läksime oktoobripühade ajal ära. Eriti sellepärast, et ma ükskord kirjutasin Sakala kalendrisse ühe väikese loo, kuidas mu vanaema linde armastas. Siis hakati meid rändlindudeks kutsuma. Pidevalt elame siin alates 1990. aastast.
