Valdas Ozarinskase vangistav lihtsus Kumus
Valdas Ozarinskase ja teiste temasuguste kunstnike töödest on tavaks arvata, et nad on sügavad, mitmekihilised, raskesti mõistetavad ja keerulised. See ei vasta päriselt tõele. Spetsiaalselt Kumusse loodud “Transverse” on lihtne ja temast arusaamiseks ei pea midagi teadma (kuigi võib). Kui lisaks soovunelmatele on kunstinautlejal ka teadmisi (heli)kunstist, muudab see kunstniku pingutuse vaid köitvamaks ja nauditavamaks. Aga mitte tingimata.
Kumu aatriumi sisenedes näen ringi noodihoidjatest. Nad seisavad tihedalt koos, näod väljapoole, igaühel trükitud partituur kuulajale. Noodiks on kaks audiograafilist vektorit, mis tähistavad vasakut ja paremat kuulmekanalit, rõhutatud teravused punktidega märgitud vastavate sagedusribade kohal. Sellised on joonised, mis antakse teile, kui satute arsti juurde kuulmist kontrollima. Installatsioon on rõhutatult puhas ja vormilt lakooniline, näeb välja nagu moodne kunst. Samas on selle steriilsus ootamatult segadusse ajav. Näiteks meenub mõni piktogramm, mis oma ülimas lihtsustatuses muutub just seetõttu mõistetamatuks. Vangistav lihtsus, ütleks.
Võtan voldiku ja näen sellel tiigivee sillerduse sarnaseid mustvalgeid ringe sisse-välja mulksumas. Aatriumi on üles seatud kaheksa LCD-ekraani nendesamade, aga liikuvate op-mustritega ning alles nüüd märkan kõlareid ja rahulikku voogavat heli, mis ühe partituuri juurest teise ette seistes hakkab tunduma kui tšelloheli. Delay tõmbab poognatõmbed liistule ja põimuvate akordide järgnevustest joonistub Kumu seinte vahele Ozarinskase muusika.
Lõhub Kumu steriilsust
“Transverse” on väga traditsiooniline heliinstallatsioon. Ta on üks neist, mis vaadates ei millegagi köidavad. Ozarinskas on küll lisanud op-mustrid, kuid need mõjuvad pigem pildilise lisa-väärtusena. Voogavad ringid on siin vaid aktsendiks, kuid nende monotoonsuses võrsub fantaasia seda vabamalt. Mõelgem korraks, et Kumu kaarjas aatriumis lastakse tuled kustu ja iga muuseumi külastaja peab hoolikalt vaatama, kust läheb trepp ja käsipuu... ja et “Transverse’i” värvimuusika kuvatakse üle terve aatriumi seinalaotuse.
Nüüd oleks inimene Kumus sõna otseses mõttes mähitud “Transverse’i” heli- ja pildi-lõuendisse. Inimene leiaks end muusika- ja valgusmängus kümblemas. Niisuguseks jõuan korraks mõelda “Transverse’i” märksa poeetilisema lahenduse, kuid taandun siiski reaalsuse ees. Üldjuhul vajavad audiovisuaalsed kunstid spetsiifilist keskkonda, mingit hämarat kohta, kus inimene saab tööga segamatult kaasa minna ja end selle seest leida. Et süveneda, on sellise kunsti nautimiseks tarvis aega. Mine tea, võib-olla ehitatakse just Kumusse Baltimaade esimene päris heligalerii...
Heliinstallatsioonidel on üks huvitav sarnasus monumentaalskulptuuriga. Ruumispetsiifiline helikunst on monumentaalne. Ja Ozarinskase “Transverse” on pandud keset inimesi nii, et Kumusse sisenejal poleks võimalik valida töö eiramise ja sellest osasaamise vahel. “Transverse” on läbinisti ambient’lik braianenolikus võtmes, monumentaalne ja totaalne. “Transverse’i” poognatõmbehelid sulanduvad sagivate, telefoniga rääkivate, näitust vahetavate töömeeste ja teiste juhuslike helitekitajate kuuldavatesse jälgedesse. Tänu Ozarinskase tööle muutub Kumu kliiniline keskkond hoopis elusamaks.
Muide, Valdas Ozarinskas, tänavune Hansapanga kunsti-preemia võitja, on lisaks helikunsti huvile arhitekt. Ta disainis Leedu nüüdisaegse kunstikeskuse (CAC) fuajee Vilniuses, muutes selle avatud suhtlusruumiks kõigile kunstisõpradele ja -huvilistele. Lõhkudes oma installatsiooniga Kumu steriilse haiglafiilingu, paneb ta mõtlema kunstiinstitutsiooni hariva, õpetava rolli üle. Õigemini, ta paneb selles kahtlema.
Kunstnik mõtleb üle
Kunstiinstitutsioonide rammestav safe play võtab kunstide eksponeerimisel ka kõige avangardsemalt ja päevakajalisemalt ning ausameelselt poliitiliselt kunstilt selle relvad ja mõjujõu. Mistõttu ma ei usugi sihtotstarbeliselt poliitilisena loodud kunsti toimimisse galeriide jmt kaudu, aga see on hoopis teine teema. Siiski pean möönma, et Ozarinskase installatsioon on poliitiline aktsioon institutsioonilisel tasandil. Muuseumi tavakülastajad ärgu tehku sellest muidugi välja – sisepoliitika. Kui peate end tavakülaliseks, siis teile on mõeldud pelk vormimäng audiovisuaalsete muareede näol.
Tagasi Ozarinskase voldiku juurde. Leiame sellest lõika-ja-kleebi tehnikas “arvustuse”. Seal on 39 viidet teiste kunstnike, mõtlejate ja kirjutajate tekstidele, mis ise on omakorda deleuze-guattariliku risoomloogika vili. Räägi veel sisust! Siin on kunstnik juba üle mõelnud. Kas pole mõne taidleja kunst liiga segaseks aetud ilmaasjata, üle kontseptualiseeritud ja abstraheeritud? Kas pole ta jandiks muutunud? Kas pole liigne sisule keskendumine muutunud vormiks? Võib-olla seda Ozarinskas tahtiski öelda. Aga kui ei, siis väljendaksin ise säärast muret.
