Legendaarne jänesekõrts avati esimest korda 1880. aastal Mõrtsukate kabaree nime all, kuna toona tema klientuur suuremalt jaolt selle elukutse esindajatest koosneski. Hiljem sai koht tuntuks nimekatest kunstnikest püsikülastajate poolest, kelle hulka on kuulunud Charlie Chaplin, Ernest Hemingway, Aristide Bruant, Apollinaire, Maurice Utrillo, Modigliani, Francis Carco ja paljud teised sajandi alguse suurnimed.

Tänu naljakale juhusele sai paik kunstnike käest ka praeguse nime. Nimelt oli koha omanik üsnagi tuntud kunstnik André Gill ning tema enda järgi kandis majake mõnda aega üsna vaimuvaest nime: Cabaret A. Gill. Palju furoori tekkis aga siis, kui majaotsale maaliti potist välja kargav jänes – koha eriroa, jänesefrikassee auks. Tänu lõbusale logole ning nutikale sõnamängule sai asutus tuntuks kui Lapin (jänes) A. Gill, mis hääldus samuti kui Lapin Agile… Sellest siis Väleda Jänese kõrts.

Boheemlaste stammkoht

Lapin Agile veetles oma hiilgeaegadel väga põnevat ning värvikat seltskonda. Muu hulgas oli ta teiste kunstnikest patroonide kõrval tuntud kui Picasso sõpruskonna eelistatumaid ajaveetmiskohti, sest siin oli alailma rahanappuses vaevleval boheemlaspundil võimalik oma töid söögi vastu vahetada. Vastutulelik peremees riputas oma investeeringu sinnasamasse ruumi seinale ning tekitas nõnda veel enamgi kunstnikele meelepärast atmosfääri.

Samas valitses kabarees niikuinii alati boheemlikult kaootiline õhkkond kas või seetõttu, et lisaks enamasti vintis kunstnikele pesitses samas ruumis ka seltskond peremehe lemmikloomi. Suures kaminas elas kari valgeid hiiri, laudade vahel ja peal jalutas ringi üks ahv ja mugavalt tundis end ka armastatud omaniku Frédé eesel Aliboron.

Vahel ka Loloks kutsutud eesel mäletses kõikjal ja isegi maalis mõnikord – muidugi peremehe sõprade abiga. Kunstnike meelest oli ääretult naljakas Aliboroni saba külge värviseid pintsleid siduda ning seejärel ta selja taha lõuend tõsta ja teda sabaga vehkima ärgitada. Üks “võimsate” pintslilöökidega lõuend “Päikeseloojang Aadria mere kohal” jõudis 1910. aastal suisa suurele kunstinäitusele ning kui töö autorlus lõpuks päevavalgele tuli, tekkis mõnede pudeliaustajate naljast tohutu skandaal.

Säärase joomaurka kirjeldus ei pruugi muidugi seostuda sellise kabareega, nagu seda praegu tuntakse. Esimesed kabareed ja varieteed ei etendanud suuri lavastusi, nagu praegu Moulin Rouge’is või Lido’s näha võib. Vastupidi – need tekkisid eelkõige madalama klassi meelelahutuseks ning idee järgi võis igaüks, kes aga soovis, oma oskusi näidata: saali keskele astuda ja metsikult tantsida, laulda, luuletusi lugeda, seinale joonistada, pehmest leivasisust skulptuure vormida, näidendit esitada või ükskõik mis muul moel enda ja juuresolijate aega täita.

Ka toonane kankaan ei olnud midagi praegusele koreograafilisele jalapildumisele sarnanevat, vaid rohmakate tööinimeste murede jõulise väljavalamise ja kangemast märjukesest inspireeritud tuigerdamise segu. Kujutlus pikantsest seeliku alla piilumisest ning pitsikeste-satsikeste imetlemisest tekkis aastakümneid hiljem ja nüüd kasutatakse seda levinud klisˇeepilti enda kasuks ära, nimetades seda autentseks ja originaalseks prantsuse kabareeks, mitte et ka tollel klisˇeel oma võlu poleks.

Tänapäeval ei ole Lapin Agile muidugi päris selline nagu vanasti, kuid pikaajaline traditsioon ja kunstnike patronaazˇ on seda hoidnud siiski palju algupärasemana kui paljusid teisi Pariisi lokaale. Lapin Agile jäi kunstnike kogunemispaigaks ning Montmartre’i hääbuva boheemlasvaimu ülalhoidjaks ka siis, kui enamik teisi sarnaseid asutusi ja isegi loomeinimesi künkalt alla, Seine’i vasakule kaldale kolis.

Lapin Agile on järjepidevalt uksed lahti hoidnud ning tunduvalt vähem kommertslik. Jänesekõrtsi õhtuprogramm ei keskendu rangelt koreograafilisele kankaanile, vaid Edith Piafi lauludele, prantsuse sˇansoonidele, vanadele joomalauludele ja oma olustikulisele ning kunstilisele pärandile.

Niisiis – kui tahta Pariisis veel natukenegi selle kunagist romantilist õhkkonda tunda saada, siis maksaks kuulsas punases veskis raharaiskamise asemel minna ja otsida üles Montmartre’i kitsaste tänavate keskelt väike Väle Jänes. Seal saab seda veel nautida.