„Võõra mõõga teenistuses” on üks neist. 1959. aasta romaanivõistlusel äramärgitud lugu ei jõudnud lugejani. Žürii esimees Rudolf Sirge kirjutas teost kritiseerides: „Autori teostamisviis on kohati üsna haarav ja ekspressiivne. Kuid õhinas olla originaalne, jutustada värvikalt on tal selle teema juures otsekui ununenud ideoloogiline selgus.” Ühesõnaga möönis žürii, et Kaugveri maailmakäsitlus pole piisavalt mustvalge, ent julges teost äramärkimise vääriliseks pidada.

Otsus tekitas 1960. aastal EKP keskkomitees skandaali, makstes muuhulgas koha kirjanike liidu sekretärile Lembit Remmelgale, kes Kaugverit tuliselt kaitses. Hiljemgi, 1981. aastal, kui juba tunnustatud autor oli romaani parandanud ja kohendanud, jäi see ikkagi riiulile.

Kuna Kaugveri peamine põlvkonnaraamat „Nelikümmend küünalt” (1966) ikkagi ilmus, kuigi rääkis tabuteemadest nagu soomepoisid, kipuvad tekkima ootused. Mis siis oli veel viiekümnendate lõpus liig?

Tupikuga lõppev paratamatus

1944. aasta sügis. Eesti laskurkorpuse patrullile satub kätte põgeneva endise SS-lase päevik. Selle autoriks osutub eestlane, kes on täpselt kirja pannud kõik sündmused, mõtted ja vaidlused alates 1941. augustist, kui Saksa väed tema kodulinna – vihjete järgi äratuntav Rakverena (ka Kaugveri sünnikant) – jõuavad, kuni hetkeni, mis eelneb kohtumisele korpuse patrulliga. Sisuliselt räägib raamat Saksa okupatsiooni argipäevast.

Liig oli ilmselt kõik kokku. Alates teemast – eesti noorte, Kaugveri põlvkonnakaaslaste valikud Teise maailmasõja ajal – ja Kaugveri „kavalusest” – raamjutustusest. Korpuse patrulliga kohtume uuesti alles viimastel lehekülgedel, kui päevik ehk siis raamat ise on läbi. Ja lõpetades hilisteismeliste tegelaste galerii ja nende vaidluste ehk Kaugveri mõttekäikudega.

Sest kuigi „Võõra mõõga teenistuses” on  kirjutatud n-ö poliitiliselt korrektselt ehk siis Saksa okupatsiooni ja selle kaasnähtusi pigem kritiseerides, teeb peategelane, gümnasist Väino Orusaar, seejuures pidevalt kõ-heldes, paratamatuid valikuid, mis lõppevad tupikuga. Laskurkorpuse patrulli eest metsa putkamisega 1944 sügisel. Kusjuures hinnang päevikus lahatud mõtetele ja kirjeldatud valikutele tuleb ise anda. Ka jääb Orunurme saatus lahtiseks.

Omaette huvitavaid mõtteid tekitab Jan Garšneki kujundus. Mustvalge portreefoto Kaugverist, all vasakus nurgas SS-i Totenkopf. Justkui oleks tegu leegionäri memuaaridega. Ei ole! Seda enam, et sakslased pole siin sugugi kamraadid, vaid need, kes eestlaste väeosa taganedes pigem kotti jätavad. Samal ajal vaatad kaant ja tead kohe, et selle all on midagi Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnutest. Võta nüüd kinni, kuid seiklusromaani, mida „Võõra mõõga teenistuses” ka on, võinuks äkilisemalt kujundada. 

Raimond Kaugver

„Võõra mõõga

teenistuses”

Pegasus