Valentin Kuik püüab ideaali
Kuik jäädvustab Kalevipoja monumenti ümbritsevad lahkhelid tõsielufilmiks
tiinal@epl.ee
Valentin Kuik (56) on filmimees ja kirjanik, kes naudib rohkem tööd kui lõpptulemust, sest ideaalne jääb kättesaamatuks. ReÏissööri hinnangul väärivad filmimist asjad, milles on iva sees, kuid mõni asi aga tuleb hoopis kirja panna. Kas teie uus mängufilm “Lurjus” võib kujuneda rahva hulgas sama populaarseks kui näiteks “Keskea rõõmud”?
Vaevalt küll. Publikumenu saavutamiseks on vajalik suur reklaamikampaania, kuid selleks meil raha ei ole. Eesti filmimehed ei alusta tööd kalkulatsioonidega, et kellele võiks nende looming peale minna.
Publiku huvi Eesti filmide vastu on leige. Kui palju võis selle olukorra parandamisel olla abi Eesti filmide nädalast?
Muidugi oli sellest abi. Eesti filmide näitamise võimalused on üldiselt kehvad, sest kinosid pole kuigi palju alles jäänud. Miks mitte kasutada võimalust vaadata Kinomajas tasuta kodumaiseid filme. Nooremad inimesed, kellel oli aega ja tahtmist, said selle kaudu hetkeolukorrast ilmselt päris hea ülevaate.
Soomlased rõhutavad oma filmides soomlust, vene filmidest õhkub ehtsat slaavilikkust. Kas Eesti filmimehed ei kipu viimasel ajal eestlusest mööda vaatama?
Mina nii ei arva, eestlus on meie filmitegijaile vaieldamatult oluline. Ka mina tõin Nabokovi novelli tegevuse Eestisse. Juba kuus aastat ootab mul sahtlis Põr-gupõhja Vanapagana täna-päevane versioon. Romaanis käsitletud teemad on praegu sama olulised kui 60 aastat tagasi. Muidugi ei ole nüüd tegelaskujud enam Jürkad ja Juulad. Praegu seisab projekt rahapuuduse taga.
Viimasel ajal tehakse filme harva. Kui raske oli noorema põlvkonna näitlejate hulgast “Lurjusesse” osatäitjaid leida?
Eestis on praegu palju häid näitlejaid. Noored tahavad filmides mängida, sest nad on heas mõttes auahned. Filmis makstakse teatriga võrreldes rohkem, kuid vaevalt keegi praegu lavalaudadelt päriselt ära tuleks. Mis puutub näitlejate valikusse, siis aja jooksul tekivad need, kellega koostöö eriti meeldiv on. Juba stsenaariumi kirjutamise ajal kujutan ette, kuidas konkreetne inimene seda osa mängiks. Näiteks Vello Janson ja Arvo Kukumägi on minu näitlejad. Oluline on arvestada näitlejate eripära, kirjutada igale osatäitjale võimalikult mitmeplaaniline roll.
Milline filmitegija te olete?
Mulle meeldiks rohkem kõrvalt jälgida ja vähem häält teha. Paraku peab kogu materjali ettenähtud täht-ajaks üles võtma ning seetõttu on minu kohustus võtteplatsil tempot hoida. See on üsna väsitav.
Mis on emotsionaalselt väsitavam – stsenaariumi kirjutamine või filmi-võtted?
Stsenaariumi kirjutamine ja filmi ettevalmistustööd on õnnis aeg. Siis on veel kõik ideede ja mõtiskluste tasandil. Lood iseenda jaoks ideaalpilti. Võtete ajal kummitab pidevalt aja- ja rahanappus. Peab iseennast ja teisi tagant piitsutama ning pidevalt kalkuleerima. Filmimise ajal võib ühel päeval üllatada hea ilm, teisel hoopis paduvihm. Võtete ajal on vaja häid närve.
Kas filmi valmides saabub loominguline joovastus?
Oh, mis te nüüd. Kui filmimine sujub hästi, siis tunnen tööst mõnu. Hiljem algab vigade parandus ehk montaaÏ ja helindamine. Siis püüad olemasolevast materjalist maksimumi võtta. Näiteks dokumentaalfilmi puhul võib tegemis-protsess olla haarav. Kui on huvitavad sündmused, põnevad inimesed ning kõik särtsub pingest. Vahel võib ette tulla eetilisi probleeme. Inimesed võivad öelda või teha midagi, mida nad hiljem häbenevad. Seda peab mõistma ja suhtuma sellesse delikaatselt. Kui film on valmis, siis ei anna enam midagi parandada. Kõik tõed ja valed jäävad tegija südametunnistusele. Tegelikult on iga film või raamat juba eos eba-õnnestunud, sest ideaal jääb saavutamata.
Filmitegijatel läbib loomingut sageli üks kindel joon. Öeldakse, et mees teeb terve elu üht filmi. Kas teiega on sama lugu?
See on vist tõesti nii. Teed seda, mis endale korda läheb ning loodad, et see ka teisi huvitab. Mind paeluvad inimestevahelised suhted. Kes, kuidas, millistel motiividel midagi teeb. Kõik see, mis toimub inimesega raskes olukorras või stressiseisundis. Kõik, mis erineb argi-päevast. Mulle on alati huvi pakkunud ka meeste ja naiste vahelised suhted. Ka mehelikkuse probleemid.
Teie loomingust hõlmavad suure osa dokumentaalfilmid. Eesti dokumentaalfilmile on viimasel ajal ette heidetud seismajäämist nõukogude ajajärku. Mida te madalseisu jutust arvate?
Mingi iva selles on. Samas on üsna raske teha filmi hetkel kuumadest probleemidest, sest igale poole ei pääse kaameraga ligi. Eestis on praegu inimese privaatsus hoopis paremini kaitstud kui see oli nõukogude ajal. Mina püüan täna jäädvustada sündmusi, mis tunduvad sisaldavat tänapäeva kohta olulist sõnumit.
Praegu on teil pooleli dokumentaalfilm, mis jälgib Tauno Kangro Kalevipoja kuju ümbritsevat poleemikat. Miks see teile huvi pakkus?
Lugesin kriitilisi artikleid, kuid samas nägin, et sel projektil on ka tuliseid poolehoidjaid. Tekkis huvi, mis toimub ja kuidas see asi laheneb. Kangrot ma isiklikult ei tundnud. Arvan, et Kalevipoja kuju ümber toimuv iseloomustab tänast Eestit. Näitab vabaduse määra, meedia mõjujõudu, aga ka meie ideaale ja eelarvamusi. Püüan olla täiesti erapooletu.
Lisaks filmitööle kirjutate ka raamatuid. Kas realiseerimata stsenaariumid muutuvad romaanideks?
Mõned kindlasti. Enamik novelliideid on torganud aga lihtsalt pähe. Neis on olnud mingi energia, mis pani mind kirjutama. Paljud asjad on vaja kirja panna, kuid neist ei ole tarvis filmi teha.
Kas kirjutamine on filmitegemise võimaluste puudumisel alternatiiv või võrdselt armastatud tegevus?
Kirjutamine on üheaegselt nii meeldiv kui ka raske tegevus. Erinevalt filmist, saan kirjutades lõpptulemuseks oma hetkevõimetele vastava tulemuse. Annan kirjutatu trükki siis, kui see on minu meelest lõplikult valmis. Filmi puhul sõltub palju juhusest, rahast ja veel paljudest teguritest. Samas ei saa öelda, et kirjutamine oleks suur lillepidu. See on ka päris vaevaline protsess.
