Valgamaa naiste sokujaht lõppes vägivallatult
Valgamaa jahinaised tegid enne õhtust sokujahile minekut tantsuproovi. Mitte sellepärast, et õnnestunud jahi korral kütitud looma tantsuga austada, vaid et jahimeeste seltsi kokkutuleku tantsuvõistlusel hästi esineda.
Otepääl toimunud proovi algul lepiti kokku, et tants tuleb eestilik ehk rahvatantsu elementidega. See, et tantsuga jutustatakse ka jahipidamisest, oli iseenesestmõistetav.
“Tam-tiri-ta-ta, tiri-tiri-ta-ta,” luges tantsuõpetaja Kaire Ojavee rütmi ja näitas naistele, kuidas jooksupolka sammudega lava täidetakse.
“Lepime kokku, et publik on sealpool,” osutas ta käega mitu korda peeglitele, sest esialgu kippus naistel “publikupool” meelest minema.
“Mis loomad me tantsu võtame?” küsisid naised läbisegi ja pakkusid välja tuttavaid lugulaule metsaelukatest. “Siga kaeras”, “surev luik” ja “lastud karu” olid vaid osa neist loomadest-lindudest, kelle hingeelu tantsujoonistesse sobitati.
Valgamaa kala- ja jahimeeste ühistu piirkondlikes jahiseltsides on kokku üle paarikümne naise. Sel kevadel tegi ühistu esimees ja tuntud taksidermist Aare Jaama neile ettepaneku minna võistlustele naiskonnana.
“Hästi läks,” ütles endine laskesuusataja Triin Peips, kelle tutvus püssiga sai alguse sporditegemise päevilt. “Me tulime 26 võistkonna seas VSS-is (seisvate siluettide laskmine vintraudsest relvast – K. P.) kohe esimesel korral üheksandaks,” teatas ta rõõmsalt.
Hiljem selgus, et Valgamaa jahinaiste hulgas on teinegi laskesuusataja – Aili Popp, kellel on jahikogemust veel suhteliselt tagasihoidlikult, aga laskmiskogemus seevastu suur.
Kõige pikema staazˇiga jahinaise Aire Jaama hobiks sai jaht igavuse pärast.
“Olin lastega kodus ja tahtsin end natuke liigutada. Abikaasa Aare oli juba jahimees,” rääkis ta, “nii hakkasingi mehega metsas jahil kaasas käima. Algul niisama, aga pärast tegin eksamid ja sain püssi ka.”
Naine tunnistas, et algul ta kartis üksinda metsa minna.
“Praegu on nii, et võin üksinda öösel puki otsas siga passida ja mingit hirmu pole, aga metsa mõistmine võttis aega ja tuli tasapisi. Jahipidamine eeldab head looduse ja loomade tundmist,” tunnistas ta. “Need jahid, kus looma lased, on tegelikult harvad.”
Viljandi Paalalinna gümnaasiumi bioloogia- ja keemiaõpetaja Virgi Plaks sai Valgamaa jahinaistega kokku tänu Aare Jaamale, kelle juures ta käib topiste tegemist õppimas. Noor naine tunnistas, et ta on jahist sõltuvuses ja käib enamasti nädalas korra püssiga metsas või puki otsas passimas.
“Hakkasin isaga koos jahil käima ja nii see külge jäi,” lausus Virgi.
Püssi lastakse harva
Jahipidamisega kaasneb väga palju tegevusi, mis jäävad kõrvaltvaatajale märkamatuks.
“Loomadele tehakse soolakuid, viiakse pidevalt toitu söötmiskohtadesse, rajatakse söödapõlde ja tehakse heina,” rääkisid naised.
“Looma laskmine on kõige väiksem osa jahist. Jahipidamine on tegelikult hoopis enamat ja märksa teistsugune, kui sageli arvatakse,” selgitas õpetajannast jahinaine.
Pärast paaritunnist tantsuproovis hüppamist otsustasid naised minna Jõgeveste kanti sigade söötmiskohta vaatama.
Reipalt tiriti selga laigulised ja muidu metsavärvi jahikostüümid ning sätiti pähe kübarad.
“Naised jäävad ikka naisteks,” naeris Triin Peips, kui jahikaaslaste uhkeid sulgedega kübaraid märkas. “Tavaliselt me kübaratega jahil ei käi, aga pildil on neid kindlasti ilus vaadata.”
Metssigade söötmiskoht on tavalise loodusenautija teeradadest eemal. Sinna kogemata ei eksi. Talvel jälgis söötmiskohta ka kaamera, mis mõne minuti järel pilti tegi. “Nii saime kergemini teada, mis kella paiku sead tavaliselt siin söömas käivad,” seletas Aare Jaama.
Virgi ja Aire ronisid korraks pukki, kuid õigest passimisest sel korral midagi välja ei tulnud.
Triin arvas, et võiksime veel sokku otsida. See tähendas tasast sõitu küla- ja metsavahelistel teedel, kus kütt teadis loomi liikuvat. Sel õhtul jäid aga loomad nägemata ja nii tuli sokujahti uuesti korrata mõni päev hiljem.
Kulukas hobi
Mõni päev hiljem ootas Triin Peips uudistajat juba varakult.
“Ega me jahil eriti rääkida ei saa,” ütles Triin ja ärgitas tulijat jahipidamise kohta küsima.
Triin on Vana-Otepää jahiseltsi liige. “Meie jahiseltsis on naistest veel Aili Popp ja Marika Ein,” täpsustas ta. “Kõige kauem on meist jahiga tegelenud Marika, kes teeb Otepää vallas sotsiaaltööd. Jahil hakkas ta käima aastaid tagasi koos isaga.”
Triin tunnistas, et jahipidamine on kallis lõbu.
“Püssid on kallid, püssirohi on kallis, kütus on kallis,” vuristas ta lõõpimisi. “Jahil käimiseks on vaja spetsiaalseid riideid ja jalanõusid. Lisaks tuleb tasuda seltsi aastamaks, teha soolakuid ja söödapõlde või maksta loomade toidu eest,” lausus Triin.
Ühtaegu kinnitas naine, et jahil käimine pakub talle emotsionaalselt väga palju. Loomade jälgimine, metsade ja maastike imeilusad vaated ning seltsikaaslaste mõnus huumor on need, mis hoiavad teda jahipidamise küljes.
“Kui on ühisjaht, siis lepitakse enne kokku, keda lastakse. Loomulikult vastavalt sellele, millistele liikidele on üldse sel ajal jahti pidada lubatud. Üldiselt peetakse kokkulepitust ka kinni, aga juhtuda võib muidugi igasuguseid asju. Suvises sokujahis käiakse üksi või paarikaupa,” teadis Triin.
Teine katse sokku kohata
“Sõidame alguses natuke ringi ja vaatame, kus loom täna liigub,” pakkus Triin Peips, kui tema maastikuauto Otepää kandi tolmuseid teid mõõtis. Jahinaine näitas aeg-ajalt ühele ja teisele lagendikule, kus võiks loomi liikumas näha.
“Näe, metskass,” kilkas ta rõõmsalt ja osutas tavalisele kodukiisule, kes teeservas jalutas. “Linnainimestele on enamasti võõras, et kass võib ka õue pissida ja rihmata jalutada,” ilkus Triin mõnuga edasi.
Esimene metskits, kes end lagendikul näitas, oli sarvedeta.
“See on kits,” ütles Triin. “Ära mõtlegi… Tema küttimise aeg on alles sügisel,” lisas ta ja keeras auto järgmise peaaegu olematu tee otsast sisse. See hüpitas ja loksutas nii, et sõitjate siseorganid vahetasid kõhus kohti, kuid sellest ei tehtud välja.
“Vau! Vaata selle oja teisele kaldale,” näitas Triin käega mõnekümne meetri kaugusel asuvale loomale. See oli sokk. Suur loom, kelle pead kaunistasid uhked sarved.
Triin jättis sõiduki mootori tööle, võttis püssi ja astus autost välja, et loomale vastu liikuda.
Äkki täitis lagendikku autosignaal ning naine keeras end ringi.
Kohale oli jõudnud maaomanik, kes tuli õigust nõudma.
“Mis te siin teete?” küsis mees valju häälega ja kinnitas, et jahiseltsil pole tema maa peal küttimise õigust. Pikema usutluse käigus siiski selgus, et tegelikult asub mehe maaomand mõnisada meetrit kaugemal. Aga sarvedega iludus arvete klaarimist mõistagi ära ei oodanud.
Triin istus autosse tagasi ning kirus tulist ja kurja.
“Jahimeeste ja maaomanike vahel on palju jamasid. Maaomanikel on keeruline mõista, et kui tema maalt loomi lasta ei tohi, hakkavad nad seal metsa kahjustama. Mõni on selline, kes käib jahimeestelt näiteks kopratammide tekitatud üleujutuste pärast raha sisse nõudmas, kuid jahimeestel oma maa pealt kobrast lasta ei luba,” selgitas Triin.
“See tuututaja-mees ütles mulle ka, et ta lasi eile siit ühe soku, kuid kahtlen, kas tal selleks luba oli,” arvas naine, kellel on Otepää piirkonna jahimehed hästi teada. “Küsin kindlasti järele,” lisas ta.
Salakütid on jahimeestele tõeline nuhtlus. Loomi ehk jätkukski, kuid liikumisviis looduses ja arusaamad on teised.
“Me saame kogu aeg võtta, et heinamaad sõidetakse jahi käigus segi või paugutatakse majade läheduses,” oli Triin nördinud. “Jahimeheks saamine eeldab korralikku koolitust, õiget käitumist ja veel paljusid muid asju. Inimesed ei tee ju vahet, kas tema heinamaal sõitja ja looma laskja oli salakütt või tunnistusega jahimees. Kõik keeratakse jahimeeste kraesse,” selgitas naine.
Kohtumine ülbe emisega
Et sokujaht selgi korral asjaks ei läinud, otsustas jahinaine hommikul uuesti õnne proovida. Kell tirises paar minutit enne viit ja veerand tunni pärast läks sõit uuesti lahti.
Ühe lagendiku servas, kõrge rohu sees märkas Triin liikumist. Kellega oli täpselt tegu, jäi esialgu arusaamatuks, sest rohi oli tõesti kõrge. Aimata võis, et heinas olid metsloomapojad.
Hetkeks mõtles naine autost väljuda ja asja lähemalt uurida, kuid otsustas siiski edasi sõita. Tee tegi täisnurkse pöörde. Puude varjus seisis suur emis, kes mõõtis tulijaid üleolevalt.
“Õnneks, et ma vaatama ei läinud,” ohkas Triin. “Siin oleks võinud suur jama tulla. Siga võib rünnata nii, et sinust jäävad ribad järele,” lisas ta.
Eelmise õhtu sokuplats oli tühi. Triin otsustas veidi edasi sõita ja ootama jääda. Edasi liikudes tundsid jahilised kellegi pilku. Sadakond meetrit eemalt, künka harjalt, paistsid tuttavad sarved. Sokk oli sõidukit märganud ja vaatas huviga, kuhupoole see suuna võtab.
Jälle kordus sama skeem: Triin jättis auto mootori tööle, võttis püssi ja püüdis sokule vastu liikuda. Aga loom oli sel korral hoopis kaugemal ja küti varjumisvõimalused räbalamad kui eelmisel õhtul. Kümmekonna minuti pärast tuli jahinaine autosse tagasi.
“Sokk oli liiga kaugel ja lähemale minna ei saanud,” tunnistas Triin. “Ta jäi minu püssi laskekaugusest välja. Vahel tundub mulle, et ainus “tulemuslik metskitsejaht” toimubki suurtel magistraalidel, kus kihutatakse 120–130-kilomeetrise tunnikiirusega ja seepärast leiavad loomad oma otsa. Ära kurvasta, et meie jahis pauku ei tulnud. Vaata, kui palju loomi me nägime ja kui ilusate sarvedega sokku!” oli naine siiralt õnnelik, pani autotuled põlema ja keeras sõiduki nina Otepää poole tagasi.
