James Krüssi romaan "Timm Thaler ehk Müüdud naer" (1962, eesti keeles 1970) on eredalt mälus püsinud kui vaimukas ja mõistatuslik muinaslugu. Täna raamatut üle lugedes teravdub teose tähendus nüüdisajas.

Me müüme oma naeru, oma sisemist vabadust, sagedamini kui märkame, müüme ilma lepingule alla kirjutamata, naeratuse haaval, päevast päeva rabledes mõttetute kompromisside eksiaias.

"Müüdud naer" on Andres Noormetsa teel ootuspärane valik, jätkab mitut tema lavastust läbinud teemat: inimhinge lõhestab ja ahvatleb kuratlik kiusatus ("ühe kire lugu", "Dorian Gray portree", "Kadunud sõrmus").

ükski Andres Noormetsa lavastus ei ole mind vangistanud esmakohtumisel ega jäägitult, ometi äratavad nad huvi, köidavad mingi otsiva saladusega enese külge, kutsuvad uuesti vaatama. Konaruste, ebaühtluse kiuste on tema lavastustes rõõmupinevust, otsekui lõpetamata luuletusest hoovavat valgust.

Ka Andres Noormetsa uusimas lavastuses saab oluliseks vorm ja esteetilisus: Silver Vahtre lavakujundus avardab mänguruumi, graafilised jooned ja valgus lähevad liikvele koosmõjus lavatehniliste võimalustega (Ugala pöördlava ja lavapoodiumide suur-demonstratsiooni pole pärast Kalju Komissarovi lavastust "Vennad Lautensackid" (1985) nähtud).

Ugala liigutab masse

Suurejoonelised on massistseenid - laval on Viljandi Kultuurikolledzhi teatrikateedri kaks lendu. Massi liikveleminekud ja tardumised on huvitavalt tinglikud ja õhulised (liikumine: Eve Noormets) - hasart hipodroomil, kobaraks kleepuv teatripublik "Kleepluige" etendusel, misanstseenid keerlevail kuraditreppidel jms. Vaatemängulises lavaruumis kulgeb Timmi ja tema müüdud naeru lugu üsna sirgjoonelise seiklusena.

üks tegelaskuju Timmi elurännakul jääb teistest olulisemaks, viibib vabana väljaspool aegruumi ja mõtestab toimuvat laulude kaudu - see on Tõnis Mägi Timmi isa rollis. Isa, kes südamlikus proloogis lahkub teispoolsusse, ent hiljem saadab poega kõikjal. Tõnis Mägi isiksus, tema laulude hing(us) loob lavastuse romantilise mõjuvälja. Hästi komponeeritud roll: Timmi isa näeb just nii harva, et kogu aeg igatsed ta järele, samas on tema lähedalolek aina aimatav. Andres Noormetsa laulusõnad-luuletused haakuvad väga puhtalt Tõnis Mägi muusika ja kordumatu esituslaadiga.

Timm Thalerit mängib Tanel Ingi (Kultuurikolledzhi teatrikateedri 2. lend). Tundub, et roll nõuaks enamat, kui noormees avada suudab. Paradoksaalne on, et sel Timmil puudub oskus või võime vabalt ja nakatavalt naerda - ümbritsev maailm naerab tema eest. Veenvam on naeruta jäänud Timmi endassesulgumine. Noorukis on kaitsekihiga valvsust hoopis enam kui süütuse võlu, mis parun Taruki marru ajas. Saab see märgiks, et ilmsüütuse, lapsemeelsuse, muretuse ajad on jäädavalt möödas? Nagu vastuseks on lavastuse finaal toonitatult idülliline, ent nostalgiliselt lillelapselik - naeratav viib minevikku.

Parun Tarukil tuleb pahatihti mängu (ainu)valitseda, kui partner-vastane jääb nii suletuks. (Näiteks lõpupoole, kui Timm paruni ees küünikut näitleb, puudub Timmi teisenenud välisilme varjus mänguline teine plaan, areng).

Andres Lepiku tumedam pool

Andres Lepik Taruki rollis lihvib ja varieerib deemonlikkuse tahke. Parun haldab tumedaid jõudusid kõrgi mõjuvõimuga, põlgab unistuste maailma iroonilise teravusega. Andres Lepiku varasemadki rollid on tõestanud, et näitleja valdab selliseid väljendusvahendeid ja oskab pahelisusse ebakindluse peeneid mõrasid lüüa. Stseen kristallkuuliga (romaani peatükk "ühe kroonlühtri lõpp") on üks efektsemaid, kus saatan end ilmutab, tema manamissõnades saab (ilma)ruum hõlmamatud mõõtmed. Näis, et täit naudingut Taruki rollist Andres Lepik ise veel ei tundnud, aga eeldused selleks on olemas. Paruni välisilmes on sarmikam sätendav "kaksikvend", Taruki leninlik kiilaspea mõjus alguses tsipake häirivalt.

Kõrvalrollidest on täpsem Gert Raudsep - tüürimees Jonny: sümpaatne, vaba ja orgaaniline osatäitmine pani kujutlema, kuidas võinuks Gert Raudsep mängida Timm Thalerit. Tabavalt karikeerib Vilma Luik Timmi võõrasema rolli. Teised osad olid hajusamad, siiski enam-vähem stiilsed. Häirivalt ebamäärane, logiseva siserütmiga roll oli Ingomar Vihmari Selek Bei - pidi ta olema mafiooso paroodia?

Esietenduses oli veel konarusi nii tehnilises kui mängulises joonises, rohkem märkasin tühikuid teises vaatuses (näiteks üks kohmakam pildivahetus, kui Tõnis Mägi miskipärast kaua laulis lava taga). Vormi- ja mõttetäpsuse sujuvam kooskõla on alles tekkimas.

"Valgus murtakse peegli abil..." on Taruki kuratlik veendumus. Andres Noormetsa teatrilaadi üks püüdlusi on vahendada valgust unelmate vastupeegeldusena. Usaldada naeru, mis kättesaamatu heleda linnuna lendleb kuraditreppide kohal.

PILLE-RIIN PURJE