„Valge pael” — Saksamaa raskeimad päevad olid alles ees
Michael Haneke filmi „Valge pael” (võitis mullu Cannes’is kriitikute preemia ja Kuldse Palmioksa) lühike sisukokkuvõte võiks kõlada nii: Bergmani „Fanny ja Alexander” ja „Ussimuna” on liidetud üheks looks ning monteeritud kahe ja poole tunni pikkuseks filmiks.
Veidi pikemalt öeldes on Euroopa filmikunsti suurkujuks tõusnud Haneke uus film kui austusavaldus teisele suurkujule, Ingmar Bergmanile. „Valge pael” jätkab Bergmani filmide teemasid ja kujundikeelt. Teos on Bergmani loomingule lähedane ka filmitegemise filosoofia poolest, siin peegeldub Bergmani kogemus, kuidas kirjutada käsikirja, kuidas töötada näitlejatega.
Kui koostataks nimekiri filmidest, mis käsitlevad Saksamaa 20. sajandi totalitarismi lätteid, satuksid arvatavasti kõrvuti „Valge pael” ja 1977. aastal Saksamaal Bergmani vändatud „Ussimuna”. Viimasena nimetatu tegevus toimub 1920. aastatel, kui riik on langenud kaosesse, „Valge pael” käsitleb aega enne Esimest maailmasõda.
Eri ajastutest hoolimata on filmides palju paralleele. Mõlemas toimuvad salapärased kuriteod, mis jäävadki lõpuni seletamatuks. „Valge pael” on eriti kitsi andma vastuseid küsimustele, mida teos ise sündmuste edenedes püstitab. Vaatajale antakse vaid minategelase versioon, et salapärased kuritööd on toime pannud leerieas külalapsed, kes kavandasid vandenõu.
Haneke näitab külaelu võrdlemisi halastamatult. Siin on rõhumist, ülekohust, liiderdamist ja silmakirjalikkust. Filmi minategelane jõuab järeldusele, et kuriteod on reaktsioon väärastunud elule. Toimub omamoodi protestiaktsioon, millega püütakse kehtestada uus kord, mis tundub esmapilgul õiglasem ja mõistuspärasem.
Et filmis on tegemist leeriskäijatega, tuleb sisse religioosse murrangu teema. Noored inimesed, kes teavad, et neitsi ei saa pühast vaimust käima peale, peavad elama võimuka pastori (Burghart Klaußner) hirmuvalitsuse all ning taluma valet ja silmakirjalikkust, mis on peidetud kenasse väikekodanlikku elukorraldusse.
„Valge paela” pastor on oma sõnumi poolest väga lähedane „Fanny ja Alexanderi” piiskopile Edvard Vergerusele, usumehele, kes järjekindlalt summutab kõike, mis meenutab elu ja rõõmu.
Illusioon mõraneb
Film räägib ühiskonnast, mille elukorraldus kipub lagunema. Külaelu juhib Parun (Ulrich Tukur), kes ei suuda alal hoida ei isiklikku ega kogukonna õnne. Dekadentlik arst (Rainer Bock) on sulaselgelt allakäigutrepil ning filmi edenedes tekib järjest enam seoseid tema ja vägivaldsete kuritegude vahel.
„Valge pael” jäädvustab pildis ühiskondliku pinge kuhjumise. Ja ka finaal, kus saabub teade ertshertsog Ferdinandi mõrva ja suure sõja alguse kohta, ei ole teab mis magus lõpplahendus. Filmis on halva eelaimus, ning see ei vähene, vaid hoopis kasvab.
„Valge pael” on ilmselgelt eepiline, see on ühe vanaks saanud mehe jutustus minevikust. Ja selles jutustamise faktis endas peitub selgusele jõudmise soov. Selgusele jõudmine ei peaks puudutama vaid Esimese maailmasõja eelseid aastaid, millest räägib film, vaid ka järgnevat, kaotust sõjas ja Natsi-Saksamaa tõusu. See fakt on filmis taustana kogu aeg kohal. Oma sümbolite kaudu räägib film ka Saksamaa 1933. aasta valimistest, taas sõjani jõudmisest ja järjekordsest kaotusest.
Haneke filmikeel on täis suuri sümboleid. Samal ajal on näitlejate mängulaad väga realistlik ja napp. „Valge pael” on teos, kus elavad karakterid, kellel on tohutu sügav alltekst. Tegevus toimub paralleelselt mitmes liinis. Esimeses jookseb dialoog ja tehakse tegusid. Kuid on ka alltekst, mis koosneb ütlemata jäetust, pilkudest, pildilisest metafüüsikast.
Kõige selle juures ei kasuta Haneke sugugi õudusfilmi võtteid, kuigi süžee sellist võimalust soosiks. „Valge pael” pole sugugi teos, mis vaatajal kananaha ihule ajaks. Võrreldes näiteks „Ohtlike mängude” või „Klaveriõpetajaga” on „Valge pael” mõjujõu poolest intellektuaalne teos. Inimese tumedam pool on teoses kohal, kuid lavastaja ei osuta sellele näpu ega verereaga.
Filmis on ka üks helge tegevusliin, mis kujutab minategelase, noorepoolse kooliõpetaja (Christian Friedel) ja noore neiu Eva (Leonie Benesch) armastuslugu. See on selline tavaline, väikekodanliku varjundiga armumine, milles on kõigest hoolimata midagi kaunist ja elujaatavat. Paraku ei jõua see filmis väga kaugele. Aga ka Saksamaa raskeimad päevad on alles ees. Sellest „Valge pael” räägibki.
Draama
„Valge pael”
Das Weiße Band, Saksamaa/ Austria/Pransusmaa/Itaalia 2009
•• R: Michael Haneke
•• O: Christian Friedel, Ernst Jacobi, Leonie Benesch jt
•• Tallinnas Artises
