Valged ja sinised lumeraamatud
On mitu asja, millega emake loodus hakkama on saanud ja mis ei väsi erksaid meeli kütkestamast. Võib vaadata sügistalvist raagus puud ja unustada ennast selle lõputuna näivaisse hargnemistesse. Ehk kuidas oleks liivaterade ülelugemisega? Mitu tera mahub väikse lapse peopessa ja mitu suurema inimese omasse? Mitu liivatera Suureliivu rannas? Aga mitu Väikeliivul? Kes poleks varahommikul imetlenud jäälilli jäätunud köögiaknal, raatsimata neile hingeõhku peale puhuda, et ilu kauem kestaks? Kes poleks ihanud lähedalt näha iga viimase kui lumehelbe kordumatut mustrit, seda imepisikestest kristallidest koosnevat palja silmaga peaaegu nähtamatut universumit? Millegi nii imelise ja kordumatuga ei ole inimene veel hakkama saanud.
Viimastel aastatel on suure valge teemal välismaal iseäranis palju raamatuid kirjutatud, küllap on see varasematel aegadel piisava tähelepanuta jäänud. Või on siis elukvaliteet nii palju paranenud, et ka soojemate piirkondade elanikud julgevad lumeilma siseneda, ellu jääda ja sellest kirjutada. Valged ja sinised, teevad need raamatud olemise jahedaks palaval suveajalgi, ja viimastel nädalatel, mil olen neid üle lugenud, on seespool pidevalt tunne, et õues on ühtlane –30°C.
Külm, külmem, kõige külmem
2005. aastal ilmus Prantsuse kirjaniku Marie Darrieussecqi romaan “White” (“Valge”), mille tegevustik toimub suhteliselt lähedases tulevikus – on 2015. aasta, Euroopal on Antarktikas oma polaarbaas ja ameeriklaste saadetud kosmonaudid hakkavad Marsile jõudma. Telepilti näeb hologrammina, samamoodi saab helistades lähedalt otsa vaadata ka inimesele teisel pool maakera.
Nii nad lähevad. Tervest ilmast kokku korjatud inimesed liiguvad erinevaid trajektoore pidi maailma kõige külmema mandri poole, kus parasjagu on algamas suveperiood – polaarpäev ja kõigest 40 miinuskraadi talvise 80 asemel. Nagu Antarktika-teemalistes raamatutes ikka, ei saada siingi läbi Amundsenist ja Scottist rääkimata ning oma kaks-kolm korda tuleb ikka ära märkida, kui palju sõnu eskimotel lume kirjeldamise tarvis olemas on.
Antarktika suvi on kõike muud kui see, mida üldiselt suve all silmas peetakse. Eelkõige on see talv, karm pakane, mis muudab hingeõhugi jääks, nii et see klirisedes saabaste peale kildudeks langeb. Vahemärkuseks olgu öeldud, et Marsi-missioonil ja Antarktikas kannavad inimesed ühesuguseid saapaid. Öö ei tule kunagi, ajaarvamine on sassis ja taevas võib teinekord olla viis päikest. Rääkimata sellest, et väljas olles tuleb kogu aeg kanda päikeseprille ja lumepimedus on kerge tulema.
Edmée on polaarjaama ainus naine, kelle ülesanne on iga päev kaks tundi raadioside eest hoolt kanda. Igal polaarjaama töötajal on oma väga kitsas ala, mille eest ta vastutab, ja tööd sellega seoses maksimaalselt kaks tundi päevas.
Kui taustast selgub, et peategelased on polaarjaama läinud, et põgeneda oma maapealse elu probleemide eest ja olla üksi, siis tegelikkuses on jaamas kõik, peaaegu kogu elu, ühine. Lisaks inimestele kubiseb polaarjaam vaimudest, kelle katkendlikel jutustustel on süÏeeliini hoidmises ja edasi viimises kanda väga oluline roll. Nemad teavad ja räägivad asju, millest inimesed järjekindlalt vaikivad, mida inimesed unustada tahaksid.
Omal läbitungival moel oskavad vaimud ka Edmée eest hoolitseda ja viimaks viivad ta kokku teise polaarjaama üksiklasega, Islandilt saabunud Peter Tomsoniga. Kõik lõpeb ootuspäraselt ja ootamatult. Olgu veel öeldud, et üks polaarjaama töötaja, Finn, on Tallinnast pärit eestlane, kel kodus kaunis heledapäine naine. Ka Tallinnas on talv, jõulud.
“Valge” lugemiseks oleks vaja lugemispäikeseprille ja paksu sulejopet, muidu võivad viis päikest pimestada ja polaarkülm naha vahele pugeda.
Vastandid Soome moodi
Järgmiseks hüppame kodule lähemale. Siinsamas meist mitte kuigi kaugel ühel Läänemere saarel veetis peaaegu kõik oma elu pikad kevaded, suved ja sügised üks maailma armastatumaid lastekirjanikke Tove Jansson.
Kui ta liiga vanaks jäi, ei saanud ta sinna enam. See saar, millele saab nelja minutiga tiiru peale teha, oli üüratult suur, lahutamatu ja oluline osa kirjaniku elust, ning sellest on saanud üüratult suur, lahutamatu ja oluline osa kirjaniku loomingust. Muuseas ka Muumi-lugudes, mitte ainult tema täiskasvanutele kirjutatud raamatutes, aga sellest saab küll aru alles siis, kui ka need suurtele mõeldud lood ja jutustused on pähe kulunud ning seosed kahe maailma vahel hakkavad uneski kummitama.
Eesti keeles on aastate jooksul välja antud nii Tove Janssoni kaks lühiromaani – “Suveraamat” ja “Aus pettur” – kui ka paar jutukogu. Käesoleva lõigu inspiratsiooniks on aga 2006. aastal Suurbritannias välja antud jutukogu “A Winter Book” (“Talveraamat”), mis on kahtlemata nime saanud vastukaaluks “Suveraamatule”.
“Talveraamatus” on jutte kuuest eri kogust ning need ei räägi sugugi mitte ainult talvest. Sügiseste ja talviste lugude vahele mahub ka valgeid suveöid ja palavat päikest. Õigupoolest koosnebki see raamat suures osas vastandustest: suvi ja talv, noorus ja vanadus.
Jansson oskab skaala mõlemast servast kirjutada niisuguse kaasa-, sisse- ja läbielamisega, et peaks olema selgemast selgem: need hoolikalt lihvitud palad, kus ei ole ühtki liigset tähte, on ühel või teisel moel isiklikult läbi ja üle elatud.
Aga lumest. Sellisest lähenemisest lähtudes võiks lähemalt rääkida kolmest loost. “Lumi” on lugu emast ja pisikesest tütrest, kes lähevad keset talve maale. Tüdruk ei ole kunagi talvel maal käinud ja tema jaoks on seal kõik valesti. Maju liiga vähe ja lund liiga palju ja puudega ei ole ka õiged lood. Lund aga aina sajab ja hanged tõusevad nii kõrgeks, et maja mattub täiesti lumme, on ise ka üks suur lumehang, ja nii nad seal siis rohekas veealuses maailmas kahekesi elavad, ema ja tütar, ja midagi muud ei ole maailmas olemas. Ainult lumi ja nemad.
Kaks vastandit, suvi ja talv ulatavad teineteisele sõna-sõnalt käe jutustuses “Jäämägi”, kus väike tüdruk sõidab ootamatult kiiresti saabunud suve alguses paadiga saarele. Paadist triivib mööda jäämägi. Mitte keegi peale tüdruku ei paista seda nägevat ja öösel, kui kõik magavad, läheb ta merele oma jäämäge otsima. Leiab üles, annab sellele oma valguseallika ja laseb vabaks. Läbi selle loo kumab Tarjei Vesaasi lummav “Jääloss”, ainult palju õnnelikumas versioonis.
Üks selle raamatu tähthetk on kahtlemata lugu nimega “Orav”. Vana naine täiesti üksikul saarel – ja ootamatult satub ei-tea-kust sinna orav. Uppuvalt laevalt põgenenud? Millise täpsusega kirjeldab kirjanik üksipäini elama harjunud inimese igapäevast rutiini: kuidas ta ärkab, riidesse paneb, koldesse tule süütab, kohvi joob, õnnelik on. Ja siis – krabin. Väike loomake, kel sel ainsagi puuta saarel isegi midagi süüa ei ole. Mandriline külaline, kellega seltsis peab üksiklane nüüd elama õppima. See ei tule aga lihtsalt, sellega kaasnevad tõsised olme-, loome- ja süümepiinad. Kuidas nii pisikest maatükikest kahe nii erineva eluviisiga elusolendi vahel jagada? Kes võib kus käia ja kuidas selles kokkuleppele jõuda? Orava sissetung paneb naise oma kitsukest maailma teise pilguga vaatama. Orava pilguga. Mõtlemapanev lugu elu võimalikkusest saarel.
Kuidas matta ema?
“Võib-olla me peaksime ta külmutama?”
“Ei, mulle ei meeldi mõte külmutatud emast. Siis oleks ta nagu hernes või porgand.”
“Aga võib-olla me peaksimegi ta ära sööma? Selles oleks kindlasti kõvasti väge sees.”
“Me ei jaksaks teda ju ühekorraga ära süüa. Äkki peaksime kogu ülejäänud elu ainult teda sööma? Iga päev natukene?”
“Jah, see juba saadaks universumile vägeva sõnumi.”
“Aga mis sa arvad, kui põletaks ta ära?”
“Nagu hakkaks toitu tegema ja unustaks siis ära, nii et ta põleks tuhaks? Ei, see ei sobi, ta on ju ikkagi meie ema.”
Umbes selline dialoog leiab aset Michel Faberi 2005. aastal ilmunud raamatu “The Fahrenheit Twins” (“Fahrenheiti kaksikud”) nimiloo peategelaste Marco’caini ja Tainto’lilithi vahel. Marco’cain ja Tainto’lilith on kaksikud, kes elavad koos oma vanematega Providenija saarel inimasustuse äärel.
Boris ja Una Fahrenheit on antropoloogid, kes on oma elu pühendanud guhiynui hõimu ajaloo ja tavade uurimisele. Nad ei ole enam esimeses nooruses, Una sünnitas kaksikud alles 54-aastaselt. Ka see on piirkond, kus valitseb igavene talv, ja kui värske lumi maha sajab, ei saa enam ühegi rohukõrre järgi orienteeruda.
Laste jaoks on see elu puhas õndsus. Vanemad end eriti nende ellu ei sega, nii on nende mängukaaslased ja parimad sõbrad hoopis kelgukoerad. Tarkuseteri peavad need looduslapsed vanemate jutu seest ise üles noppima ja meelde jätma, ning et see lihtsamalt läheks, hakkavad nad oma Tarkuseraamatut kirjutama. Seda ema kingitud ilusasse korralikult köidetud raamatusse, mida kinkides ütleb Una neile mõistatusliku lause: “See raamat oli puu.” Lapsed on rabatud. Nad ei ole kunagi puud näinud, ainult pilti ema-isa raamatutes. Nad üritavad raamatut kasvama panna, maha külvata, aga ei mingeid tagajärgi. Puud neil kasvatada ei õnnestu.
Selline lõputu valge üksildus paneb Marco’caini ja Tainto’lilithi universumiga suhtlema ja omaenda rituaale looma. Selles, tuleb märkida, on nad väga osavad, ning kui muidu on nad kannatamatud nagu lapsed ikka ja pigem jooksevad kui kõnnivad, siis oma rituaale ja müüte välja mõeldes ootavad nad kannatlikud universumilt märke.
Hämmastaval kombel panevad ema ja isa Fahrenheit tähele, et kui nemad on salapärase ja inimpelgliku guhiynui hõimu salajaste riituste väljaselgitamisele pühendanud terve elu, siis lapsed võtavad seda kõike otsekui õhust. Universumist. Väikesed müüdiloojad mässavad ja möllavad ja leiavad viimaks viisi, kuidas matta ema.
Faberi jutustus kahest väikesest lapsest, kes on valged nagu lumi ja mustad kui eebenipuu, on selle ·oti kirjaniku järjekordne suursaavutus. Võiks isegi öelda, et lapseliku tõsiasjalikkusega kirja pandud lugu hakkab hargnema niivõrd ootamatutesse suundadesse, et lõpplahenduses ei saa veel eelviimasel leheküljelgi kindel olla. Müüdimaterjali on ses loos mitmeosalise romaani jagu.
Platon, aatom, kristall
Noore Ameerika kirjaniku Sarah Emily Miano esimesel romaanil on peaaegu maailma kõige parem pealkiri – “Encyclopedia of Snow” (2003, “Lume entsüklopeedia”). See lubab kirjanikul kõike teha, ei sea mingeid piiranguid, ning Inglismaal East Anglia ülikoolis loova kirjanduse magistrikursuse läbinud neiu debüüt ongi täiesti ootamatu.
Ütleme nii, et tegemist on postpostmodernistliku kirjanduse täisjõus esindajaga. Selles raamatus ei ole peaaegu mingit lugu, raske on isegi öelda, et see koorub välja mingitest salajastest vihjetest, sest loo kokkupanemiseks peab lugeja ikka kõvasti vaeva nägema, mõtlema ja kombineerima. Milles on siis asi?
Keset Buffalo lumetormi mahajäetud autost leitakse hunnik märkmeid, mis moodustavad “Lume entsüklopeedia” põhiosa. Need kõikvõimalikest allikatest kokku korjatud ja märksõnade alla koondatud allviidetega varustatud tsitaadid moodustavadki lume entsüklopeedia, mis, kuigi äärmiselt fragmentaarne, on siiski mõistust ergutav lugemisvara ning paneb kindlasti lugeja peas käima sõelumismasina, kust entsüklopeediale täiendust võiks saada.
Entsüklopeedia esimene märksõna on Angel ja viimane Zenith. Siit selgub kohe, et tõlkimise käigus saaks sellest hoopis teistsuguse ülesehitusega raamatu, seega ka hoopis teistsuguse loo. Võib-olla tuleks aga etteantud teemal sootuks uus raamat kirjutada...
Jah, päris Joyce see küll ei ole, aga paras peamurdmine ikka. Kui keegi seda kunagi tõlkima peaks hakkama.
Kas on ka midagi, mida raamatu sisu kohta peaaegu kindlalt võib väita? Midagi ikka. On üks tüdruk, kes sõidab rongiga Norwichi, kus asub East Anglia ülikool, ja üks mees, kes enam ei sõida autoga. Ja tundub, et see tüdruk ja see mees on oma eluteel mõnevõrra kokku puutunud ja nende vahel on sõlmunud mingisugune side, millest on maha jäänud mingid asjad, mis hakkavad ka viimaks oma lugusid pajatama, nii et lõppu sel lool ei ole ja kes viimasele leheküljele jõuab, peab jälle algusest lugema hakkama. Üks paras Möbiuse raamat. Raamatu nimi oleks võinud olla ka “Lume alkeemia”.
Igatsus helbe järele jääb
Mis ka ei oleks, kui palju lumeraamatuid inimene endale ka sisse ei ahmiks, igatsus helbe järele jääb. On ju juba üks lumekristall, saati siis veel helves, fraktaalse dimensiooni täiuslik esindaja. Kui loendamatu on veel see lumehelveste hulk, mis moodustab hange, mäe, laviini! Kui lõputu see täiuslikkus, ja kui üürike. Nagu maailma parimad hetked ikka. Need, mida maksab mäletada ja silmapõhja fotokangale graveerida.
