Valged maalid ja nende kaunid varjud Moodsas Valgustuses
Moodne Valgustus on tegelikult show-ruum disainvalgustite tutvustamiseks. See on üks neid noobleid kohti Rävala puiesteel, mis annab sellele kandile suurlinliku ilme ja kust mööda jalutades vaadatakse ebatavaliste lampide ja lühtrite valgustatud aknaid. Üsna tihti astutakse ka sisse ja mitte ainult lampe vaatama, sest Moodsast Valgustusest on saanud märkamatult niisugune Eestis väga erakordne galerii, kus puudub täiesti valgeks värvitud seintega neutraalne modernistlik galeriiruum.
Elkeni kaks palet
Kunst “riietab” galeristi Lea Adrikorni sõnul galeriid iga valitud näituse isikupäraga ja näitusi on olnud nüüdseks juba 20. Niisiis elab galerii 008 valgustisalongi sees, korraldades siin kunstinäitusi samuti lausa valgustite ekspositsiooni sees.
Jaan Elkeni valged maalid moodustavad galeriis nagu hea fassaadivalgusega tänava, ent aeg, kus arhitektiharidusega Elken maaliski slaiditäpseid linnafassaade, on jäänud aastakümnete taha. Enam kui kümmekond aastat tagasi leidis ta oma isiklikule abstraktsionisminägemusele uusi dimensioone Tallinna uuslinnarajoonide betoonseintelt ja tõi eesti maalikunsti omalaadse “grafiti-abstraktsionismi”. Seegi maali- ja grafitikeeles läbimängitud urbanism oma räigevõitu fassaadidega moodustab nüüdseks Elkeni maalimaailma mineviku.
Ent mida siis tuleks tähele panna Moodsas Valgustues? Autor ise nimetab oma pöördumises vaatajaile ootamatult traditsioonilisi maalitermineid – pildiline sügavus, koloriit, fraktuur, tundlikkus, refleksid. Elken on Tartu ülikooli maalikunstiprofessor ja nüüdisaegne maalikunst moodustabki väga suure osa tema elust. Kiindumus maalikunsti ja selle tänapäevastesse võimalustesse, maalikunsti õpetamine ning õpetuse intellektuaalsel kõrgtasemel hoidmine on kunstnik Jaan Elkeni üks poolustest. Teine pool on ülimalt sotsiaalne, jooksev kunstikriitika ning maailmakunsti tutvustavad artiklid eesti ajakirjanduses ja last but not least – aastaid kestnud töö Eesti kunstnike liidus.
Iga näitus on ju omamoodi mäng iseendale püstitatud reeglitega. Sel näitusel on Elken rajanud enesele piirangud nii maalide formaadi, koloriidi kui ka toonide valikul, ent mitte maalitava pinna struktuuris. Tõsi, kõik Elkeni maalid on tehtud lõuendile, kuid meenutavad pigem midagi kolmemõõtmelist. Mõisted nagu kollaaž või assamblaaž oleksid kohased, ent Elkeni objektide olemuseks on eelkõige maal. Kui selle näituse töid lühidalt peaks kirjeldama, siis võiks ehk öelda, et väga kõrgeid reljeefe moodustav värvimass ühineb lõuendi pinnale drapeeritud kangaga, moodustades ülipeeni hallvalgeid üleminekuid ja sööste tumedusse.
Lõuendil moodustavad värvid varje heitvaid kõrgendikke. Varje teevad kaunimaks pilte valgustavad perfektsed kohtvalgustid. Mingis teises näitusesaalis ja teises valguses oleksid need varjud ilmselt teistsugused või ehk puuduksid üldse. Siin on nad tundlikult esil ja lausa aistitavad kui midagi füüsilist. Pehmet, kohevat ja vist päris kuivamata värvi muidugi katsuda ei tohi, ent maale vaadates tekib nukker, ilus ja kaduv meeleolu. Piltidelt võib leida kirjakatketena stroofe 1940-ndate Ameerika bluusist. “Your skin is white but your’ think brother” või “Black is white and cold is heat” kõlavad ajastust, mil see muusika ei olnud veel saanud osaks ajaviitetööstusest, vaid kasvas orgaaniliselt sealsamas, kus mustad mehed ja naised veetsid oma argipäeva- ja nädalalõpuõhtuid.
Elkeni maalide keerukat semiootikat lihtsustades võib oletada, et tema viimased tööd on ositi toetunud sellele muusikale, aga maalikunstis endas on rütmid ja kontrapunkt sama olulised kui muusikas. Värvid ja nende varjundid võivad autorile endale olla tähendusrikkad ja isiklikult tähenduslikud, kuid võivad seda olla ka vaatajale. Ka siis, kui vaataja ei ole kunstnikuga tuttav.
