Valgekrae tehast ei talu
Laevatehas on Kopli poolsaare tipus peremehetsenud 20. sajandi algusest. Isegi trammitee pöörab tehase väravate ees tagasi linna poole. Kui tahad Tallinna tipus meres varbaid leotada, tule tööle.
Päev tsehhis hakkab kell pool seitse hommikul. Sinistes tunkedes mehed – mõned neist auväärt hallpead, teised alles poisikesed – askeldavad tööpinkide kõrval, muutudes märkamatult masinaosadeks. Üks mees peab rahuldama kahte masinat. Kuni esimene tööpink detaili valmis treib, tuleb teine pink järgmise detaili treimiseks ette valmistada. Ja vastupidi.
Üks tööpink, üks töökoht, üks palk. Kaks tööpinki, rohkem tööd, rohkem raha. Kõige kõvemad mehed suudavad korraga tegeleda kolme pingiga. Põhiline, et töö ei seisaks.
Et näha, kui palju teab uue, veel vaidlusaluse töölepingu seaduse eestvõitleja, Eesti tööandjate keskliidu tegevjuht Tarmo Kriis lihttöölise elust ja mis mulje jätab talle tootev töö tehases, saatsime ta üheks päevaks Balti laevaremonditehasesse toorikutest detaile treima.
Tarmo Kriis on oma kolmekümne kahest eluaastast viimased kümme veetnud kontoris, töötanud tööandjate heaks, teeninud auga välja mitteametliku Eesti vihatuima töövõtja tiitli. “Labidatööd tegin keskkooliajal vist ühel suvel,” meenutab ta seniseid kokkupuuteid lihttööga.
Ühesõnaga – kui noortööline Tarmo tehasesse jõuab, on päev täies hoos. Sinistes tunkedes mehed kummardavad tööpinkide kohale, panevad toorikuid masinatesse, korrigeerivad tsehhi serverist pingile antud töökäske, laovad valmisdetailid kastidesse, põikavad aeg-ajalt kiirele sigaretile.
Kuigi Tarmo näeb enda arvates välja nagu keskmine kutsekoolinoor, reedavad tema läikivad Adidase tossud ning pisut kulunud Hugo Bossi dressipluus, et ta on pärit hoopis teisest maailmast. Sealt, kus tööriietena kantakse valgeid pluuse ning ainsad masinad, millega päeva jooksul kokku puututakse, on sõiduauto, arvuti, telefon ning parkimis- ja pangaautomaat. Lihtsamat rahvast nähakse kas suurpoe kassasabas seistes või bussipeatusest mööda sõites.
BLRT Grupi personalidirektor Heinart Puhkim ja selle tütarettevõtte BLRT Masinehituse tsehhiülem Vassili Vassiljevitsˇ panevad Tarmo ühe noore töölise kõrvale ametit õppima.
“Saša,” tutvustab too end ning asub “Tarmole” selges vene keeles töötegemist õpetama: “Võtad siit aluselt tooriku, paned masinasse, siis vajutad pingi kompuutril neid ja neid nuppe, sisestad mõned numbrid. Kui valesti läheb, vajutad “Reset” ning alustad uuesti. Seejärel paned pingi ukse kinni ja vajutad rohelisele nupule, vaat nii!”
Täpsus ennekõike
Tarmo sukeldub ettevaatlikult töösse, nagu ikka tundmatus kohas vette hüpates. Saša juhendab, Tarmo tegutseb. Saša küsib Tarmolt, mis tööd too muidu teeb? “Paberitega töötan,” keerutab viimati mainitu ebamääraselt.
Tehasetöö on isegi lihtsam kui trammipileti mulgustamine elektroonilise kompostriga. Ole sa maalt ja hobusega või Meriväljalt ja “mersuga”, esimesel kolmel katsel läheb pilet valepidi kompostrisse ning kuupäev-kellaeg oleksid Tarmol hommikul jäänud kõrvalise abita piiksu saatel paberile märkimata.
Tehases kohtuvad rutiin ja vastutus. Laevakorpus pole moerõivas, et võib hooaja lõpus käigu pealt katki käriseda. Valmisdetail tuleb Tarmol nihikuga üle mõõta.
Kas olete kunagi mõelnud, miks näiteks autotehas kutsub tagasi mõne sõidukipartii? Eks ikka sellepärast, et kellegi lohakuse tõttu oli terve detailipartii vale mõõduga ning tekkinud viga lõi välja siis, kui Jaan, Gerhard, James, Björn ja Hirohito kurvis juhitavuse kaotasid ja kalmistule sõitsid. Et seda ei juhtuks Miku, Charlesi ega Kimiga, tuleb viga ülejäänud sama partii autodel eos parandada.
Sisekorraeeskirjad tsehhi seinal tuletavad meelde, mis on keelatud, mis lubatud ning lõppevad lausega, et meie töö kvaliteedist sõltub tellija rahulolu, millest omakorda sõltub uute tellimuste hulk, millest omakorda sõltuvad kõigi töökohad ja -tasud. Eksimuse eest võib tööline saada kuni 10 000-kroonise arve.
Noortööline Tarmo ei põhjusta elevust ainult sinikraede seas. Haruldast külalist uudistama tulnud tootmisdirektor loeb sõnad peale: “See tööpink maksab 17 miljonit krooni. Olge ettevaatlikud!”
Ettevaatusest pole kunagi küllalt – näiteks ei maksa läbi pingi klaasukse vaadata, kuidas freesitakse raudkangist detaili. Kui pöörlev detail lahti pääseb, ei lähe katki mitte ainult klaas, vaid ka uudistaja pea.
Kontoriinimesed ei taju tehase reaalsust, ei mõista inimeste ja tööpinkide suhet – üldjuhul on see armastuseta abielu. Kuid mööngem: on inimesi, kellele selline elu on aastakümnetega omaseks saanud. Nemad on tehase au, mõistus ja südametunnistus. Direktorid vahetuvad, lukksepad ja keevitajad jäävad. Vähemalt niikauaks, kuni mõni direktor tehast pankrotti ei majanda.
Näiteks on vanemdispetšer Vladimir Dmitrijev ning lukksepp-operaator Ülo Piispea tehase taktis tiksunud viiskümmend aastat. Teised on tulnud siia mõneks ajaks. Proovinud ja veendunud, et töö ei sobi iseloomuga või palk eluvajadustega, ning lahkunud. “Selles ametis läheb vaja head pead, püsivust ja vastutustunnet,” selgitab personalidirektor Heinart Puhkim.
Praegu on tsehhis ametis neliteist meest, tööd jaguks kahekümnele. Palk hakkab siin alates 7000 kroonist. Tipud-keevitusgurud teenivad kuni 30 000 krooni. BLRT Grupi keskmine töötasu oli mullu 14 000 krooni, kuid üks asi on statistika, teine tegelikkus. Anonüümne tööline, kopsudega pingimutter ütleb oma palgasummaks 11 000 krooni.
Hea seadeldise, nüüdisaegse tööpingi saab osta seitsmekohalise summa eest, õppinud meistreid erinevalt keskastme juhtidest müügiks ei tehta. Need tuleb kohapeal ise välja õpetada. Heinart Puhki sõnul õpib inimene tänavalt pinki algtasemel juhtima paari kuuga, meistriks teeb aastatepikkune harjutamine.
Ametikoolides õpetatakse mehhatroonika eriala. Mehhatroonik ongi moodne tööline – programmjuhtimisega tööpingi operaator. Ta peab jagama nii info- kui ka metallide tehnoloogiat. See ongi teadmistepõhine majandus, esmapilgul kallis lõbu, pikemas perspektiivis ainuke võimalus.
Tsehhiülem Vassili Vassiljevitšil on töölisestaaži 36 aastat. “1972. lõpetasin polütehnikumi, algul olin Pioneeris, viimased aastad siin,” võtab ta oma teekonna suitsunurgas kahe kohvisõõmu vahel kokku.
Vassili Vassiljevitši vene hing süttib: “Ülemus peab olema ennekõike psühholoog, mitte kamandaja. Peab oskama rääkida, lohutada, küsida, kuidas pojal koolis läheb, peab lähenema õigesti – siis on ka tööviljakus kõrgem. Ja muidugi on vaja oskust vajalikul hetkel peale käratada. Töö ei tohi seista!”
Sõidame sööma
Ehk teate neid vanu, naiivseid-optimistlikke 1950. aastate Nõukogude töölisfilme, mida NTV Naše Kino aeg-ajalt näitab. Vassili Vassiljevitši slaavipärases eesti keeles peetud monoloogi hoog on pärit justkui neist filmidest.
Tarmole töö kätte näidanud Saša on tsehhis töötanud poolteist aastat. Õppinud ametikoolis mehhatroonikuks (elektroonilise tööpingi operaator), tuli ta otse siia. Ühe pingi tagant teise taha. Naiste koht on tehase kontoris või sööklas. Ajalehekuulutuse kaudu poole aasta eest tehasesse tulnud Irina on erand, tema punane pats välgub tsehhis tööpinkide vahel, mitte sööklas katelde või kontoris arvutite taga.
Kell on kaksteist, Vassili Vassiljeviš sõidutab külalistöölised autoga sööklasse. Just nimelt sõidutab, sest tehas võtab enda alla 64 hektarit Tallinna linnast. “Seal on salvrätikuid,” krabab matsakas puhvetitädi mu käest letilt haaratud paberipaki ning osutab laudade poole. Olgu öeldud, et kõik töölised sööklas ei käi. Kellele kallivõitu, kes eelistab võileiba jalavaevale.
Tarmo-sugused eksivad tööpingi taha ainult ajakirjanike survel. Nende muljed tehasest tuginevad jalutuskäikudele tehase territooriumil. “Siin on kaks ujuvdokki, seal ootavad kalakasvatuspargased Norrasse saatmist, algul valmistasime keresid, nüüd teeme kiilust siseviimistluseni,” selgitab Heinart Puhkim hoogsalt. Tal on George W. Bushi soeng ning tema optimism on otsekui vanalt hipilt Riho Baumannilt laenatud.
On ka põhjust – BLRT Klaipeda tehase ellingutel valmib laev, millelt saab Saksamaa ja kogu Läänemere rannikumerre rajada tuulegeneraatorite aluseid. Peagi jõuab generaatoridetailide valmistamiseks tehasesse Jaapani kõrgtehnoloogiline tööpink, kaasas paigaldajad ning juhendajad. Pink on piisavalt võimas, et katta Läänemere maadevajaduse tuulegeneraatorite järele.
Kell tiksub, detailid valmivad. “Pole väga vigagi. Hea stressivaba töö,” kiidab Tarmo. Selliseid mõisteid nagu “telefonikõne viimasel minutil” või “jäik läbirääkimispartner” tehases ei tunta. Siiski – norm näeb ette, et kaheksa tunni jooksul teevad tööline ja üks masin valmis 120 detaili.
Tarmo teeb kolme tunniga 36 detaili, jäädes tootmisplaanist maha nelja detailiga. “Algaja kohta pole paha,” kiidab Vassili Vassiljevitš. Aga kui Tarmo peaks töötama kahe pingiga? Või kolmega? Puhkim selgitab, et töökoormuse kasv käib käsikäes kutsemeisterlikkuse kasvuga.
“Kui kaua sa sellisel tööl tegelikult vastu peaksid?” küsin Tarmolt hiljem läbi linna jalutades. “Noh, karjäärivõimalusi siin on – saada meistriks, vahetuse vanemaks. Aga tööpingil ma üle kuu aja ei suudaks,” tunnistab Tarmo. Niipalju siis sellest.
BLRT Grupp
Balti laevaremonditehas
•• Vene-Balti laevatehas asutati Kopli poolsaare tippu 1912. Tehase tööliste elamud ongi need kurikuulsad Kopli liinid.
•• Esimese Eesti Vabariigi ajal tehas ei töötanud, tema territooriumil leidis oma koha hulk väikeseid tööstusettevõtteid, nagu Orto, keraamikatehas ja ETKVL KIT. Ruume kasutati ka ladudena. Muu hulgas hoiti siin riigi viljavaru.
•• Teise maailmasõja järel oli tehases sõjalaevade remondibaas.
•• 1960. aastatest alates oli tehas kalalaevade remondi-tootmiskoondis.
•• Tehase erastamine lõppes 1996. aastal. Viimased kaksteist aastat on tehast juhtinud Fjodor Berman.
•• Praegu on BLRT Grupis üle 60 ettevõtte. Eestis on neid üle 30. Ülejäänud asuvad Lätis, Leedus, Ukrainas, Soomes ning üks dokk asub isegi kaugel Angolas. Ettevõtete tegevusalad ulatuvad laevade ehitamisest ja remondist masinaehituse ja raamatupidamiseni.
