“Valgevene dekameron”: pigem katk kui vallatu pidu



“Valgevene dekameron”: pigem katk kui vallatu pidu
“Valgevene dekameron” näitab ilustamata Valgevene traagikat.Kaader Filmist

Tänasest laupäevani linastub Pöffil dokumentaalfilmide kava “Suletud ühiskonnad”.

“Valgevene dekameron” on otsekohene meeldetuletus sellest, mis toimub üsna lähedal, Euroopa piirides. Režissöör jutustab eri vanuses naiste kaudu neli lugu. Kuna ta alustab kitsamate vaatenurkadega ja lõpetab üldisematega, lisab iga järgnev lugu eelnevale uue kihi.


Esimeses loos avatakse nooremas keskeas naisterahva traagikat Leena kaudu. Kuigi lugu ise on esitatud usaldavalt isiklikus toonis, antakse mitmel moel märku, et probleem on universaalne. Leena püüab saada kõigest hingest mehele mõne n-ö rikka maa esindajale, näiteks rootslasele. Ta konstateerib, et vahetu läheduse tõttu jääb Valgevene igavesti Venemaa kolooniaks, mis tingib ühtlasi selle, et elatustase jääbki madalaks. Leena loos segunevad eri ootused: Rootsi mees küsib, millest Leena unistab, ja too räägib soovist elada normaalset elu. Mees aga unistab oma seksfantaasiate elluviimisest.

Õiglust ju pole


Järgmine jutustus on külast, kuhu pole jäänud lapsi ega noori. Avasõna on muldvanal mutikesel Olgal, kes nendib: “Ei ela halvasti. Pensioni makstakse õigeaegselt, pensionäre ei solvata. Ja rahu on.” Jevdokia ja Damiani hõbepulm mõjub järjekordse satiirilise vihjena “Dekameronile”. Kaunite noorte asemel on “lossi” peitunud vanurid, kes laulavad elurõõmsaid roppe laule ning režissöör viitab neile kui kadunud väärtuste kantsile. Pea-asi et pension õigel ajal tuleb ja sõda pole.

Eelviimane lugu konkretiseerib eelnenud pildikesed, annab neile avarama mõõtme ja avab tagamaid. Selles jõuabki režissöör poliitilise korra ja selle otseste ohvriteni. Valeria isa on üks presidendi diktatuuri ohvreid, kes jäi mõne aasta eest koos tuntud poliitikuga kadunuks. Muidugi pole tegemist üksikjuhtumiga ning vaataja saab teada, milline näeb välja farsiks keeratud kohtuprotsess. Koletu reaalsus jõuab dokumentaalkaadrite kaudu ilustamata pärale ning illustratsioonid on osa elust. Üsna filmi lõpust jäävad kõlama Valeria sõnad, et kunagi uskus ta õiglusse, kuid nüüd ei usu sellessegi, sest õiglust ju pole.

Seminar suletud ühiskondadest

Loe veel

•• Pöffi eriprogrammi “Suletud ühiskonnad” raames toimub homme kella 14–18 Reval Hotel Centrali konverentsikeskuses rahvusvaheline seminar, kus juhitakse tähelepanu üha süvenevatele autoritaarsetele arengutele Venemaal ning hinnatakse demokraatia võimalusi Venemaa naaberriikides.

•• Teiste hulgas kõnelevad Moskva Carnegie instituudi teadur Sam Greene ja Valgevene kodanikeinitsiatiivi Kolmas Tee koordinaator Pavel Marozau.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare