Valguse ja varjuga mängiv sentimentaalne draama
Tom Sherbourne (Michael Fassbender) naaseb sõjast muserdatuna Austraaliasse. Temast saab majakavaht rannikust kaugel tillukesel saarel Janus, mis nagu jaanuarikuugi on saanud nime Vana-Rooma müütilise kahe näoga jumala järgi. Janus vaatab ühe näopoolega tulevikku, teisega minevikku, nagu ka vana ja uue aasta vahel olev jaanuar kaeb sümboolselt mõlemale poole. Januse-nimeline saar on samuti mõnes mõttes valvur või värav: ta vaatab kahe eri ookeani poole ja juhatab laevu kuskilt (minevikus) kuhugi (tulevikku). Saar on oluline sümbol ka loo seisukohast: olukordi ja asju saab vaadata eri nurga alt.
Saare eraldatuses püüab Tom taas leida rahu ja vaikust, mille sõda on hävitanud. Teda aitab habras, kuid elurõõmus Isabel (Alicia Vikander). Mõlemad on sõjast omamoodi räsitud: Isabel on kaotanud oma vennad, Tomi on sõda hingelt nüristanud. Kahjuks ei lähe noore abielupaari elu tragöödiata: Isabelil on kaks nurisünnitust ja see jätab tema muidu rõõmsale olekule sünge varju. Ent siis triivib justkui märk selgest taevast nende saare randa paat, milles on mehe surnukeha ja väike nuttev beebi. Oma laste kaotusest murtud Isabel kiindub kohe väiksesse tüdrukusse ja veenab Tomi asjast mitte teatama. Surnud meest ju enam aidata ei saa ja laps vajab hoolitsust.
Mis on õige ja mis vale?
Draama keerleb nende raskete küsimuste ümber ja räägib armastusest, ohverdamisest, lojaalsusest, aga ka andestamisest. Mõneti peavad kõik tegelased üle saama oma suurest kiindumusest. Film on südamlik, kuid ka omajagu tume, nagu režissöör Derek Cianfrance’il („New Yorgi varjus”, „Kurb valentinipäev”) kombeks. Filmi ilmestavad kaunid loodusvaated, hea kaameratöö ja ka hea näitlejatöö. Fassbender ja Vikander sobivad suurepäraselt oma rolli ja täiendavad paarina teineteist. Fassbenderi otsusekindla ja kaitsva tugevuse tagant kumab murtust ja haprust, samal ajal kui Vikanderi haprast kujust kiirgab ürgemalikku jõudu. Siiski ei joonistu kumbki tegelane piisavalt hästi välja ega ole küllalt sügav, mistõttu melodraama jääb veidi kuivaks. Kaotusvalust, häbist, kahetsusest nõretava filmi asemel näeme tsiviliseeritud kaunist kannatust. Kuigi film oleks võinud jätta sügavama jälje, on see siiski kvaliteetne ja käsitleb huvitavat moraalset dilemmat.
